Saksi-Lauenburg

Hertsogkond loodi Saksimaa hertsogkonna jagamisega Saksi-Lauenburgi ja Saksi-Wittenbergi hertsogkondadeks. Saksi-Lauenburgi hertsogite residentsid asusid Ratzeburgis ja Lauenburgis. Lauenburgi ja Wittenbergi hertsogid võistlesid omavahel, kumma hertsogkond saab endale keisri valimise õiguse.

 

Aastal 1314 päädis vaidlus kahe rivaalitseva Saksa kuninga, Habsburgi Friedrich III Ilusa ja tema Wittelsbachist nõo Ludwig IV Baierlase valimisega. Ludwig sai viis häält seitsmest, nimelt Trieri peapiiskopilt Balduinilt, Tšehhi seaduslikult kuningalt Luksemburgide dünastiast Janilt, Saksi-Lauenburgi hertsogilt Johann II, kes rivaalitsevalt nõudis Saksi kuurvürsti võimu, Mainzi peapiiskopilt Peterilt ja Brandenburgi kuurvürstilt Waldemarilt.

Friedrich III Ilus sai samadel valimistel neli häält seitsmest, nimelt troonilt tõugatud Tšehhi kuningalt Heinrichilt, kes ebaseaduslikult kasutas valimise võimu, Kölni peapiiskopilt Heinrich II, Ludwigi vennalt Pfalzi kuurvürstilt Rudolf I ja Saksi-Wittenbergi hertsogilt Rudolf I , kes rivaalitsevalt nõudis Saksi kuurvürsti võimu. Siiski kuulutas ainult Ludwig Baierlane enda lõpuks Saksa-Rooma keisriks. Siiski nimetas 1356. aasta kuldbulla Saksi-Wittenbergi hertsogid lõplikult valijateks.

Alates 14. sajandist nimetas Saksi-Lauenburg ennast Alam-Saksiks (saksa keeles Niedersachsen). Siiski on Saksimaa kui sellise ala nimi, mis koosnes vanast Saksimaa hertsogkonnast tema piirides enne 1180. aastat, veel alles. Seega, kui aastal 1500 rajas Saksa-Rooma riik maksude kogumiseks ja sõdurite värbamiseks keiserlikud ringkonnad, siis ringkond, mis koosnes Saksi-Lauenburgist ja kõigist tema naabritest, sai nimeks Saksi ringkond, samas Wettinite valitsetav Saksi kuurvürstkond ja selleaegsed hertsogkonnad moodustasid Ülem-Saksi ringkonna. Nimetus Alam-Saksi muutus rohkem kõnekeelseks ja Saksi ringkond nimetati hiljem ümber Alam-Saksi ringkonnaks. Aastal 1659 otsustas hertsog Julius Heinrich oma valitsuse tegevuse juhtjoontes "pidada lugu ka metsamaadest kui Alam-Saksimaa vürstkonna südamest ja tulude kodust".

Hertsog Julius Franzi surmaga lõppes Askaania dünastia Lauenburgi meessoost liin. Siiski oli naissoost liin Saksi-Lauenburgi seadustega võimalik. Seega kaks elusolevat kolmest Julius Franzi tütrest, Anna Maria Franziska von Sachsen-Lauenburg ja Franziska Sibylla Augusta von Sachsen-Lauenburg võitlesid järgluse eest. Nende nõrkust kasutas ära hertsog Georg Wilhelm naabruses asuvast Braunschweig-Lüneburgi Lüneburg-Celle vürstkonnast, kes tungis oma sõduritega Saksi-Lauenburgi, ohjeldades seega seadusliku troonipärija hertsoginna Anna Maria ülestõusu.

Ka teised monarhiad taotlesid järglust, mille tulemusel oleks konflikti kaasatud veel naaberhertsogkondi: Mecklenburg-Schwerin ja Taani Holstein, samuti viis Askaania perekonna valitsetavat Anhalti vürstkonda, Saksimaa kuurvürstiriik, mis järgnes Saksi-Wittenbergile aastal 1422, Rootsi ja Brandenburg. Sõjaliselt tegevad olid Celle ja Taani Holstein, kes leppisid 9. oktoobril 1693 kokku (Hamburgi kompromiss), et Celle, kes niigi de facto hoidis enamust Saksi-Lauenburgist, võib hertsogkonna endale jätta, samas Celle mehitatud ja Holsteini vastu suunatud Ratzeburgi kindlus tuleb hävitada. Vastutasuks võis Taani Holstein, kes oli vallutanud Ratzeburgi ja hävitanud kindluse, oma väed koju viia.

Nii läks Saksi-Lauenburg, väljaarvatud Hadeln, Welfide kätte ja valitsema hakkas kõrvalharu Hannoverid, samas seaduslikud pärijad Anna Maria Franziska von Sachsen-Lauenburg ja Franziska Sibylla Augusta von Sachsen-Lauenburg, kes kunagi ei loobunud oma pärandist, saadeti Tšehhi Ploskovicesse eksiili. Keiser Leopold I lükkas Celle pärimisõiguse tagasi ja seega jäi Hadeln, mis ei olnud Celle käeulatuses, tema eestkoste alla. Alles aastal 1728 läänistas tema poeg keiser Karl VI Saksi-Lauenburgi Georg Augustile, lõplik de facto ülevõtmise seadustamine toimus aastatel 1689 ja 1693.

 

Aastatel 1803–1805 oli hertsogkond Prantsuse vägede poolt okupeeritud, pärast seda läksid Prantsuse okupatsiooniväed sõtta Austria vastu. 1805. aasta sügisel hõivasid Suurbritannia, Rootsi ja Venemaa koalitsiooniväed Saksi-Lauenburgi, algas Kolmanda koalitsiooni sõda (1805–06). Detsembris loovutas Prantsuse keisririik Saksi-Lauenburgi, mis niigi ei olnud tema käes, Brandenburg-Preisimaale, kes vallutas selle 1806. aasta algul.

Kuid kui Preisimaa kuningriik (nimeelement Brandenburgi kuurvürstkond muutus kehtetuks, kui Saksa-Rooma riik 6. augustil 1806 lõpetati) pärast pöördumist – neljanda koalitsiooni osana – Prantsusmaa vastu oli kaotanud Jena-Auerstedti lahingu (11. novembril 1806), vallutas Prantsusmaa Saksi-Lauenburgi tagasi. Jäädes esialgu Prantsusmaa okupatsiooni alla, annekteeriti enamus sellest 1. märtsil 1810 Vestfaali kuningriigi, Prantsusmaa nukuriigi poolt. Väike ala 15 000 asukaga jäi Napoléoni jaoks reservi. 1. jaanuaril 1811 annekteeriti enamus endisest hertsogkonnast Prantsuse keisririigi poolt.

Pärast Napoleoni sõdu taastati Saksi-Lauenburg 1813. aastal kui Hannoveri võimualune. Viini kongress rajas Saksi-Lauenburgi kui Saksa Liidu liikmesriigi. 1814. aastal vahetas Hannoveri kuningriik Saksi-Lauenburgi Preisi Ida-Friisimaa vastu. 7. juunil 1815, pärast 14 kuud valitsemist, andis Preisimaa Saksi-Lauenburgi Rootsile, saades vastu Rootsi Pommeri, makstes siiski lisaks 2,6 miljonit taalrit Taanile, et kompenseerida Taani valdusi Pommeris. Taani sai Rootsilt hertsogkonna territooriumi Elbest põhja pool, mis seega taas kompenseeris Taani valdusi Rootsi Pommeris. Hertsogkonda valitsesid nüüd personaalunioonis Taani Oldenburgid.

Aastal 1864 okupeeris Preisimaa Teise Schleswigi sõja ajal hertsogkonna. Aastal 1865 anti Saksi-Lauenburgi valdused Preisimaa kuningale Wilhelm I, kes sai Saksi-Lauenburgi hertsogiks. Ta valitses hertsogkonda personaalunioonis. Wilhelm nimetas Preisimaa peaministri Otto von Bismarcki Saksi-Lauenburgi ministriks. Aastal 1867 ühendati Saksi-Lauenburg Põhja-Saksa Liitu.

Aastal 1871 sai Saksi-Lauenburg üheks Saksamaa keisririigi osastisriigiks. Siiski otsustas hertsogivalitsus aastal 1876 hertsogkonna lõpetada alates 1. juulist 1876. Selle territoorium ühendati Preisimaa Schleswig-Holsteini provintsiga kui Herzogtum Lauenburgi kreis.

  Pikemalt artiklis Saksimaa valitsejate loend

Hertsogite loendamine sisaldab ka eelnevaid Askania suguvõsa hertsogeid Bernhard I (või III), tema poega Albrecht I ja hiljem ühiselt valitsenud poegi Johann I ja Albrecht II, kes kõik valitsesid Saksi hertsogkonda enne selle jagamist Saksi-Lauenburgiks ja Saksi-Wittenbergiks.

• Erich I 1296–1303 ühisvalitsemine, siis valitses kuni aastani 1360 Saksi-Lauenburgist eraldatud Saksi-Bergedorfi (vaata #Ratzeburg-Lauenburgi liin allpool).
• Johann II 1296–1303 ühisvalitsemine, siis valitses kuni aastani 1321 Saksi-Lauenburgist eraldatud Saksi-Ratzeburgi (vaata #Bergedorf-Möllni liin allpool).
• Albrecht III 1296–1303 ühisvalitsemine, siis valitses kuni aastani 1308 Saksi-Lauenburgist eraldatud Saksi-Ratzeburgi, ja kuna suri ilma otseste pärijateta, päris Erich I tema osa.

Aastal 1303 jagasid vennad pärandi omavahel, kuid ainult kahel vennal olid pärijad, et luua Bergedorf-Möllni ja Ratzeburg-Lauenburgi liinid.

Algselt Saksi-Mölln, siiski ümber nimetatud pärast territooriumide ümberjagamist, sealhulgas Albrecht III osad aastast 1321.

• 1303–1322 Johann II, valitses üksi Bergedorf-Möllni, tema ja tema nõbu, Saksi-Wittenbergi Rudolf I, võistlesid aastal 1314 Saksi kuurvürsti tiitli pärast.
• 1322–1343 Albrecht IV, eelneva poeg.
• 1343–1356 Johann III, eelneva poeg.
• 1356–1370 Albrecht V, eelneva vend.
• 1370–1401 Erich III, eelneva vend.

Aastal 1401 suri vanem haru välja ja Ratzeburg-Lauenburgi liin taasühendas Lauenburgi.

Algselt Saksi-Bergedorf-Lauenburg, siiski ümber nimetatud pärast territooriumide ümberjagamist, sealhulgas Albrecht III osad aastast 1321.

• 1303–1338 Erich I, astus tagasi 1338.
• 1338–1368 Erich II, eelneva poeg.
• 1368–1412 Erich IV, eelneva poeg, valitses alates aastast 1401 koos oma poegade Erich V ja Bernhard II.

Aastal 1401 päris noorem haru seoses vanema Bergedorf-Möllni liini hääbumisega Lauenburgi ja muid valdusi.

• 1401–1436 Erich V, eelneva poeg, ühisvalitsemine koos isaga aastani 1412, koos venna Johann IV aastani 1414 ja koos oma noorema venna Bernhard II aastast 1426.
• 1401–1414 Johann IV, eelneva vend, ühisvalitsemine koos isaga aastani 1412 ja koos venna Erich V.
• 1426–1463 Bernhard II, eelneva vend, ühisvalitsemine koos venna Erich V aastast 1426.
• 1463–1507 Johann V, eelneva poeg.
• 1507–1543 Magnus I, eelneva poeg.
• 1543–1571 Franz I, eelneva poeg, astus tagasi oma poja Magnus II kasuks.
• 1571–1574 Magnus II, eelneva poeg.
• 1574–1581 Franz I, naasis troonile, asendades oma poega Magnus II.
• 1581–1588 Magnus II, eelneva poeg, ühisvalitsemine koos vendade Moritza ja Franz II, Magnus astus tagasi aastal 1588.
• 1581–1612 Moritz, ühisvalitsemine koos vendade Magnus II (aastani 1588) ja Franz II.
• 1581–1619 Franz II, ühisvalitsemine koos vendade Magnus II (aastani 1588) ja Moritzaga (aastani 1612).
• 1619–1656 August, eelneva poeg.
• 1656–1665 Julius Heinrich, eelneva vend.
• 1665–1666 Franz Erdmann, eelneva poeg.
• 1666–1689 Julius Franz, eelneva vend.

113 aastat valitsesid hertsogkonda Welfi dünastia liikmed. Siiski läänistas keiser Karl VI Saksi-Lauenburgi (pärast vägivaldset ülevõtmist) alles aastal 1728 Georg II Augustile, seadustades lõpuks Welfid hertsogitena.

• 1689–1705 Georg Wilhelm; Lüneburg-Celle vürst, tiitli järgi ka Braunschweig-Lüneburgi hertsog.

• 1705–1727 Georg I Ludwig; Braunschweig-Lüneburgi kuurvürst (tavaliselt kutsuti pealinna järgi Hannoveri kuurvürstkond), tiitli järgi ka Braunschweig-Lüneburgi hertsog; aastast 1714 ka Suurbritannia kuningas.
• 1727–1760 Georg II August; Suurbritannia kuningas, Hannoveri kuurvürst, tiitli järgi ka Braunschweig-Lüneburgi hertsog.
• 1760–1814 Georg III Wilhelm Friedrich, de facto kõrvaldatud aastatel 1803–1805 ja 1805–1814, hoidis siiski hertsogi tiitlit, lükates tagasi mistahes Napoléoni ühepoolsed toimingud ja anneksioonid. Viini kongressil otsustati, et hertsogi tiitli saab tema vennapoeg. Ka Suurbritannia kuningas (aastast 1801 Suurbritannia ja Iirimaa kuningas), Hannoveri kuurvürst (aastast 1814 Hannoveri kuningas), tiitli järgi ka Braunschweig-Lüneburgi hertsog.

• 1803–1804 okupeeritud Esimese Prantsuse vabariigi poolt.
• 1804–1805 okupeeritud Esimese Prantsuse keisririigi poolt.
• 1805 tagasi võetud Suurbritannia, Rootsi ja Venemaa vägede poolt (Kolmas koalitsioon Prantsusmaa vastu).
• 1805–1807 okupeeritud Preisimaa kuningriigi poolt.
• 1807 okupeeritud Esimese Prantsuse keisririigi poolt.
• 1807–1810 annekteeritud Vestfaali kuningriigi poolt.
• 1810–1814 annekteeritud Esimese Prantsuse keisririigi poolt.

50 aastat oli Saksi-Lauenburg Saksa Liidus ja personaalunioonis Taani kuningriigiga:

• 1814–1839 Frederik I; ka Taani kuningas (1808–39, Frederik VI) ja Schleswig-Holsteini hertsog.
• 1839–1848 Christian I; ka Taani kuningas (Christian VIII) ja Schleswig-Holsteini hertsog.
• 1848–1863 Frederik II; ka Taani kuningas (Frederik VII) ja Schleswig-Holsteini hertsog.

• 1863–1864 Christian II; ka Taani kuningas (1863–1906, Christian IX) ja Schleswig-Holsteini hertsog.

12 aastat valitseti Saksi-Lauenburgi personaalunioonis Preisimaaga, Põhja-Saksa Liidus (1867–1871). Aastal 1871 sai Saksi-Lauenburgist Saksa keisririigi osastisriik.

• 1865–1876 Wilhelm I; ka Preisimaa kuningas (1861–1888), Põhja-Saksa Liidu president (1867–1871) ja Saksa keiser (1871–1888).

• Aastal 1876 loobus hertsogkond riiklusest ja muudeti Herzogtum Lauenburgi kreisiks Preisimaa kuningriigi (1866–1918) ning seejärel Preisimaa Vaba Riigi (1918–1933/1947) Schleswig-Holsteini provintsis. Aastal 1946 saavutas provints riikluse taseme, kui moodustati Land Schleswig-Holstein ja ühendati aastal 1949 Saksamaa Liitvabariiki.