Patsifism

Patsifistlikus vaates seisneb peamine arutelu punkt või probleem selles, kas vägivalla kasutamine üksikisiku ja riigi tasandil võiks siiski teatud olukordades olla õigustatud.

Patsifisti dilemma: Hüpoteetilises olukorras, kus üks inimene tahab tappa teist (näiteks last) ja seda tapmist saab takistada ainult tappa soovija tapmise teel, kas on seega moraalne hoiduda tapmisest, isegi kui sedasi saaks säästa kellegi elu?^[1]

Patsifisti dilemma lahendus: Üks kuritegu ei õigusta teist, seega järgides patsifismi tingimusteta ja absoluutselt ei ole tapmine õigustatud isegi siis kui see päästaks kellegi teise elu.

Samuti on võimalik vaielda, kas enesekaitseks tapmine on õigustatav või mitte. Lääneriikides peetakse enamasti vägivalla kasutamist enesekaitsel õigustatuks ja võimalikku karistust leevendavaks. Seda arutelu saab laienda ka riikide tasandile. Sõjapidamist enesekaitseks on lihtsam õigustada kui sõda ekspansiooni nimel. Valitsused peavad hoolitsema riikide eksistentsi säilimise eest, mitte ainult riigis elavate üksik indiviide eest. Seega peavad valitsused vajaduse korral allutama moraalipõhimõtted, näiteks vastumeelsuse tappa, üldisematele põhimõtetele, et riik saaks püsima jääda. Inimelu säilitamisest võib tähtsamaks pidada rahvuse, kultuuri, religiooni või riigi säilitamist.^[4] Näiteks Eestil on olemas kaitsevägi, mis on üles ehitatud totaalkaitse printsiibil ja riigikaitse eesmärk on säilitada Eesti iseseisvus ja sõltumatus, tema maa-ala, territoriaalvete ning õhuruumi lahutamatu ja jagamatu terviklikkus, põhiseaduslik kord ning rahva turvalisus.^[5]

Teadaolevalt on sõjavastane mõtlemine alguse saanud varajastest kristlastest, kes elasid Rooma Impeeriumi piirialadel esimesel kolmel sajandil meie ajaarvamise algusest. Rahu ja mittevägivalla ideed olid levinud ka varem (näiteks hiinlaste või Põhja-Ameerika põliselanike seas). Kuid kuskil varem, meile teadaolevalt, ei ole patsifistlikud ideed viinud konkreetse antimilitarismini ehk põhimõtetest lähtuvalt sõjaväe kohustusest keeldumiseni^[6].

Jeesust, vähemalt nende kirjutiste põhjal, mis meil temast on, saab võtta patsifistlike ideede üheks esimeseks levitajaks. Poliitilise tagakiusamise ja sotsiaalse ebaõigluse vastu kasutas ta armastust ning kannatust teiste pattude eest.^[6] Matteuse evangeeliumist (5:38–39) leiab tsitaadi: "Ärge pange vastu inimesele, kes teile kurja teeb, vaid kui keegi lööb sulle vastu paremat põske, keera talle ka teine ette!" Esimesed "rahu ühiskonnad" kujunesid välja peaaegu samaaegselt Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides. The New York Peace Society rajas filantroop ja ärimees David Low Dodge 1815. aasta augustis. Aasta hiljem, 1816, rajati analoogsed ühendused Londonis ja Massachusettsis. Need ühendused ei olnud enam niivõrd seotud konkreetsete usugruppidega. Nende tekkele andis tõuke Napoleoni lüüasaamine 1815. aastal, mil sõjast tüdimus ja sõjajärgne optimism lõid sobiliku atmosfääri katseteks luua igavene ja universaalne rahu.^[7]

Suurim patsifistliku mõtlemise mõjutajaid enne Esimest maailmasõda on olnud kirjanik ja anarhist Lev Tolstoi, olles ka Mahatma Gandhi vaadete suur mõjutaja. Nähes Lääne ühiskonda ja Tsaari Venemaad "haigena", soovis Tolstoi tagasi pöördumist evangelistliku lihtsa elu ja moraalide juurde. Tema arvates olid vaid talupojad suutnud teataval määral säilitada gospelliku vaimsuse, teised ühiskonna klassid olid lootusetult korrumpeerunud ahnuse ja külluse tõttu. Ta uskus, et Jeesus oli õpetanud kurjusele mittevastupanu kui laiema mittevägivalla filosoofia osana, mida Tolstoi kaasaegne ühiskond oli eiranud kõigis oma tegevustes. Seega pidid tema arvates inimesed sõjast lahti ütlema ja kodanikud keelduma sõjaväkke minekust, isegi kui sellele järgnenuks vanglakaristus.^[8]

Tolstoi leidis, et riik on inimese vihavaenlane, see peab kaduma või muidu inimkond hävitab end ise. Ta on kirjutanud: "Valitsus on vägivald; kristlus on alandlikkus, mittevastupanu, armastus. Ja, seega, valitsus ei saa olla kristlik, ja inimene kes soovib olla kristlane ei tohi teenida valitsust." Patriotism oli tema silmis vääritu kirg, mida tuleks ohjeldada, kuid kahjuks ei saa teda lõplikult kunagi hävitada. Tolstoi oli ka ise teatud määral Venemaa patrioot, olles rusutud leinast kui Venemaa sai lüüa Vene-Jaapani sõjas. Antimilitarism tundus Tolstoile kristliku armastuse ja inimkurjuse vastasuse manifestatsioonina. Ta uskus, et individuaalne vastuhakkamine sõjamasinale hävitaks lõpuks terve valitsuse ja asendaks selle koostööl põhineva anarhistliku ühiskonnaga.^[9]

Tolstoi filosoofiliste ideede järgijad ja edasiarendajaid nimetatakse tolstoilasteks. Tolstoi ja tema järglaste vaated ei ole siiski suutnud tema unistuste kohaselt maailma muuta.^[9]. Tolstoismi kriitikaks võib pidada konkreetse viisi, kuidas tegeleda kurjusega vägivallatult, puudumist. Vägivallatut vastupanu on enim edasi arendada suutnud Mahatma Gandhi. Tolstoile võib siiski omandada tänu patsifistliku mõtlemise universaalseks muutmist, levitades seda ka väljaspool kristliku maailma (näiteks Aafrikas ja Aasias).^[10]

Eestis on kohustuslikku ajateenistusse kutsutul (Eesti kodanik ja meesterahvas vanuses 18–27) õigus keelduda kõlbelistel või usulistel põhjustel kaitseväeteenistusest ja taotleda selle asendamist asendusteenistusega. Põhjendatud taotluse korral asendatakse isiku kohustuslik kaitseväekohustus 12-kuulise asendusteenistusega. Asendusteenistuja teenib päästeametis, riigi või kohaliku omavalitsuse poolt korraldatud sotsiaalteenuseid osutavas asutuses või õppeasutuses, kus õpib erivajadusega õpilane.^[11]

Tsitaadid Vikitsitaatides: Patsifism

• vägivallatus
• bellitsism