Tikksaag

Orasaag, vanimaid saage eesti külades, oli talurahva väikseim kitsa lehega väikesaag, mida kasutati suuremate või erilise kujuga aukude saagimiseks, näiteks toobri kõrvaaugud, võtmeaugud jms.^[2] Seda kasutati ka igasuguseks ümarsaagimiseks, kus lauasse puuritud august saeti vajaliku kujuga ava.^[3]

Orasae leht oli küllaltki paks (1,5–2 mm), hambad räsamata, löödud kaldnurgaga. Hiljem nimetati seda ka vargasaeks, kuna seostus aidaukse lõhkumisega, nimelt kasutasid vargad orasaagi ukseluku väljasaagimiseks.^[2]

Elektrilist tikksaagi kasutatakse puidu, metalli, plasti ja muude materjalide saagimiseks. Tikksae kaal jääb tänapäeval enamasti 2–3 kg piiresse.

Eriti hästi sobib tikksaag kõverjooneliste lõigete tegemiseks, samuti saematerjali tükeldamiseks. Tikksae tööorgan on üles-alla (edasi-tagasi) liikuv ühest otsast ajami külge kinnitatud saeleht. Saagimist võib soodustada saetera pendelliikumine, ehkki igal tikksael seda ei kasutata. Saetera hammastus, selle materjal ja pikkus olenevad saetavast materjalist.

Sae pikisuunaline liikumiskäik on tavaliselt 18–26 mm. See on suhteliselt väike. Sellepärast paksude detailide (üle 4 cm) saagimisel halveneb märgatavalt saepuru eemaldamine saagimisjäljest, mis muudab saagimise aeglaseks.

Tikksae töösagedus on enamasti kuni 3200 töökäiku minutis. Enamasti on see ka sujuvalt reguleeritav ja valitakse vastavalt saetavale materjalile. Metalli ja plasti saagimisel on saetera kiirus väiksem, puidu saagimisel suurem.

Tavaliselt kasutatakse tikksaagidel vooluvõrgust toidet saavaid elektrimootoreid, mille võimsus on 300–800 W ja pinge 110–240 V, kuid on ka akudel ja suruõhul töötavaid mudeleid.

Enamikul tikksaagidel saab reguleerida talla ja lõiketera vahelist nurka kuni ±45°, samuti kasutada juhikut sirg- või ringlõike korral. Sõltuvalt sae mudelist on maksimaalne saetava materjali paksus terasel 2–10 mm, alumiiniumil 5–25 mm ja puidul 40–140 mm.

Esimese tikksae valmistas 1946^[4] St. Niklausis asunud ja magneetosid tootnud Šveitsi ettevõtte Scintilla AG insener Albert Kaufmann, kes asendas oma naise õmblusmasinal nõela saelehega.^[5][6][7]

Scintilla arendas seda ideed edasi. 1947 hakkas ta tikksaage tootma ja müüma nime "Lesto jigsaw" all.

1964 vahetati see kaubamärk Boschi nime vastu, kuna juba 1954 oli Scintilla AG läinud Boschi kontrolli alla. Edasi ongi suurimat arendustööd tikksaagide konstruktsioonis teinud Bosch, kes 1966 lisas saelehe pendelliikumise ja 1989 saelehtede (tööriistavaba) kiirkinnitussüsteemi. Suurem osa Boschi tikksaagidest, mida on kokku toodetud juba üle 30 miljoni, valmistatakse 2007. aasta andmetel Šveitsis Solothurnis.

• Orasaag, Eesti Rahva Muuseum
• Kuidas valida tikksaagi. Tööriistamaailm