Tagamaa

Mõistet "tagamaa" on ajalooliselt kasutatud mitmes tähenduses, mistõttu on vaja selgitada selle mõiste päritolu.

Oma 1888. aasta teoses "Handbook of Commercial Geography" kasutas George G. Chisholm mõistet "tagamaa", et viidata sadamat või rannikuäärset asulat ümbritsevale alale. Chisholm kasutas mõiste tähistamiseks sõna hinderland, kuid juba 20. sajandi alguseks hakati inglise keeles selle asemel kasutama sõna hinterland, nagu seda tehti saksa keeles.^[1]

Sadamate teadusliku uurimise hoogustumisel hakkasid merendusspetsialistid eristama ekspordi ja impordi tagamaid. Ekspordi tagamaa on tagamaa, kuskohast pärinevad sadamast väljasaadetavad kaubad. Impordi tagamaa on väljasaadetava kauba sihtkoha tagamaa.^[1]

20. sajandi alguses hakkas prantsuse geograaf André Allix kasutama saksakeelset sõna umland (tõlkes 'ümbritsev maa'), et tähistada sisemaal paikneva linna majanduslikku mõjusfääri. Samas ei vaidlustanud ta sõna hinterland kasutamist sadamate puhul. Allix osutas tähelepanu sellele, et sõna umland võib leida 19. sajandi lõpul ilmunud saksa keele sõnastikest, pakkudes samas ka välja, et ümbruskonnaga seoses on seda sõna kasutatud juba alates 15. sajandist.^[1]

Pärast seda, kui Allix võttis kasutusele mõiste umland, on tagamaa mõiste mitmetähenduslikkus vähenenud ehk sõnade hinterland ja umland tähendused on muutunud sarnasemaks. Veelgi enam, 20. sajandi keskpaigas hakkas nii rannikuäärsete kui ka sisemaaliste tagamaade kirjeldamisel valitsema sõna hinterland kasutus. Hiljuti on hakatud kasutama ka mõistet "linna tagamaa", et tähistada linna ümbritsevat ala, mis on linna ja selle keskusega tugevalt seotud. Lisaks sellele kasutatakse ka mõistet "suurlinna tagamaa", mille näiteks on Ameerika Ühendriikide rahvaloenduse büroo kasutatav termin "suurlinna statistiline ala" (inglise keeles Metropolitan Statistical Area). Suurlinna statistiline ala hõlmab kesklinna, kesklinna ümbritsevat hoonestatud ala ja kogu linna ümbritsevat ala.^[1]

Suurlinna-tagamaa teooria on teooria, mis kirjeldab, kuidas on ajalooliselt linnade ja nendest majanduslikult sõltuvate tagamaade vahel tekkinud seos. Teooria on sõnastatud 1920. aastatel majandusajaloolase N.S.B. Grasi poolt. Gras nimetas neli etappi, millega suurlinn saavutab mõjuvõimu ümbritseva territooriumi üle:

• Linn saavutab kontrolli ümbritseva ala kaubandus- ja äritegevuse üle.
• Linn koondab tööstustegevust.
• Linn loob transpordisüsteemi.
• Linn tagab ümbritsevale alale finantsteenused.

Hiljem teooria laienes ning lisaks majanduslikele külgedele hakati arvestama ka poliitiliste, sotsiaalsete ja kultuuriliste aspektidega. Sellest hoolimata on suurlinn-tagamaa suhted jäänud ikkagi vastastikusteks, kompleksseteks ning üksteist täiendavateks. Teooriat on alates 1950. aastatest palju kasutatud näiteks Kanada ajaloo kirjeldamisel, et paremini illustreerida suurlinnade ja nende tagamaade ning regioonidevahelisi suhteid.^[3]

Fahui Wangi järgi peaks linna tagamaa kirjeldamine põhinema linna ja selle tagamaa vahelistel majanduslikel näitajatel, nagu näiteks transpordi-, telekommunikatsiooni- või rahavoogudel. Samas on andmete kogumine eelnevate näitajate kohta üsna kulukas ning keerukas. Seetõttu tuleks Wangi arvates linna tagamaa kirjeldamiseks kasutada kaubandusalade analüüsis kasutatavaid meetodeid: lähiala meetodit (inglise keeles proximal area method) ja külgetõmbejõul põhinevaid meetodeid (inglise keeles gravity-based methods), nagu näiteks Reilly seadust ja Huffi mudelit.^[4]

Linna tagamaade määratlemisel on küllaltki tavapärane geograafiline lahendus lähiala meetodi kasutamine. See meetod eeldab, et inimesed valivad sarnase suurusega linnade hulgast endale geograafiliselt lähima linna. Seda eeldust on kasutatud näiteks ka keskuskohtade teooria puhul. Lähiala meetod võtab linna tagamaa kirjeldamisel arvesse inimeste töö- ja elukoha vahemaad ning selle vahemaa läbimiseks minevat aega.^[5] Lähiala meetodi kasutamisel on kaks võimalust:

• elanikepõhine lähenemine – elanikepõhise lähenemise puhul tuleb kindlaks määrata inimeste elukohad ja seejärel leida kõikide ümberkaudsete linnade hulgast igale elukohale lähim linn. Kui kõikidele elukohtadele on lähim(ad) linn(ad) leitud, võimaldab see määratleda kõikide piirkonnas olevate linnade tagamaad, mis koosnevad konkreetsele linnale kõige lähemal asuvatest elukohtadest;^[5]
• linnapõhine lähenemine – linnapõhise lähenemise puhul luuakse Thiesseni polügoonide abil linnu ümbritsevad regioonid, mis määravad ära linnade tagamaad. Saadud piirkonnad võib ühendada rahvastikunäitajatega, et näha erinevate lähialade või tagamaade demograafilist struktuuri. Lisaks sellele on meetodit edasi arendades võimalik leida teoreetilist aega, mis võiks inimesel kuluda, et läbida vahemaa oma elukoha ja linna vahel.^[5]

Kui lähiala meetod kasutas linna tagamaa kirjeldamiseks vaid inimese elukoha kaugust linnast ja selle vahemaa läbimiseks kuluvat aega, siis külgetõmbejõul põhinevad meetodid arvestavad lisaks vahemaale ja kuluvale ajale ka linna atraktiivseks muutvate teguritega. See tähendab, et inimesed võivad mõne lähedal asuva linna asemel eelistada kaugemal asuvat linna, millel on rohkem ligitõmbavaid tegureid või millel on parem maine.^[5]

Algne Reilly jaekaubandusliku külgetõmbejõu seadus kasutab külgetõmbejõu mudelit ning on mõeldud kahe poe kaubandusliku tagamaa või nii-öelda tõmbeala kirjeldamiseks. Kuid lisaks sellele on Reilly seadust võimalik kasutada kahe linna vahelise tagamaa uurimisel ja kirjeldamisel.

Kui eeldada, et kahe linna 1 ja 2 vahemaa on ${\displaystyle d_{1,2}}$  ning linnade ligitõmbavad tegurid on vastavalt ${\displaystyle S_{1}}$  ja ${\displaystyle S_{2}}$ , siis tekib küsimus, kus asub kahe linna tagamaid eraldav murdepunkt (MP). MP asub linnast 1 kaugusel ${\displaystyle d_{1x}}$  ja linnast 2 kaugusel ${\displaystyle d_{2x}}$  ehk:

${\displaystyle d_{1x}+d_{2x}=d_{1,2}}$  (1)

Külgetõmbejõu mudeli järgi on linna tõmbejõud võrdelises sõltuvuses ligitõmbavate teguritega ja pöördvõrdelises sõltuvuses kauguse ruuduga murdepunktist ning murdepunktis elavatel inimestel ei ole linna valiku osas eelistusi, mistõttu on linna 1 tõmbejõud võrdne linna 2 tõmbejõuga:

${\displaystyle {\frac {S_{1}}{{d_{1x}}^{2}\,}}={\frac {S_{2}}{{d_{2x}}^{2}\,}}}$  (2)

Kasutades võrrandit (1) saame, et ${\displaystyle d_{2x}=d_{1,2}-d_{1x}}$  ning kasutades seda, et asendada võrrandis (2) ${\displaystyle d_{2x}}$ , saab leida ${\displaystyle d_{1x}}$ :

${\displaystyle d_{1x}={\frac {d_{1,2}}{1+{\sqrt {S_{2}/S_{1}}}}}}$  (3)

Sarnaselt saab leida ${\displaystyle d_{2x}}$ :

${\displaystyle d_{2x}={\frac {d_{1,2}}{1+{\sqrt {S_{1}/S_{2}}}}}}$  (4)

Võrrandeid (3) ja (4) tuntakse kui Reilly võrrandit ning ühtlasi määravad need kahe linna tagamaade vahelise piiri.^[5]

Kui Reilly seadus määrab tagamaad ainult kahe linna vahel, siis Huffi mudel, kui mõnevõrra kasutatavam külgetõmbejõu mudel, määrab tagamaad mitme linna vahel. Võimalus, et valitakse üks kindel linn mitme teise hulgast, on võrdelises sõltuvuses oodatava kasuga, mida iga linn inimesele pakub. Ehk mida suuremat kasu inimene mõne linna läheduses elamisest saab, seda suurema tõenäosusega ta selle linna tagamaale elama asub.^[5] Seda väljendab järgnev võrrand:

${\displaystyle P_{ij}=U_{j}/{\sum _{k=1}^{n}U_{k}}}$  (5)

${\displaystyle P_{ij}}$  tähistab tõenäosust, et isik elukohas ${\displaystyle i}$  valib linna ${\displaystyle j}$ , ${\displaystyle U_{j}}$  ja ${\displaystyle U_{k}}$  tähistavad kasu, mida on võimalik saada, valides vastavalt linna ${\displaystyle j}$  või ${\displaystyle k}$  ning ${\displaystyle k}$  summa märgi all tähistab võimalike alternatiivide arvu ${\displaystyle (k=1,2,...,n)}$ .

Praktikas mõõdetakse linna poolt antavat kasu aga külgetõmbejõu keskmena. See tähendab, et külgetõmbejõu kese on võrdelises sõltuvuses linna suurusega ning pöördvõrdelises sõltuvuses vahemaaga linna ja inimese elukoha vahel, mida väljendab järgnev võrrand:

${\displaystyle P_{ij}=S_{j}d_{ij}^{-\beta }/{\sum _{k=1}^{n}(S_{k}d_{ik}^{-\beta })}}$  (6)

${\displaystyle S}$  tähistab linna suurust, ${\displaystyle d}$  vahemaad, ${\displaystyle \beta >0}$  on vahemaa mõju vähenemise koefitsient ning ülejäänud tähised on samasuguse tähendusega nagu võrrandis (5).

Võrrandile (6) tuginedes külastavad linnast väljas elavad inimesed ümberkaudseid linnu erineva tõenäosusega, kuid kindla linna tagamaa moodustavad alad, kuskohast seda kindlat linna kõige suurema tõenäosusega külastatakse. Teades inimese elukohta ${\displaystyle i}$ , on murru nimetaja võrrandis (6) samasugune erinevate linnade puhul, mistõttu määrab murru lugeja suurim väärtus ühtlasi ka linna, mida suurima tõenäosusega külastatakse. Võrrandi (6) murru lugejat ${\displaystyle S_{j}d_{ij}^{-\beta }}$  tuntakse kui külgetõmbejõu potentsiaali linna ${\displaystyle j}$  jaoks kaugusel ${\displaystyle d_{ij}}$  inimese elukohast. Teisisõnu tuleb linna tagamaa leidmiseks määrata suurima külgetõmbejõu potentsiaaliga linn.^[5]

• Perifeeria