Tallinna asehaldurkond

 

 

 

Liivi- ja Eestimaa kindralkubernerid:

• 1783–1792, riigikrahv George Browne
• 1792–1798, vürst Nikolai Repnin

Kubernerid (vene правитель Ревельского наместничества):

• kindralporutšik, Georg Friedrich von Grotenhielm, 3. juuli 1783–23. oktoober 1786
• kindralporutšik, vabahärra Heinrich Johann von Wrangell, 23. oktoober 1786 – 28. november 1797

Asekubernerid (vene вице-губернатор ("поручик правителя") Ревельского наместничества):

• riiginõunik, kindralmajor, vabahärra Heinrich Johann von Wrangell, 13. oktoober 1783–23. september 1786
• Andreas von Langell, riiginõunik 23. oktoober 1786–25. jaanuar 1797

Asehaldurkorra kehtestamisega hakati Eesti- ja Liivimaa kubermange nimetama Tallinna ja Riia asehaldurkondadeks. Kehtestati uus ametnikkonna normkoosseis, mis vastas Venemaa sisekubermangude omale. Tallinnas ja Riias hakkasid tegutsema (tsiviil)kuberneri juhtimisel kubermanguvalitsused ja tsiviilkuberneride kätte koondus kubermangude tegelik haldus. Nad allusid otse senatile. Kubermangude rahaasjade korraldamiseks loodi kroonupalat. Asutuse ülesannete hulka kuulusid riigimaksude kogumine, maksualuse elanikkonna üle arvestuse pidamine, nekrutivõtmine ning riigimõisate ja –metsade haldamine.

Asehalduskorra laiendamise (1783) järel Baltimaades pandi ka Eestimaal Katariina II poolt maksma ka Vene aadlikorraldus (1786). Loodi kubermangu Eestimaa rüütelkonna seisusliku omavalitsuse aadlimarssali koht Liivi- ja Eestimaal kaotatud maamarssali, ehk Eestimaa rüütelkonna pealiku koha asemele ja osalt ka kaotatud maanõunikkude-kolleegiumi funktsioonide täitmiseks. Aadlimarssal valiti kreisimarssalite poolt ja hulgast 3 aastaks ning aadlimarssali ülesandeks oli kubermangu aadlikogu istungeil tehtud otsuste teostamine, maa postiasjanduse korraldamine, aadli rahaasjade jne. juhtimine ning aadli huvide kaitse. Aadlimarssali koht kaotati 1796. aastal koos asehalduskorraga.

5. juuni 1783. aasta ukaasiga moodustati endise nelja maakonna asemel viis maakonda. Paldiski linnale, milline rajati tänu soodsale asukohale Läänemere ääres, moodustati juurde ka maakond. Tallinna asehaldurkonna haldusjaotus kujunes järgmiselt:

• Tallinna kreis (sks Der Revalsche Kreis; vene Ревельский (Гарриенский, Гарский) уезд) – kreisilinn Tallinn, 7 kihelkonda
• Paldiski kreis (Der Baltis(ch)port(i)sche Kreis; Балтийский порт; Балтийско-Портское уезд) – kreisilinn Paldiski, 7 kihelkonda
• Haapsalu kreis (Der Hapsalsche Kreis; Гапсальский (Викский) уезд) – kreisilinn Haapsalu; Hiiumaa, Vormsi ja Noarootsi saared, 15 kihelkonda
• Paide kreis (Der Weissensteinsche Kreis; Вейсенштейнский (Йервенский, Эрвенский) уезд) – kreisilinn Paide, 8 kihelkonda
• Rakvere kreis (Der Wesenbergsche Kreis; Везенбергский (Вирляндский, Вирский) уезд) – kreisilinn Rakvere, 9 kihelkonda

• Eesti jagunes 2 kubermanguks: Eestimaa (koosnes 4 maakonnast: Läänemaa, Harjumaa, Virumaa, Järvamaa) ja Liivimaa (Eesti territooriumile jäi 3 maakonda: Tartumaa, Pärnumaa, Saaremaa)
• Eesti- ja Liivimaal oli mõlemil oma kindralkuberner,
• Eesti aladel oli 6 linna: Tallinn, Tartu, Kuressaare, Narva, Pärnu, Viljandi

1783. aasta 3. märtsi ukaasiga moodustati Läänemere saartest eraldi haldusüksus – Kuressaare oblast keskusega Kuressaare linnas. Haldusüksus jaotati kaheks – Saaremaa ja Hiiumaa maakonnaks. Hiiumaale pidi tulema maakonnalinn, kuid selle koht jäi valimata ja linn rajamata.

Asehalduskorra kehtestamisel muudeti see ukaas 3. juulil 1783 ära. Hiiumaa läks tagasi Eestimaa kubermangu Haapsalu kreisi alla ning Saaremaa läks Liivimaa kubermangu Kuressaare kreisina.

 

• Eesti alad jagunesid 2 kubermanguks: Eestimaa (koosnes 5 kreisist – juurde tuli Paldiski kreis) ja Liivimaa (koosnes 5 Eesti territooriumile jäävast kreisist – juurde tuli Võru kreis ja Viljandi kreis)
• Eesti- ja Liivimaale määrati 1 ühine asehaldur
• Eestis oli 8 linna: asutati Paldiski (1783) ja Võru (1784)

Kõrgemaks esindajaks sai mõlema asehaldurkonna jaoks üks kindralkuberner, kelle asukohaks määrati Riia linn. Sisuliselt muutis uus kord Eesti- ja Liivimaa Venemaa keisririigi sisekubermangudeks. Asehalduskorra ajal 1783. aastal loodi Haapsalu (endine Läänemaa) ja Tallinna kreis (endine Harjumaa) vahele uue kreisina Paldiski kreis, mis küll kohe pärast asehalduskorra likvideerimist kaotati. Paldiski sai 1783. aastal linnaõigused ja säilitas need ka pärast asehalduskorra likvideerimist.

1785. aastal seoses nn. aadli armukirja laiendamisega Balti provintsidele, kuulus täielikult likvideerimisele senine Eestimaa rüütelkonna omavalitsuslik organisatsioon ja kaotas maksvuse ka aadlimatrikkel. Asehalduskorra ajal kaotati ajutiselt aadlimatrikmatriklid ning aadeldatud isikud ja suguvõsad kanti Eestimaa kubermangu aadlisuguvõsaraamatusse. Maiskondliku aadli õigused muutusid nüüd võrdseteks senise immatrikuleeritud aadli omadega. Kava kohaselt, kindralkuberneri või kuberneri kutsel pidi, kolme aasta järel kokku tulema Eestimaa Maapäevale, valima kubermangu marssali (endine Eestimaa rüütelkonna peamees), maakondade marssalid ja aadlipealikud maakondades, ametiisikud kohtu, politsei ja muul alal, arutama mõningaid muid päevakorras olevaid küsimusi jne. Kuid sääraste maapäevade õigused olid endistega võrreldes tunduvalt väiksemad.

1785. aastal kehtestati Baltimaades uus Vene linnaseadus. Uue korra sisseviimisel oli osadel linnadel õigus säilitada senine valitsemiskord, kuid kõik magistraadid, sh Tallinna ja Riia, allutati kubermangumagistraadile. Linnades, kus aga senini magistraat puudus, korraldati valitsemine uue seaduse alusel. Kõik kreisikeskused^[3] Eestimaal - Rakvere, Paide ja Viljandi said tagasi vahepeal kaduma läinud linnaõigused. Linnaõigused said uue maakonnalinnana sai 1783. aastal Paldiski ning 1784. aastal Võru. Uue linnaseadusega said kõik vabad linnaelanikud kodanikuõigused ning haldusvõim läks linnakodanike poolt valitud linnapeale ning kõiki linlaste kihte esindavale nõukogule ja rae domineeriv koht linna valitsemisel kadus. Linnakodanike poolt valitav magistraat säilis kohtuasutusena. Kaubanduse ja käsitööga võisid tegeleda kõik soovijad. Tegelik võim linnas läks aga politseimeistri kätte, kes vastutas tervishoiu, tuleohutuse, teede ja tänavate korrashoiu, kroonule kuuluvate hoonete haldamise, mõõtude ja kaalude õigsuse eest.

Asehalduskorra ajal reformiti kubermanguvalitsused, loodi kroonupalatid ja üldise hoolekande kolleegiumid, mis tegelesid hoolekande, meditsiini ja haridusküsimustega.^[4] Politsei ülesandeid maakondades asus täitma alammaakohus, linnades politseivalitsus. Kubermangulinna Tallinna ja Tallinna kreisi ülempolitseimeister oli Tallinna ülemkomandant Reinhold Wilhelm von Essen. Reformijärgses kohtusüsteemis tekkis tsiviilprotsessis lepitusmenetluseks Südametunnistuskohus, talupoegade jaoks alamkorrakohus ja ülemkorrakohus, aadlike jaoks kreisikohus ja ülemmaakorrakohus. Teise astme kohtus seati ametisse prokurörid, kes allusid kubermangu peaprokurörile. Süsteemi täiendasid armuandmiskirjade süsteem. Linnades kuulusid politseilised ametikohustused linnafoogtile.

Asehaldurkonnavalitsuse juures asus kantselei, mis koosnes kahest osakonnast: Saksa ekspeditsioonist ja Vene ekspeditsioonist, kuhu kuulusid ka kubermanguprokurör ning kaks kubermanguadvokaati.

Kroonupalati alluvuses tegutsesid: ökonoomiadirektori ekspeditsioon, tolliosakond, sadamatoll (Haapsalu, Toolse, Hiiumaal), tollipiiriülevaataja, kubermangurentmeistri ekspeditsioon ja kreisirenteid. Kubermanguametnike hulka kuulusid veel kubermangureviisor (maamõõtja), kubermanguehitusmeister ja kreisiarst. Haldusjärelvalvet teostas keskuses ja linnades linnafoogt. Linnu juhtisid raekolleegiumid, mille koosseis oli linnati erinev ja kuhu kuulusid linnapea, kaks bürgermeistrit, neli raehärrat jt. Uue institutsioonina loodi linnapea ametikoht.

1783. aastal määratleti Tallinna asehaldurkonna uute ametiasutuste koosseis: 1) kubermanguvalitsuses — 1 kuberner, 2 kubermangu nõunikku ja 1 sekretär; 2) kroonupalatis — 1 viitsekuberner, 1 ökonoomia direktor, 2 nõunikku, 1 kassameister, 2 assessorit, 4 vannutatud meest ja 1 sekretär; 3) tsiviilkohtupalatis — 1 eesistuja, 2 nõunikku, 2 assessorit ja 1 sekretär; 4) kriminaalkohtupalatis — 1 eesistuja, 2 nõunikku, 2 assessorit ja 1 sekretär; 5) ülem-maakohtus — kahele departemangule kokku 2 eesistujat, 10 kaasistujat, 1 prokurör, 2 asjaajajat ja 2 sekretäri; 6) Tallinna ülemkorrakohtus — kahele departemangule kokku 2 eesistujat, 10 kaasistujat, 1 prokurör, 2 asjaajajat ja 2 sekretäri; 7) kreisikohtus — 1 kohtunik, 2 kaasistujat ja 1 sekretär; 8) alam-korrakohtus — 1 kohtunik, 4 kaasistujat ja 1 sekretär; 9) alam-maakohtus — 1 esimees, 4 kaasistujat ja 1 sekretär^[5]

Kuna uus kord ei vastanud Uusikaupunki rahuga tagatud Läänemere-provintside autonoomia tingimustele, muutis uus keisri Paul I 1796. aastal asehaldurkorda. Muudatus jõustus 1797. aastal.

Koos asehaldurkorra kaotamisega likvideeriti ka enamik moodustatud asutusi. Alles jäid Eestimaa ja Liivimaa kubermanguvalitsused, kroonupalatid ja üldise hoolekande kolleegiumid.

 

Asehalduskorra ajal moodustati igas kreisis eraldi praostkond. Eestimaal oli luteri usu kogudustest kaheksa praostkonda: Tallinna, Paldiski 1., Paldiski 2., Rakvere 1., Rakvere 2., Paide, Haapsalu 1., Haapsalu 2. ja Haapsalu 3. praostkond.

• Riia asehaldurkond
• 18. sajand Eestis

• Wilhelm Christian Friebe: Physisch: ökonomisch, und statistische Bermerkungen von Lief- und Ehstland. Zweite Abteilung: Die Revalsche Statthalterschaft, Riga: bey Johann Friedrich Hartknoch, 1794, Google books
• Adressbuch der Revalischen Statthalterschaft. Vom Jahre 1787

• Tallinna asehalduskonna Valitsus