Peet Aren

Peet Aren sündis Viljandimaal Võisiku vallas Odiste Aarna talus. Lõpetanud kohaliku ministeeriumikooli, õppis Aren 1905. aastani Tartu Õpetajate Seminaris olles hiljem lühikest aega ka seal õpetajaks. Peet Areni vanemad kolisid Narva, kus noor kunstnik tutvus August Janseniga, kes oli tollal Peterburi Kunstiakadeemia õpilane ning Aleksander Prometi ja Rudolf Sajoriga, kes soovitasid tal asuda kunsti õppima. Kunstihariduse omandas aastatel 1908–1913 Peterburi Kunstiakadeemias õpetajate Nikolai Roerichi, Ivan Bilibini ja Arkadi Rõlovi käe all. Juba 1909. aastal osales ta Tartus II Eesti kunstinäitusel.

Lõpetanud akadeemia kuldaurahaga, töötas Aren aastatel 1909–1912 Tallinnas Karl Burmani arhitektuuribüroos joonestajana, tegeldes samal ajal ka raamatugraafikaga.^[2] 1914. aastal sõitis ta koos Karl Burmani venna Paul Burmaniga ning nende õega pikemale välisreisile. Esimeseks peatuspaigaks on Musta mere rannik Krimmis, kust paari kuu pärast jätkus teekond Odessa ja Kiievi kaudu Viini ja sealt lühema peatuse järel Münchenisse, kus täiendas end akadeemia suvekursustel. Nende Saksamaal viibimise ajal puhkes I maailmasõda ning kuna noormehed olid mobilisatsiooniealised, interneeriti nad sõjavangide laagrisse Traunsteini.^[3] Paul Burman vabanes sealt kehva vaimse tervise tõttu 1914. aasta detsembris. Aren pääses pärast teeseldud kopsuhaigust tulema 1915. aasta märtsis ning sõitis Rootsi kaudu kodumaale.^[4]

Kodumaale naasnud, elas Aren 1916–1918 Narvas. Liitus sõprusliikmena kirjanike rühmitusega Siuru. Saksa okupatsiooni ajal 1918. aastal kuulus ta Johan Pitka salajase Omakaitse liikmeskonda. Vabadussõja puhkedes sai temast ametnik sõjaministeeriumis, ülesandeks sõidud rindele joonistamiseks ja fotografeerimiseks.^[2] 1920. kutsuti ta Riigi Kunsttööstuskooli, kus ta töötas viis aastat joonistamise, akvarelli ja dekoratsiooniosakonna õpetajana. Lühemat aega tegutses ta Draamastuudio teatrikoolis, lõi dekoratsioonid paljudele Estonia teatri ja Hommikteatri lavastustele.^[2] Temalt ilmus graafikamapp "Linoollõiked". Ta lõi ka hulga raamatuillustratsioone, karikatuure ja plakateid. 1926–1930 oli Tartus Pallases maali ja graafika õppejõud.

Iseseisvusaja viimastel kümnenditel haaras kunstniku tegevus väga laias ulatuses ka rakenduskunsti ja sisekujundust. Ta tegi hulga töid Tallinna, Tartu ja Pärnu kinodes, kohvikutes ja riiklikes hoonetes ning aitas viimistleda arhitektide Arnold Matteuse, Edgar Kuusiku ning Anton Soansi projekte. Majandusministeeriumi ülesandel oli ta Eesti väljapanekute kunstiliseks korraldajaks Königsbergi Idamessil aastail 1937 ja 1938 ning rahvusvahelisel käsitöönäitusel Berliinis, kus pälvis pronksauraha Eesti osakonna kujundamise eest.^[2]

Aastatel 1940–1941 elas kunstnik avalikust elust tagasitõmbununa Pääskülas, töötades armatuuride konstruktorina Tilk ja Ko elektritarvete tööstuses ja etikettide joonistajana Ahto tubakavabrikus.^[2]1941.aastal oli ta ENSV Spordikomitee kunstnik.

Põgenes 1944. aastal koos abikaasa Karin Areniga Saksamaale, kus seadis end ajutiselt sisse Sudeedimaal Wartenbergis^[5] ning siis Geislingeni põgenikelaagris. Osales pagulaslaagrites viibides Balti rahvaste kunstinäituse korraldamises ning oli UNRRA eesti koolis õpetajaks. Maalis eesti teatri lavastusele "Havai lill" dekoratsioonid.^[3] 1949 emigreerus USA-sse New Yorki.

Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu asutajaliige, kunstiühingu Pallas ja Rakenduskunstnike Ühingu liige. Fraternitas Artise auvilistlane. Korp! Ugala vilistlane.

Tema abikaasad olid Ellinor Aren^[6] ja rakenduskunstnik Karin Aren-Nordman.

Viljeles tahvel- ja monumentaal-dekoratiivmaali ning vaba-, raamatu- ja tarbegraafikat, tegi lava- ja sisekujundusi.

Varaseis maalides avaldub "Mir Iskusstva" rahvusromantism ja stiliseeriv laad. Naasnud 1915 kodumaale, esitas ta 1916. aasta kunstinäitusele kolm Krimmi-ainelist maali, millest "Tatari linnake" pälvis kriitikute heakskiidu.^[2] 1917. valmisid tal teosed "Kirikuteel", "Rukkihakid" ja "Öö Tallinnas". Neile lisandus 14 pannood commedia dell'arte tegelastega kino Passaaž saalile Tallinnas.^[2] Tema teosed kaunistasid ka kohvikuid Modern, Kultas ja Asko.

Areni loomingu kõrgaeg oli 1920. aastatel, mil tema saksa ekspressionismi mõjulised teosed ilmestasid kogu eesti kunsti^[7]. Ekspressionismiga puutus Aren kokku juba sõja ajal Saksamaal. Portreedes ja eriti Tallinna vanalinna vaadetes ("Aida tänav", 1921) on tema vormikäsitlus rahutult nurgeline, värv intensiivne ja täis pinget. 1920. aastate keskel pöördus ta usulise ainevaldkonna poole, mida eesti kunstis esines tollal suhteliselt harva. Samal ajal hakkas ekspressionistlik paatos tema teostes taanduma, andes maad uusasjalikule tendentsile või art déco'le. ^[8]

1919. aastal trükiti tema kavandi järgi 10 või 20 eksemplaris riigi tellimusel Eesti esimene mängukaartide komplekt^[9]. Tema loodud on ka iseseisva Eesti postmark viikingilaeva kujutisega.^[2] Areni loodud olid II maailmasõjas hävinud Balti jaama ootepaviljoni kaks seinapannood^[3] ning Pärnu rannahotelli pannood "Rannal".^[2]

Paguluses elades töötas Aren tehnilise joonestajana ja jätkas ka loomingulist tegevust. Ta maalis arvukalt portreid, Eesti ja Alpi maastikke ning illustreeris väliseesti kirjandust.^[3]

Ta on joonistatud ka karikatuure, mida avaldati ajalehtedes Meie Mats^[10] ja Kilk^[11].

Peet Areni teoseid leidub Eesti Kunstimuuseumis, Tartu Kunstimuuseumis ning Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis.

• 1954 New York, Ameerika Ühendriigid
• 1973, 1979 ja 1989 Eesti Kunstimuuseum, Tallinn

• 1909 esmaesinemine Tartus eesti kunsti näitusel
• 1910. aastast Eesti Kunstiseltsi näitused Tallinnas
• 1913 Noor-Eesti kunstinäitus Tallinnas
• 1914 Noor-Eesti kunstinäitus Tartus
• 1918. aastast kunstiühingu Pallas näitused, Tartu
• 1921 Arsi näitus Tallinnas
• 1922 Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu näitused
• 1928 Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse näitused

• 1938 – pronksmedal Berliini rahvusvaheliselt käsitöönäituselt
• Tartus Ihaste linnaosas on Peet Areni tänav

• Peet Areni teosed EKM-i digitaalkogus
• Peet Aren Eesti biograafilises andmebaasis ISIK