Palestiina

 

Palestiina riiklust on 1. novembri 2018 seisuga tunnustanud 136 ÜRO liikmesriiki ning Vatikan, kuid enamik Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika riike pole Palestiinat iseseisva riigina tunnustanud. Samas tunnustavad paljud riigid Palestiina Omavalitsust Palestiina elanike esindajana. Eesti pole samuti Palestiina riiklust tunnustanud. ÜRO kavatses Palestiina riigi rajada 1947. aasta otsuse alusel 1948. aastal koos Iisraeli moodustamisega, kuid iseseisvuse väljakuulutamist takistas naaberriikide sissetung Iisraeli ja puhkenud sõda. Palestiina Vabastusorganisatsioon kuulutas Palestiina iseseisvuse välja 15. novembril 1988 Alžeeria pealinnas Alžiiris. 23. septembril 2011 taotles Palestiina Omavalitsus ÜRO Peaassambleelt riigi tunnustamist 1967. aasta Kuuepäevase sõja eelsetes piirides.^[6]

2012 sai Palestiina ÜRO vaatlejaliikme staatuse ning sama aasta lõpus kinnitas ÜRO, et organisatsiooni ametlikus dokumentatsioonis hakatakse haldusüksust nimetama Palestiina Riigiks. 3. jaanuaril 2013 võttis Palestiina Omavalitsus kasutusele Palestiina Riigi nime. ÜRO liikmesuse taotlemisel on vaja ka ÜRO Julgeolekunõukogu heakskiitu, kuid Ameerika Ühendriigid on lubanud sellise otsuse vetostada.

Palestiina nimi on araabia keeles فلسطين‎ Filasţīn. Nimi tuletub heebreakeelsest sõnast "vilistid" (פְּלִשְׁתִּים pelištīm) ja tähendab vilistite maad.

Palestiina Omavalitsuse hallatav ala jaguneb kaheks üksteisest eraldatud territooriumiks: Gaza tsooniks ja Jordani Läänekaldaks. Gaza tsoon asub Vahemere idakaldal, piirnedes lõunas ja edelas 13 kilomeetri ulatuses Egiptusega ning kirdes, idas ja kagus 1950 kehtestatud vaherahu alusel 59 kilomeetri ulatuses Iisraeliga.^[7] Jordani Läänekallas piirneb üldjoontes 330 kilomeetri ulatuses põhjas, läänes ja lõunas Iisraeliga ning idas 148 kilomeetri ulatuses piki Jordani jõge ja Surnumerd Jordaaniaga.^[8] Hiljuti rajatud juudi uusasunduste tõttu on Iisraeli ja Palestiina piir Läänekaldal vastastikku määratlemata. Palestiina riigi rannajoone kogupikkus on 40 kilomeetrit. Palestiina riigi koosseisu ei kuulu Jeruusalemm.

 

Jordani Läänekallas on valdavalt mägine ja seal asub Palestiina Omavalitsuse hallatava territooriumi kõrgeim punkt Nabi Yunise mägi (1030 m). Surnumere kaldal asub territooriumi madalaim punkt – 408 meetrit alla merepinna.

Gaza tsoon on madala pinnamoega, mida ilmestavad liivaluited. Gaza sektori kõrgeim koht, Abu 'Awdah mägi ulatub 105 meetrit üle merepinna.

Mageveeressursside valdamine on üks peamisi probleeme Palestiina Omavalitsuse ja Iisraeli vahel. Palestiina territooriumil on vähe siseveekogusid. Läänekalda territoorium piirneb Surnumerega ja peamine mageveekogu on Jordani jõgi, kuid Oslo lepingutega on Palestiina Omavalitsusel piiratud kasutusõigus Jordani jõe veeressursside üle. Gaza tsooni peamine mageveekogu on Vahemerre suubuv HaBesori oja ja Läänekalda pikim oja on Wadi al-Far'a.

Elanikkond saab oma peamised mageveevajadused põhjavee kaudu. Palestiina territooriumi elanikkond kasutab magevee vajaduste rahuldamiseks kolme põhjavee vesikonda. Gaza tsoonis asub 273 avalikku kaevu ja 9 ÜRO Palestiina abiorganisatsiooni (UNRWA) kaevu.^[9]

Palestiina Riigi territooriumil on kirjeldatud 2500 taimeliiki, millest 40 on ohustatud.^[10] Gaza tsoonis asuva HaBesori oja kaldad on võrreldes ümbruskonna maastikuga taimestikurikkad. Seal on tuvastatud 70 taimeliiki 32 perekonnast.^[11] Piirkonna suurim taimeperekond on korvõielised.

Läänekaldal leidub 26 000 hektarit metsamaad, peamiselt Ţūlkarmi ja Janīni kubernerkonnas. Piirkonna peamised puuliigid on merimänd (Pinus halapensis), pistaatsia, harilik jaanikaunapuu, küpressid ja tammed.

 

Palestiina asub Aafrika, Aasia ja Euroopa loodusgeograafiliste piirkondade kokkupuute alal. Gaza tsoonis on tuvastatud 3 päriskonnalise, 2 kilpkonnalise, 8 sisaliku ja 8 maoliiki.^[12] Läänekaldal on tuvastatud 36 roomaja liiki.^[13]

Palestiina alalt on kirjeldatud üle 520 linnuliigi. Piirkonna endeemne linnuliik on araabia nektarilind (Nectarinia osea).

Maismaaimetajatest on piirkonnas levinud nuubia kaljukits (Capra nubiana), dorkagasell (Gazella dorcas) ja mägigasell (Gazella gazella). Kiskjatest leidub riigis hunti, leopardi ja vööthüääni.^[14] Gaza tsoonis on tuvastatud 15 liiki imetajaid, sealhulgas hunt, šaakal, metskass ja mangust.^[15]

HaBesori oja märgala on üks peamisi märgalasid Lähis-Idas. Lindude rändetee läbib Gaza tsooni. Jordani Läänekaldal asub 50 loodusreservaati, samuti asub Iisraeli okupeeritud Läänekalda alal omakorda 73 loodusreservaati. Palestiina peamised looduskaitsealad on Umm al-Tuti kaitseala, Al-Hashmi kaitseala ja Wadi al-Quffi loodusreservaat

Palestiina Omavalitsuse hallatava territooriumi suuremad keskkonnaprobleemid on:^[16]

• puudulik jäätmekäitlus
• tööstuslik reostus
• magevee reostamine
• põllumajandusreostus
• urbaniseerumine
• elanikkonna madal keskkonnateadlikkus

Palestiinas on valdav lähistroopiline vahemereline kliima, mida iseloomustavad pikk ja kuiv suvi ning lühike, aga sademeterohke talv. Palestiina Omavalitsuse hallatava territooriumi saab topograafiliselt jagada järgmisteks agroklimaatilisteks piirkondadeks: Vahemere rannik, kõrgustikuala, idapoolne kõrbeala ja Jordani jõe org. Sademeid on rohkem Läänekalda loodeosa mägedes. Talvel võib sadada lund. Enamikku territooriumi ala kimbutavad põuad.

 

  Pikemalt artiklis Palestiina Omavalitsus

Palestiina Omavalitsuse juht on president, kellele kuulub täidesaatev võim ja kelle määrab ametisse Palestiina Vabastusorganisatsiooni kesknõukogu. President määrab ametisse peaministri.

Seadusandlik võim kuulub ühekojalisele Palestiina Seadusandlikule Nõukogule, kus on 132 kohta. 2006. aasta parlamendivalimiste järel sai Hamas 74, Fatah 45, Palestiina Rahvarinne 3, Kolmanda Tee liikumine 2 ja Palestiina Rahvuslik Initsiatiiv 2 kohta. Lisaks pääses parlamenti veel 2 väiksemat parteid ja 4 sõltumatut kandidaati.

Palestiinas kehtib mitmeparteisüsteem, kuid populaarsemad parteid on Fatah ja Hamas. Läänekallas ja Gaza tsoon on alates 2006 parlamendivalimistest eraldi valitsemise all: Läänekallast valitseb Fatah ja Gaza tsooni Hamas. Hamas pole pärast 2016 Gaza tsoonis enam peaministrit ametisse määranud. Oktoobris 2017 sõlmisid Fatah ja Hamas Palestiina ala valitsemise osas kokkuleppe, mis peaks kehtima järgmiste parlamendivalimisteni.

Riigi tähtsaimad alusdokumendid on Palestiina iseseisvusmanifest 1988, Palestiina rahvuslik leping ja Palestiina põhiseadus.

Palestiinlaste Omavalitsuse territooriumide halduskeskus on Rām Allāhi linn, kus asuvad palestiinlaste võimuorganid. Palestiina Riigi ametlik pealinn on Jeruusalemm, kuid Palestiina Omavalitsusel puudub kontroll Jeruusalemma üle. Palestiina Riik jaguneb ametlikult 16 kubernerkonnaks (muḩāfaz̧at), millest 11 asub Läänekaldal ja viis Gaza sektoris.

 

Palestiina tõsisemad julgeolekuprobleemid on terrorism ja konflikt Iisraeliga. Mitmed Palestiina poliitilised organisatsioonid on välja kasvanud sõjalistest üksustest. 1994 moodustati Palestiina riiklikud julgeolekujõud, mida on kimbutanud vastuolud Hamasi ja Fatah vahel.

Palestiina piirkond on ajalooliselt paljurahvuseline. Sageli on allikates keeruline mõista, kas palestiinlaste all mõeldakse Palestiina ala elanikke või Palestiina araablasi. Palestiina araablaste koguarv on 12,3 miljonit, kellest Palestiina Omavalitsuse hallataval territooriumil elab umbes 4,8 miljonit inimest. Suured palestiinlaste põgenike diasporaad on Jordaanias (2 miljonit inimest), Iisraelis (1,75 miljonit inimest) ja Süürias (560 000 inimest).

2017 rahvaloenduse järgi elas Palestiina Omavalitsuse hallataval territooriumil 4 793 781 inimest.^[17] Läänekaldal elas 2 881 957 inimest, kellest 1 470 293 olid mehed ja 1 411 664 naised. Gaza tsoonis elas 1 899 291 inimest, kellest 962 903 olid mehed ja 936 388 naised.

Palestiina ametlik keel on araabia keel.

Palestiina araablased on moslemid, peamiselt sunniidid. 1% Palestiina Riigi elanikkonnast on kristlased.

Palestiina Omavalitsuse hallatava territooriumi sillutatud teede kogupikkus on 4686 kilomeetrit.

Palestiina Omavalitsuse peamine sadam on Gaza. Läänekaldal asub 2 ja Gaza sektoris üks lennuväli.

  Pikemalt artiklites Lähis-Ida ajalugu, Palestiina (piirkond) ja Palestiina tunnustamine

 

Palestiina on maakera vanimaid põllundus- ja karjanduspiirkondi, kust on leitud mesoliitikumi (Natufi kultuur), neoliitikumi (Jeeriko) ja eneoliitikumi aegseid asulakohti. Palestiina Riigi alal asub maailma vanim järjepideva asustusega linn Jeeriko.

Kuna Palestiina ala asub strateegiliselt olulises piirkonnas Aafrika, Aasia ja Euroopa vahel, on erinevad suurriigid läbi ajaloo ihaldanud kontrolli Palestiina üle.

1516–1918 kuulusid Palestiina alad Osmanite riigile. Esimeses maailmasõjas vallutasid Briti väed 1917–1918 Osmanite riigilt kogu Palestiina ja kuni 1948 oli Palestiina Briti mandaatterritoorium.

Pärast Teise maailmasõja lõppu otsustas ÜRO Peaassamblee 29. novembril 1947 resolutsiooniga nr 181 Iisraeli ja Palestiina riikide moodustamise ning alade jaotamise juutide ja palestiinlaste vahel. Palestiina Omavalitsus peab ÜRO Peaassamblee mandaati legaalseks aluseks Palestiina riigi moodustamiseks. 14. mail 1948 kuulutati välja Iisraeli Riik. Sellele vahetult järgnenud 1948–1949 aastate Araabia-Iisraeli sõjas hõivas Iisrael umbes 6700 km² araablastele määratud Palestiina osast. Palestiina ülejäänud osa liideti Jordaaniaga.

15. novembril 1988 kuulutas Yāsir ‘Arafāt Palestiina iseseisvaks. 1993. aastal lepiti Oslos kokku, et Iisraeli väed lahkuvad Gaza tsoonist ja Läänekaldalt ning luuakse Palestiina Omavalitsus. 2005. aastal tõi Iisrael oma väed Gaza tsoonist välja. 2006. aastal tuli Gazas võimule Palestiina Seadusandliku Nõukogu valimistel võitnud Hamas (saades 44% häältest ja 41% häältest sai Fataḩ), mille tulemusena puhkes taas konflikt Iisraeliga. Palestiina ja Iisraeli vahel on tüliküsimusteks ka Iisraeli uusasundused, Jeruusalemma kuuluvus ja vaidlused mageveevarude üle.

Palestiina sai 9. novembril 2012 ÜRO vaatlejastaatuse. 3. jaanuaril 2013 võttis Palestiina Omavalitsus kasutusele Palestiina Riigi nime. 2014 moodustasid Fatah ja Hamas ühisvalitsuse, kuid 2015 läks valitsus laiali. Hamasi ja Fatah vahelise Palestiina sisepoliitilise kriisi lõpetamiseks peaksid peatselt toimuma parlamendivalimised. Gaza tsoonis on Hamas alates 2007 moodustanud kolm valitsust.

Palestiina riiki on tunnustanud 138 ÜRO liikmesriiki ja Vatikan. 55 ÜRO liikmesriiki (nende seas enamus Lääneriike) ei ole Palestiina riiki ametlikult tunnustanud.

Eesti pole Palestiina iseseisvust tunnustanud, kuid tunnustab Palestiina Vabastusorganisatsiooni palestiina rahva esindajana rahvusvahelisel tasandil. Eesti määras esimese eriesindaja Palestiina Vabastusorganisatsiooni juurde aprillis 2014, kes resideerib Tallinnas. Palestiinat on väisanud Eesti president Toomas Hendrik Ilves 2010 ning välisministrid Urmas Paet, Marina Kaljurand ja Sven Mikser. Eestis on käinud Palestiina välisminister ning infotehnoloogia- ja kommunikatsiooniminister. 2016 eksporditi Eestist Palestiinasse turvast, kuid import Palestiinast Eestisse puudub.^[18] Petlemm on Haapsalu sõpruslinn.

Palestiinas õpivad poisid ja tüdrukud eraldi koolides.

Riigi haridussüsteem koosneb põhiharidusest, keskharidusest ja kõrgharidusest.

Riigis on üks kutsekool ja 11 ülikooli, millest vaid üks on avalik ülikool.

 

Palestiina on paljude kultuurilooliste ja Piibliga seotud kohtade asupaik. Seal leidub vanu mošeid ja kirikuid, nagu Rām Allāhi Jamal Abdel Nasseri mošee, Wadi Qilti klooster ja Jeesuse Sündimise kirik Petlemmas.

Palestiina araablaste seas on levinud traditsiooniline käsitöö. Kaasaaja kultuurisuundadest on populaarsemad kinokunst ja kirjandus. Palestiina tuntumad filmitegijad on Michel Khleifi, Rashid Masharawi, Ali Nassar ja Elia Suleiman. 2004 avati Gazas teatrimaja.

Palestiina populaarsem spordiala on jalgpall. Palestiina jalgpallikoondis on alates 1998. aastast FIFA poolt tunnustatud. Läänekaldal tegutseb jalgpalli esiliiga, eraldi liiga on ka Gaza tsoonis. Alates 2013 peetakse Palestiina maratoni. Riigi suurim on Faisal al-Husseini rahvusvaheline staadion, mis mahutab 12 500 pealtvaatajat.

Palestiina Omavalitsuse sportlased on võistelnud olümpiamängudel alates 1996. aasta suveolümpiamängudest Atlantas. Ükski sportlane pole olümpiamängudelt medaleid võitnud.

• Palestiina Rahvuslik Omavalitsus
• Sykes-Picot' leping

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Palestiina

• Palestine Olympic Committee
• Postimees (1886-1944), nr 237, 2 september 1938, Kolmekordne wõitlus Pühamaa pärast. Sykes-Picot teesort. Kuidas diplomaatiliste läbirääkimiste ja salalepingute kaudu loodi tänapäewa Palestiina algmed.