Tulumaks

Tulumaksu objektiks on tulu, mis laekub füüsilisele või juriidilisele isikule. Kui Eestis on kehtestatud vaid üks tulumaksuseadus, siis enamikus riikides on neid mitu. Riigiti on eraldi sätestatud:

Ettevõtte- või äritulumaksu (ingl corporate tax, business income tax) objektiks on äriühingute poolt teenitud tulu, millest on maha arvestatud majandustegevuse käigus kantud kulud, mille kohta on olemas nõuetekohane dokument. See tähendab, et maksustamise objektiks on tegelikult kasum ning sellest on võimalik enne maksustamist maha arvestada eelmiste aastate kahjum. Tasumisele kuuluva maksu suurust mõjutavad paljud seaduses sätestatud sätted, mis määratlevad ettevõtlusega mitteseotud kulud, põhivara kulumi arvestamise korra,

Kapitalitulumaksu (ingl capital gain tax) objektiks on füüsilistele isikutele laekunud tulu, mis teeniti raha laenamisest või vara müügist. Müügitulust võib maha arvata vara soetamis- ja parendamiskulud.

Palgamaksu (ingl payroll tax) objektiks on tööandjate poolt töötajatele väljamakstud tulu. Palgamaksude hulka arvatakse tihti ka töötasust maha- või sellele juurde arvestatavad sotsiaalkindlustusmaksud.

Laia tulubaasi puhul on maksustamise objektiks rikkuse reaalne kasv, s.t maksu tuleb tasuda palga-, ettevõtlus- ja kapitalituludelt, saadud kingitustelt ja pärandustelt ning ka inflatsiooni tõttu kallinenud kinnisvara väärtuselt. Kui aga kinnisvara väärtus väheneb, siis vähendab see ka maksukohustuse suurust. Laia tulubaasi puuduseks oli, et inimestel polnud raha maksukohustuse tasumiseks olukorras, kus nende kinnisvara väärtus küll kasvas, kuid seda ei müüdud maha. Sellist maksukohustust rakendati 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimesel poolel.

Arvestusliku tulubaasi puhul lisati eelnevale veel säästust tekkinud tulu, mis tekkis näiteks enda omanduses olevas elamus elamisest, suhtes üüripinnal elava inimeste poolt tehtud kuludest.

Kitsa tulubaasi puhul maksustatakse vaid inimesele välja makstud ja nominaalis (s.t raha ostujõu muutusi arvestamata) arvestatud rahalist tulu.

Ühtlase ehk proportsionaalse maksumäära eesmärgiks on võrdse maksukohustuse kehtestamine, s.t sõltumata tulude suurusest loovutavad kõik 22% neile laekunud tuludest valitsusele. Selline maksukohustus on õiglane.

Progresseeruva maksumäära rakendamist põhjendatakse nn väiksema ohverduse põhimõttega. See tähendab, et kuigi suurema tulu saajate maksmäär (loe: kohustus) on suurem, jääb neile ikkagi rohkem raha kätte. Seda nimetatakse sotsiaalseks õigluseks.

Maksumäärasid võib seejuures olla väga palju, näiteks Hispaanias kehtis 1990. aastatel 36 tulumaksumäära. Suurima tulu saajatele rakendatavad kõrgeimad maksumäärad ulatusid Ameerika Ühendriikides ja Suurbritannias II maailmasõja ajal ja selle järel 90%-ni. 

Lihtprogressiooni korral tuleb makskohustus arvestada kogu laekunud tulult vastavalt sellele, millisesse vahemikku see sattus. Selle süsteemi puhul võis maksukohustuse suurus kasvada järsult ja laekunud lisatulu ületades, kui isiku tulu kasvas ühe rahaühiku võrra. 

Astmelise progressiooni puhul sätestati maksumäär tulu vahemikele ning sellisel juhul kasvas maksukohustuse suurus sujuvalt. Keeruliseks muutus aga tegeliku maksukohustuse väljaarvestamine Selle lihtsustamiseks koostati suuri trükitud maatrikstabeleid, kuni arvutiprogrammid hakkasid neid asendama.

Regresseeruva maksumäära rakendamist põhjendatakse rikkuse kontsentreerimise vajadusega, s.t rikkus peab koonduma nende kätte kes oskavad seda rahva ja riigi hüvanguks kõige paremini kasutada.

Tulumaksusoodustuse objektid on reeglina seotud riigis valitseva poliitilise korraga. Enamasti vabastatakse maksukohustuslae minimaalseks toimetulekuks vajalik summa.

Maksuvabastus on summa mida ei maksustata, s.t maksustatav tulu arvestus algab tulust, mis seda ületab.

Maksusoodustus on summa, mis arvatakse maksustamisele kuuluvast summast automaatselt maha.

Maksukrediit on summa, mis arvatakse maha maksuna tasumisele kuuluvast summast.

Sotsiaalse õigluse suurendamiseks ja rahva jätkusuutlikkuse kindlustamiseks on rakendatud erinevaid maksumäärasid üksikisikutele ja perekonnas elavatele maksumaksjatele. Progresseeruva maksusüsteemi puhul jagatakse maksumaksja tulu tema perekonnaliikmete arvuga, millega tema maksukohustus langeb madalama maksumäära vahemikku. Kui tulu deklareeritakse perekonnapõhiselt, siis laienevad maksusoodustused ka isikutele, kes tulu ei teeni. Näiteks Rootsis on kõrgeim tulumaksumäär 65%, kuid pärast kõigi maksusoodustuste arvestamist langes üksikisiku tegelik maksukohustus 32%-le ja abielupaaril 25%-le.

Haldus- ja/või majanduspoliitilistel eesmärkidel on pakutud maksusoodustusi isikutele, kes on teinud seaduses sätestatud kulutusi, soetades näiteks laenuga uue eluaseme, tasunud oma koolituskulud, teinud annetusi heategevuslikele organisatsioonidele, sportimisele või tervise edendamisega seotud kulud, sissemaksed pensioniinvesteerimisfondi jms. Mõnel puhul on ette nähtud ka töölähetusest johtuvate kulude mahaarvamised, kui töökoht asub kaugemal elukohast.

Maksusoodustuste jagamisel tuleb aga arvestada, et mida suuremad on maksusoodustused, seda kõrgemaks tõuseb maksumäär neile, kes seda maksusoodustust ei saa.

Esimene tulumaks maailmas kehtestati Suurbritannias ajutiselt 1799. aastal ajutise maksuna Napoleoni-vastase sõja rahastamiseks.

19. sajandi lõpuks oli tulumaks laialt levinud alaline maks.

Algusaegade maksud olid paari protsendi suurused. Tulu deklareerimine leidis maksu kehtestamise algusaastatel tugevat vastuseisu, kuna seda peeti erasfääri autonoomia vastuvõetamatuks rikkumiseks.

Tulumaks kehtis enne Eesti okupeerimist ja anneksiooni 1940. aastal, samuti Nõukogude Liidus. Iseseisvuse taastamise järel kehtisid Eestis eraldi tulumaksuseadused füüsiliste ja juriidiliste isikute jaoks.^[2][3] Üksikisikule kehtis kolmeastmeline tulumaksumäär: 16%, 24% ja 33% (progressiivne tulumaks). Alates 1. augustist 1992 lisandus üksikisiku tulumaksule veel 50% maksumäär.

29. jaanuaril 1992 kehtestas EV Ülemnõukogu seadusega uued üksikisiku tulumaksu määrad. Maksuvabaks tuluks kehtestati 4800 rubla aastas ehk 400 rubla kuus. Kuni 10 000 rublani küündiva aastatulu maksumääraks sai 16%. Kui aastatulu jäi 10 801 ja 18 000 rubla vahele, oli tulumaksumääraks 1728 rubla ning 24% summast, mis ületas 10 800 rubla. Üle 18 001 rubla ulatuva aastatulu puhul sai tulumaksumääraks 3456 rubla ja 33% summast, mis ületas 18 000 rubla.

1. jaanuaril 1994 hakkas kehtima tulumaksuseadus,^[4] milles kasutati eeskujuna Harvardi ülikoolis koostatud USA maksuõiguse lihtsustatud kodifikatsiooni Basic World Tax Code, mille järgi kehtestati isikule 26% tulumaksumäär maksustatavast tulust (proportsionaalne tulumaks).

2000. aastast kehtib Eestis uus tulumaksuseadus (TuMS), mis on maailmas unikaalne selle poolest, et juriidiliste isikute reinvesteeritud kasumit ei maksustata.^[1] Seda lähenemist on ka kritiseeritud. Näiteks Soome majandusekspertide hinnangul on Eesti süsteem regresseeruv, vähendab huvi uute investeeringute tegemisele, langetab Eesti atraktiivsust välisinvestorite silmis, tõstab aruandluskeerukust ning soodustab maksudega manipuleerimist.^[5]

Samuti arvestatakse seaduse kohaselt residendist füüsilise isiku maksustamisperioodi tulust maha maksuvaba tulu, mis on 2017. aastal 2160 eurot ja 2018. aastal 2280 eurot.^[1]

Eestis kehtiv tulumaksumäär oli 2009. aastal 21%. Sama aasta lõpus võttis Riigikogu vastu "Tulumaksuseaduse ja sellega seonduva seaduse muutmise seaduse", mille kohaselt peatati tulumaksuseaduses sätestatud tulumaksumäära alanemine 2010. aastal 20%-le ning fikseeriti tulumaksumäär 21% tasemele. 16. juunil 2011 võttis Riigikogu vastu seaduseparanduse, mille järgi langes tulumaksumäär 2015. aastast ühe protsendipunkti võrra, 20 protsendini.^[6] Alates 1. jaanuarist 2025 tõuseb tulumaksumäär kahe protsendipunkti võrra, 22 protsendini.^[7]

Nõukogude okupatsiooni ajal pidid raamatupidajad üksikisiku tulumaksu suurust vaatama vastavast tabelist ja seda ei arvutatud. Tabeli järgi oli mingil ajavahemikul 80 rubla maksuvaba aga 81 rubla puhul oli maks 40 kopikat ehk 40% summast, mis maksuvaba miinimumi ületas. See protsent vähenes summa suurenemisel ja jäi peatuma umbes 14% juurde, kui palk oli üle 100 rubla kuus.