Pähkel

See artikkel räägib botaanika mõistest; toiduainete kohta vaata artiklit Pähklid

Pähkel on botaanikas õistaimede kuivvili, mille viljasein on kivistunud või puitunud, kusjuures viljasein pole seemnega kokku kasvanud. Pähkli erinevus pähklikesest on see, et pähkel on arenenud mitmest (pähklike ühest) viljalehest moodustunud sigimikust.

Pähklikoor ei avane iseeneslikult. Kes pähklit süüa tahab, peab koore lahti murdma. Kui pähkel mulda kukub, siis võib ta seal küll ära mädaneda, aga ise lahti ei lähe. Kuid kõnekeeles nimetatakse pähkliteks sageli muidki vilju. Näiteks mandlid, pekani-hikkoripuu viljad, pistaatsiapähklid, kreeka pähklid ja parapähklid ei ole botaanilises mõttes pähklid.

Kulinaarias kasutatakse mõistet "puupähkel" (mis tähendabki puu otsas kasvavat pähklit) allergia kontekstis, sest mõned inimesed on allergilised maapähklitele, mis kasvavad rohttaimel, mõned aga sarapuupähklitele, mis kasvavad puul.

Pähklid on väga toitainerikkad ja suure toiteväärtusega. Nad on hinnatud energiaallikad, eriti parasvöötmes. Paljud loomad-linnud, näiteks oravad ja pähklimänsakud, koguvad pähkleid talvevaruks.

Pähklid sisaldavad looduslikke rasvhappeid linoolhapet ja linoleenhapet. Pähklites olevad rasvad on enamjaolt küllastumata. Paljud pähklid on head B₂- ja E-vitamiini allikad ning neis võib leiduda rikkalikult valke, folaate ja kiudaineid ning selliseid mineraalaineid nagu magneesium, fosfor, kaalium, vask ja seleen. Lisaks leidub pähklites arginiini. Pähklid aitavad maksa sattudes eemaldada sealt ammoniaagimürgistust.^[1]

Üks uurimus on näidanud, et inimesed, kes söövad pähkleid, elavad 2-3 aastat kauem nendest, kes ei söö. Kuid selle põhjuseks võib olla asjaolu, et need, kes söövad pähkleid, kipuvad üleüldse tervislikumalt toituma ja söövad vähem rämpstoitu.

Kõige tervislikum on pähkleid toorelt süüa, sest röstimisel hävib kuni 15% pähklites olevatest tervislikest õlidest.

Pähkliõli kasutatakse maksa puhastavates toodetes.^[1]