Saag

See artikkel on tööriistast; teiste tähenduste kohta vaata artiklit Saag (täpsustus)

Saag on tööriist tahkete materjalide lõikamiseks, tükeldamiseks ja sisselõigete tegemiseks. Tavaliselt on saag hammastega, kuid kasutatakse ka hammasteta lõikeriista (hõõrd- ehk abrasiivsaagi), kus lõikekeha on kas kaetud abrasiivmaterjaliga või ette nähtud kasutamiseks koos abrasiivpuiste või -joaga. Traditsiooniliselt kasutatakse saagi kõige rohkem puidu lõikamiseks, kuid saetakse ka näiteks metalle, plaste, luud, kivi jne.

Ajalugu

Saag on üks vanemaid tööriistu, mille eelkäijaks võime lugeda juba kiviaegseid sakilise servaga kivist ja luust lõikeriistu. Teada on, et Vana-Egiptuses kasutati meie vukssaega sarnanevat väikest saagi ning Vana-Kreekas ja -Roomas ka raamsaagi. Kreeka mütoloogia järgi leiutas sae Daidalose õepoeg ja õpipoiss Perdix, kes kasutas eeskujuna kas kala selgroogu või mao lõualuud. Hiinlaste väitel leiutas sae puusepp ja mõtleja Lu Ban.

Saksamaalt ja Taanist on leitud pronksiajast pärinevaid õhukesi metall-lehti, mille serva olid lõhestamise teel moodustatud hambad. Mehhikost ja New Jerseyst on leitud kiviajast pärinevaid sakilise servaga obsidiaankilde. Varakult kasutasid saagi ka foiniiklased. Lääne-India saarestikus kasutati saagide tegemiseks merekarpe.

Esimesed saemasinad töötasid tuule, vee ja veoloomade jõul, kiire areng algas alles pärast aurumasina leiutamist 18. sajandil.

Ketassae leiutaja kohta on lahknevaid andmeid. 1777. aastal sai inglane Samuel Miller patendi tuule jõul töötavale ketassaekaatrile. 1762. aastal asutas kivitöötleja Walter Taylor saeveski, mille kohta teatakse, et 1790. aastatel kasutati seal ketassaage. Samas patenti ta sellele leiutisele ei taotlenud. 1813. aastal paigaldas Tabitha Babbitt oma voki külge sakilise tinaketta, millega õnnestus saagida. Ühe allika väitel pärineb ketassaag hoopis 16. või 17. sajandi Hollandist.

Lintsae leiutajaks (1807) peetakse William Newberryt. Ka kettsae päritolu üle vaieldakse, kuid tõenäoliselt konstrueeris esimese kettsae umbes 1830. aastal Saksa ortopeed Bernard Heine, kes kasutas seda luu lõikamiseks.

Sae kasutamine Eestis

Muhulased laudu saagimas. Foto Johannes Pääsuke 1913

Põhjamaadesse jõudis saag suhteliselt hilja. Muinasaegses Eestis saagi arvatavasti ei kasutatud, sest sellele ei viita ükski arheoloogiline leid ega keeleline tõestusmaterjal. Sõnastike põhjal võib aga järeldada, et 17. sajandil olid eestlased juba saega tuttavad.

Nii sae kasutamise oskus kui ka seda tähistav sõna võeti üle sakslastelt. Esimesena hakkasid eestlased kasutama uurdesaage ning väikesi noaga sarnanevaid ora- ehk tikksaage ja puss-saage, mida kasutati peamiselt nõude ja rataste valmistamisel. Orasaage nimetati mõnikord ka vargasaagideks, sest vargad kasutasid neid aidalukkude väljasaagimiseks. Esimeste saagide hulgas oli ka piki käepidet kinnitatud väikese lõikesügavusega põõnasaag. Mujal väga varajane raamsaag levis Eestis alles 19. sajandi teisel poolel ning meile kõige tuttavam vukssaag alles sajandi lõpul.

Kõige suurema muudatuse tõid inimeste ellu aga palgilõikamise saed – suursaag ehk kahemehesaag ristisaagimiseks ja lauasaag pikisaagimiseks. Enne seda kasutati nii puude langetamiseks, tükeldamiseks kui ka laudadeks lõhestamiseks ja tahumiseks kirvest. Kuigi linnas ja mõisate ehitusel kasutati suursaagi juba 17. sajandil, levis see talurahva hulgas laiemalt alles 19. sajandi keskel. Esimesed saed toodi Tallinnast, Riiast või Pihkvast, samuti saadi neid hukkunud laevadelt ja Vene rändkaupmeestelt.

Puhaste elukambrite ja laevaehituse levimisega 19. sajandil tekkis üha suurem vajadus laudade järele. Kuigi Eesti esimene saeveski ehitati Narvas juba 1650. aastal, saagis talurahvas enamiku vajaminevatest laudadest käsitsi. Palgid vinnati kõrgetele pukkjalgadele ning üks mees seisis saagimise ajal üleval palkide peal ja teine maapinnal.

Lauasae tõrjusid juba 19. sajandi lõpul kõrvale masinad, kuid kahemehesaag jäi metsatöödel kasutusele veel kauaks, kuni mootorsaagide kasutuselevõtuni. Käsisaag muutus aga kiiresti laialt levinud vabrikutooteks ning 20. sajandi alguseks oli see tavaline tööriist igas majapidamises.

Puidusaed

Suursaag (kahemehesaag) Mihkli Talumuuseumis

Puidusaed võib jagada piki- ja ristisaagimise saagideks. Lisaks jagunevad need käsisaagideks ja saemasinateks, viimaste hulka kuuluvad nii käsimasinad kui ka saepingid. Lõikeriistaks võib olla saeleht, saeketas, saelint või saekett.

Saagi iseloomustavateks suurusteks on eelkõige saehamba kuju ja suurus (hammaste arv ühe tolli kohta). Saeketta tähtsamateks parameetriteks on lisaks ketta läbimõõt ja paksus. Sõltuvalt otstarbest (risti- või pikisaagimine) on saehambad erineva kujuga, kuid kasutatakse ka universaalsaage.

Ühtlase paksusega saeleht või -ketas kipub saagimisel hõõrdumise ja soojuspaisumise tõttu saeteesse kinni jääma. Seetõttu saehambad enamasti räsatakse – painutatakse vaheldumisi kummalegi poole kõrvale. Samal otstarbel võidakse hambaid ka paksendada, ketas osaliselt nõgusaks lihvida või kasutada hambatippudesse kinnitatud kõvasulamplaatidega saage.

Euroopast pärinevate saagidega saetakse endast eemale suunatud tõugetega, siiani kasutatavad traditsioonilised jaapani saed erinevad aga selle poolest, et saetakse tõmmetega enda suunas.

Saag on üks vajalikumaid ja levinumaid tööriistu nii koduses majapidamises, väiketöökojas kui ka puidu- ja mööblitööstuses. Tööstuslike saemasinate kõrval toodetakse ka spetsiaalseid harrastajale mõeldud käsimasinaid ning ketas- ja lintsaepinke.

Materjal

Saagide algelised eelkäijad valmistati kivist ja luust, seejärel pronksist ja hiljem juba terasest. Tänapäeva parimad ketassaed valmistatakse kiirlõiketerasest või kõvasulamitest. Sageli valmistatakse kõvasulamist vaid hambatipud. Käsisaed on karastatud hambatippudega. Eriti nõudliku töö jaoks kasutatakse ka teemantsaage, mis valmistatakse pulbrilise metalli ja teemandikristallide segu kuumutamise ja pressimise teel. Teemantsaage kasutatakse näiteks betooni- ja asfaldilõikurite puhul, mis töötavad enamasti sisepõlemismootoriga.

Saagide ja saemasinate tüüpe

Kirjandus

Ants Viires. "Eesti rahvapärane puutööndus", Ilo, Tallinn 2006. ISBN 9985-57-794-9
Albert Jackson, David Day. "Puutöömeistri käsiraamat", TEA Kirjastus, Tallinn 2006. ISBN 9985-71-511-X
Toivo Meikar, Teet Nurk 1999. Saag. Akadeemia 11(2): 347–361.