Tantsulavastus

Tantsulavastus on lavastaja/koreograafi loodud teos, milles väljendatakse tundeid, elamusi ja suhtumist liigutuste ja pooside kaudu. Tantsulavastuse puhul toetub lavastaja elulisusele nähtusele ja kujutlusele, tuues publiku ette kunstilise kontseptsiooni. Tantsulavastus on kõikide etenduste muutumatu ühisosa.

Tantsulavastuse loomisel on kaasatud koreograaf, tantsijad, näitlejad, kunstnikud, butafoorid, visuaal- ja valguskunstnikud, helitehnikud, muusikaprodutsent ja muusikud.

Ajalugu

Tantsulavastuse kui žanri alguseks võib pidada liikumise keskseid etendusi, mis arenesid välja Vana-Kreeka teatrist Dionysose pühitsemistest (534. aastal eKr). Antiik-Kreeka ja -Rooma kutselised tantsijad – miimid – näitasid oma tantsuoskusi terves tollases tsiviliseeritud Euroopas. Professionaalne tantsukunst hakkas Euroopas arenema küll mõnevõrra hiljem – keskaja lõppedes. Renessansiajastul, 14.-15. sajandil korraldati Itaalias antiiketenduste eeskujul õukonnaetendusi. Sõna balletto kasutati seal sisuliselt ühendatud tantsude kohta. 17. sajandi Prantsusmaad valitsenud Louis XIV oli eriti tantsulembene kuningas, tema õukonnas oli tantsuõpetusel tähelepanuväärne koht.

Balletitantsude kõrval arenes tants kui omaette etendus publikule, milles sageli ka Louis XIV solistina ja õukondlased kaasa tantsisid. 18. sajandi teisel poolel suurenes oluliselt muusika roll tantsuetenduste sisu esiletoomisel. Tants koos muusikaga hakkas rohkem väljendama inimtundeid, samas suurenes ka pantomiimi osatähtsus. Prantsuse ballettmeistrist Jean Georges Noverre'ist (1727–1810) algas süžeelise draamaballeti tegelik ajalugu. Sestpeale tuuakse lavale ka otse kaasaegse eluga seotud probleemid.

20. sajandil hakkas balletis arenema ka teisi uusi tantsustiile, mida hakati lavaliselt kujutama: moderntants; džässtants; nüüdistants (contemporary) jt.

Vaata ka

Kirjandus

Ballett, Miksike, referaadid 2005
Kreeka teater, Miksike