Päästeauto

Päästeautot võib omada igaüks. Eestis kuulub suurem osa päästeautodest Eesti Vabariigile ja kitsamalt Päästeametile. Päästeautosid omavad veel vabatahtlikud päästeorganisatsioonid, kaitsevägi, äriühingud ja eraisikud.

Päästeotstarbelist autot võib omada igaüks, kuid alarmsõidukina võib päästeautot kasutada vaid siis, kui see on kantud Transpordiameti registrisse alarmsõidukina.

 

Päästeautol tuleb kasutada spetsiaalset värviskeemi, kui autot soovitakse kasutada alarmsõidukina. Ülemaailmne päästeautode värviskeemi kokkulepe puudub. Seetõttu värvitakse päästesõidukid üle maailma erinevalt. Lähtudes päästetööde osaks olevatest tulekustutustöödest, kasutatakse sageli leekidest ajendatud punast ja kollast värvitooni. Eestis kehtiva korra järgi^[1] värvitakse Päästeameti ja vabatahtlike päästjate autod punaseks. Kaitseväe kasutuses olev päästeauto värvitakse kollaseks. Auto nähtavuse parandamiseks kasutatakse kontrastvärve ja helkurribasid. Massi ja mõõtmete poolest veoautoks (ametlikult N- kategooria sõidukiks ^[2]) loetaval päästeautol võib olla küljele värvitud valge triip. Kaitsevägi päästeautodel kontrastvärvi ei kasuta. Tsiviilpäästeautole võib kanda helkurribasid valge ja punase või kollase ja punase mustriga.

Eesti päästeautode ja tuletõrjeautode veljed värviti 1990. aastatel nelja veerandi põhimõttel musta-valgekirjuks. Sellisest nõudest edaspidi loobuti.

Ülemaailmne juhend päästeautole teksti kandmiseks puudub. Seda reguleerib iga riik eraldi. Eestis kleebitakse, tavaliselt päästeauto ustele, päästeüksuse nimetus. Päästeameti omanduses olevatele autodel lisatakse ka Päästeameti vapp. Vabatahtlike päästjate eraomanduses olev sõiduk kannab kirjet "Vabatahtlik pääste". Otseselt ei ole keelatud ka muu otstarbeka teksti lisamine. Tavaliselt on autole kantud Eestis kehtiv hädaabinumber "112". Päästeautosid on kasutatud ka tuleohutuspropaganda tegemiseks.

Eestis loetakse alarmseadmeteks vilkureid, sireeni ja valjuhääldit. Päästeauto vilkurid võivad olla vaid sinist värvi. Sireen ei tohi olla püsiva tooniga vaid peab muutuma. Valjuhääldi võib päästeautol olla, kuid selle paigaldamine ei ole kohustuslik. Nüüdisaegsetel päästeautodel see enamasti on.

Registris alarmsõidukina nimetatud päästeautot tohib juhtida kahel tingimusel. Peab olema vastava kategooria juhiluba ja läbitud spetsiaalne alarmsõidukijuhi täiendõpe. Väljalülitatud sireeni ja vilkuritega sõitmiseks piisab vastava sõidukikategooria omamisest.

Päästeautode ühest liigitust ei ole olemas. Lisatud tabelis on kokku võetud Eestis kasutusel olev päästetehnika üldine liigitus. Jaotuse aluseks on üldjoontes autole paigutatud varustus, pumba võimsus, autost mitteeraldatava varustus ning päästjatele mõeldud tööruumide suurus ja olemus.

Nimetus	Kõnekeelsed nimetused (eriala släng)	Kasutuseesmärk	Märkused	Fotonäide
Põhiauto (11)(12)	–	Kõige levinum päästeautoliik. Kannab kuni 3 tonni vett ja kuni 300 liitrit vahuainet. Autole on paigutatud pump, pinnaltpääste-, nööripääste- ja kustutusvarustus. Autos on kuni 6 kohta päästjatele. Tavaline pumbavõimekus autol on 40 liitrit vett sekundis.	–
[[Paakauto] (21) (22) (81)]	Pütt Paak	Suurt kogust (4–15 t) kustutusvett transportiv auto. Teatud paakautodel on kaks paaki. Neist üks täidetakse vee ja vahuainega. Paakide mahtuvuse vahekord otsustatakse iga paakauto tellimuse puhul eraldi. Näiteks 8 tonni vett ja 2 tonni vahuainet. Kasutuses on ka vee konteinerid.	–
Tulekustutus- ja päästeauto või päästeauto (32)	–	Eestis üldiselt kasutuselt taandunud päästeautoliik, mis on asendatud põhiautodega. Sellesse kategooriasse arvati väga kitsalt spetsialiseeritud (näiteks ainult varingupäästevarustusega) autod.	Selliseid autosid jagati Eestile iseseisvuse taastamise järel riikidevahelise abi korras. Enamik neist autodest on amortisatsiooni tõttu maha kantud.
Tulekustutusauto (31)	Pritsiauto	Funktsioonilt vaid kustutustöödeks ette nähtud auto. Kannab pumpa, kustutusvett ja kustutusvarustust.	–
Maastikukustutusauto (33) (85)	Metsaauto	Metsa- ja maastikupõlengute kustutamiseks sobiv auto. Peamiseks eriomaduseks on hea maastikuläbivus ja minimalislik kustutusvarustus Kasutuses on ka metsakustutus konteiner.	–
Lennupäästeauto (34)	–	Lennuväljadel kasutatavad päästeautod, mis on mõeldud lennukitulekahjude kustutamiseks. Selliste autode eripäraks on autodele paigutatud suure vooluhulgaga joatorud ja põhiautodest suuremad kustutusvee- ja vahuainepaagid. Autode võimsad pumbad suudavad ülikiirelt arenevasse kahjutulle paisata 80–150 liitrit vett sekundis.	–
Pumbajaamaauto (83)	Pumbajaam	Päästeauto, mis transpordib autole kinnitatud suure võimsusega pumbajaama. Pumbajaam koosneb pumbast ja suure võimsusega mootorist. Pumbajaama ei käitata automootorilt.	Eestis on enamik sellistest autodest maha kantud ja asendatud konteinerpumbajaamadega.
Voolikuauto (82)	Voolik	Suure diameetriga (110 mm; 150 mm) magistraalvoolikuliinide vedamiseks, laotamiseks ja kokkukorjamiseks mõeldud päästeauto.	Eestis on enamik voolikuautodest asendatud voolikukonteineritega.
Redelauto (42)	Redel	Päästeauto, mille põhifunktsiooniks on masinjõul käitatava redeli toimetamine sündmuskohale. Redel ei ole päästeautolt eemaldatav. Lühimad kinnitatud redelid on 20–30 m pikad, pikimad üle 40 m.	–
Kõrvtõstukauto (41)	Korv Bronto	Redelautoga sarnanev auto, millele on kinnitatud korviga poom. Poomi eeliseks on suurem tõstekõrgus. Miinuseks suurem mass ja suurema manööverruumi vajadus.	Osa korvtõstukautodest on kombineeritud autod, kus poomile on kinnitatud ka redel.
Juhtimisbuss (500)	Staabibuss	Töölaude, sidevahdite ja valgustusega varustatud buss, kus töötab suurõnnetuste likvideerimise staap. Bussis saab töötada 10–15 inimest.	–
Juhtimisauto (51)	–	Tavaliselt sõiduauto baasil ehitatud juhtimisauto, mis funktsioonilt sarnaneb juhtimisbussiga. Töötada saab autos 1–2 inimest.
Loomapäästeauto	–	Loomade päästmiseks ja transpordiks mõeldud auto	–
Teenistusauto (52)	–	Alarmsõidukina kasutatav igapäevased teenistusülesandeid (majandus, transport jne) täitev sõiduk	–
Konteinerauto (72)	Multilift	Päästekonteinerite (õlitõrjekonteiner (87), kiirgustõrjekonteiner (88) jne) transpordiks mõeldud auto.	–
Roomik- konteinerauto (73)	Bandvagen	Suure läbivusega ja sageli ujumisvõimekusega transportsõiduk.	Kasutatakse päästetöödel raskesti läbipääsetavates piirkondades (rabad, sood).
Roomikauto (74)	Bandvagen	Inimeste ja varustuse transpordiks mõeldud suure läbivusega ja sageli ujumisvõimekusega transportsõiduk.	Kasutatakse päästetöödel raskesti läbipääsetavates piirkondades (rabad, sood).
Olmeauto (77)	–	Enese korrastamiseks, puhkamiseks, söömiseks jne mõeldud päästeauto. Kasutatakse pikkadel päästesündmustel meeskonna töövõime säilitamiseks.	–

Kõikide tunnuste osas ei ole võimalik autot maksimaalselt võimekaks ehitada. Näiteks palju varustust mahutava auto mõõtmed on suured ja sellevõrra halveneb manööverdusvõime. Seetõttu on iga päästeauto ehitamine kompromiss eri omaduste vahel. Samuti tuleb arvesse võtta päästeauto tüüpilist tööpiirkonda (kitsad linnatänavad, palju maastikuteid) jne. Majanduslikel põhjustel Eestis üldiselt ei kasutata algusest lõpuni eritellimusena valmistatud päästeautosid. Reeglina on auto alusvanker, mootor ja käigukast seeriatoodang. Reeglina on ka juhtimisseadmed ja kabiin seeriatoodang, kuigi kabiin on seest tavaliselt ulatuslikult ümber ehitatud.

Päästeautol ei pea olema kiiruspiirikut^[3]. Küll peab päästeautojuht kinni pidama valmistajakiirusest. Päästeauto kiiruslik võimekus valitakse tavaliselt tüüpilise töökeskkonna järgi. Asulates ja maanteedel liikuvad päästeautod liiguvad kiiremini. Maastikuvõimekusega autod aeglasemalt.

 

Läbivus saavutatakse autotehnikas väikse erisurve ja kõrge kliirensiga. Kastutuspiirkonnast lähtuvalt valitakse päästeauto läbivusomadused.

Kabiinis sõidavad päästjad. Mõningatel metsakustutusautodel on olemas ka lahtised istekohad, kuid enamik kabiine on Eesti kliimast tingituna kinnised. Üldiselt mahutavad kabiinid 1–6 päästjat. Kabiini mahutavus sõltub päästeauto otstarbest. Põhiauto kabiin mahutab tavaliselt 4–6 päästjat. Muude eesmärkidega autod 1–2 päästjat. Otseselt ei ole määratud, milline varustus kabiinis peab olema. Siiski on sinna kõige käepärasem paigutada varustust, mida päästja pidevalt kaasas kannab, sest lõplik kaitseriietusess riietumine toimub autos. Selliseks varustuseks on kaitseriietus, taskulambid, raadiosaatjad, väiksemõõdulised käsitööriistad jne. Samuti paigutatakse kabiini õrnad tööriistad nagu soojuskaamerad, kaablidetektorid ja dosimeetrid.

Veepaagi suurus valitakse auto kasutusotstarbe järgi. Väiksematel maastikukustutusautodel võib veepaagi suuruseks olla 200–500 liitrit. Veeveoks mõeldud paakautodel 8000 – 15 000 liitrit. Paak on valmistatud metallist või plastist. Plasti eeliseks on kergus ja korrosiooni puudumine. Puuduseks kergem purunemine. Paaki paigutatakse veetaseme andur, mis annab infot vee koguse kohta autopaagis. Veetaseme näidik asub tavaliselt pumba lähedal. Paagi puhastamiseks ja kontrollimiseks on paagi ülaosas luuk. Paaki paigutatakse ka nn lainemurdjad. Lainemurdjaks on tavaliselt augustatud metallplaadid, mis takistavad auto pidurdamisel ja kiirendamisel tekkivate lainete liikumist. Lainete liikumist on vaja takistada, et auto oleks sõidul stabiilsem. Paak ühendatakse pumbatorustikuga. Üks toru tuleb pumbast paaki ning on mõeldud paagi täitmiseks. Teine väljub paagist pumpa. Lisaks on osadel päästeautomudelitel pumbast mööda liikuv otsetäitetoru, mille kaudu saab paaki täita teine päästeauto. Paagi täpset täitumishetke on raske määrata ja kaalu vähendamise eesmärgil ei talu veepaak suurt survet. Võimsa tuletõrjepumbaga paaki vett pumbates on sellise surve tekitamine kerge. Seetõttu on paagil olemas ülevoolutoru. Kui paak saab täis, hakkab liigne vesi paagist välja voolama ja survet ei teki. Moodsamatel autodel on ülevoolutoru asendatud elektrilise süsteemiga, kus veetasemeandurilt täitumisteate saabumisel suleb pealevoolu paaki vastav automaatklapp.

 

Vahuaine kasutamise eesmärgiks on põlevmaterjali pinnale vahukihi tekitamine. Vahukiht ei luba õhuhapnikul põlevale materjalile ligi pääseda ja tuli kustub. Vahuaine teiseks kasutusviisiks on kustutusvee pindpinevuse vähendamine. Madalas doosis vahuaine kustutusveele lisamine ei ole vahukihi loomiseks piisav. Küll aga vähendab vahuaine vee pindpinevust ja kustutusvesi tungib paremini põlevasse materjali. Niimoodi pääseb kustutusvee jahutav efekt paremini mõjule ja tuli kustub kiiremini. Vahuaine kasutamine kõikidel kustutustöödel ei ole vajalik. Seetõttu paigutatakse vahuaine omaette vahuainepaaki. Vahuainepaagi suurus on tavaliselt suurem kui 200 liitrit. Paagi tegelik suurus sõltub iga auto otstarbest. Põhiautode vahuainepaagi suuruseks on ligikaudu 200–300 liitrit. Lennupäästeautodel on vahuaine paak tavaliselt mitmetonnise mahuga. Vahuainepaagi paigutamine autole ei ole kohustuslik, kui auto töökeskkonnas ei ole ette näha vahuaine vajadust.

 

Valgustusseadmed, mis on sisse lülitatud sõidu ajal, peavad vastama liiklusseaduses seatud nõuetele. Sündmuskoha valgustamiseks mõeldud valgustusseadmeteks on tavaliselt auto katusele paigutatud prožektorid. Prožektorid võivad olla püsivalt autole kinnitatud või teisaldatavad. Püsivalt autole kinnitatud prožektorid on reeglina kinnitatud valgustusmasti külge. Mast on sündmuskohal 5–10 m kõrgusele üles tõstetav, mis hõlbustab sündmuskoha valgustamist. Prožektorid saavad elektritoite tavaliselt autole paigutatud spetsiaalselt elektrigeneraatorilt.

 

Päästeautode üheks peamiseks kasutusotstarbeks on päästevarustuse transport. Seetõttu paigutatakse päästeautodele kapid. Suurematesse kappidesse ehitatakse ka riiulid. Nüüdisajal kasutatakse Eestis enamasti ruloouksi. Nende eeliseks on väike ruumivajadus. Samuti ei takista ruloouksed ümber auto liikumist. Samas kasutatakse päästeautodel ka traditsioonilistele hingedele paigutatud uksi. Hingedel uksed vajavad vähem hooldust ning need on töökindlamad. Ruloouste tüüpiliseks probleemiks on aja jooksul suurenev liikumistakistus. Päästeauto kappidesse ehitatud riiulid võivad olla kohtkindlad või ka kapist välja pööratavad. Riiulitel on aasad ja konksud ning rihmad, mille abil päästevarustus transpordi ajaks kinnitatakse. Reeglina valitakse päästeauto ostmisel ka kappidesse paigutatav varustus. Seetõttu võib kapis olla ka kindla varustuskomponendi jaoks ehitatud riiuleid.

Pinaliteks nimetatakse imivoolikute hoidmiseks mõeldud plekktorusid.

 

Tuletõrjepump või lühemalt pump on tavaliselt üldnimetus mitmest eraldi seadmest koosnevale komplektile. Tuletõrjepumba suuremateks osadeks on tavaliselt veepump, vahuainedosaator, vaakumpump ja pumba juhtimisseadmed.

Päästeautole kohtkindlalt paigutatud tuletõrjepumpa käitatakse automootorist. Sellisel juhul tavatsetakse pumpa nimetada autopumbaks. Päästeautodele paigutatakse ka mobiilseid mootorpumpasid. Sellisel juhul on pump autost eraldatav ja tal on omaette mootor. Eraldatavatel mootorpumpadel ei ole tavaliselt vahuaine doseerimisseadmeid.

Tuletõrje pumba juhtimise keskseks vahendiks on pumbarootori tehtav pöörete arv. Sellest sõltub pumba tootlikkus ja surve. Päästeautodel juhitakse pumpa pumbaruumist. Juhtimine toimub ka mehaaniliste valitsatega või elektromehaaniliste seadmete abil. Elektromehaanilised seadmed teevad pumba juhtimise mõnevõrra lihtsamaks ning kaitsevad pumpa valekasutuse eest. Näiteks ei lase automaatika pumpa käivitada, kui selles ei ole vett. Samas on elektromehaanilised seadmed rikkealtimad.

Veepumba ülesandeks on kustutusvee paiskamine voolikutesse. Päästeautode pumpade tootlikkus ehk ajaühikus väljapaisatava vee kogus on väga erinev. Tavaliselt mõõdetakse pumpade tootlikkust ühikuga liitrit sekundis (l/s). Päästeautole paigaldatavate pumpade tootlikkus varieerub enamasti 20–150 l/s. Enamik tuletõrjepumpasid on tsentrifugaalpumbad. Pumbal on tavaliselt 1–2 imiava, mille kaudu pump vee endasse tõmbab. Surveväljundite arv ehk avade arv, kust vesi välja pääseb, on tavaliselt 2–4.

Tuletõrjeautodel kasutatakse veesurve tekitamiseks ja vee paiskamiseks voolikutesse tsentrifugaalpumpasid. Selline pumbatüüp sobib hästi vee pumpamiseks. Tsentrifugaalpumba puuduseks on asjaolu, et selle konstruktsioon ei võimalda pumbast õhu eemaldamist. Ei ole võimalik valmistada pumpa, mis ühtmoodi hästi pumpab vedelikke ja gaase. Kui päästeauto veepaagis on vett, siis avatakse pumpa viiv paagitorukraan. Edasi avatakse pumba surveväljund. Paagist voolab vesi pumpa ja surub sealt õhu välja. Seejärel käivitatakse pump ning pumbast väljuv vesi, tekitades enda järel hõrenduse, imeb paagist vett juurde.

 

Autopumbast madalamal asuvat vett saab tuletõrje auto kasutama hakata kahel viisil.

• Esimese variandina avatakse paagitorukraan ja surveväljund. Veel lastakse voolata pumpa ning selle kaudu täidetakse ka imivoolikud. Õhk väljub surveväljundist. Edasi suletakse paagitorukraan. Pump käivitatakse ning hõrenduse tekkimisel tõmmatakse uut vett pumpa imivoolikutest.
• Teise variandi puhul kasutatakse vaakumpumpa, mis konstruktsioonilt tavaliselt kolbpump. Kõik pumbakraanid suletakse korralikult ning avatakse ühendus tsentrifugaalpumba ja vaakumpumba vahel. Vaakumpump pumpab süsteemist õhu välja. Tekkinud hõrenduse tõttu tõuseb vesi õhurõhu survel pumpa. Järgneb surveväljundi avamine ning pumba käivitamisel järel pumpab tsentrifugaalpump vett eespool kirjeldatud viisil.

Vaakumpump paigaldatakse autole, et ka tühja veepaagiga auto saaks päästeülesandeid täita ja kustutusvett ammutada.

Peamiselt Eesti NSV ajast pärit tuletõrjetehnikas kasutati vaakumpumba asemel vaakumaparaati. Tegemist oli seadmega, mis kasutas hõrenduse tekitamiseks automootori heitgaase. Heitgaasi suunati vastava klapi abil aparaati ning Bernoulli võrrandile ja sellest lähtuvale Venturi fenomenile tuginedes tekitati veepumbas hõrendus. Vaakumaparaat oli äärmise lihtsuse tõttu väga töökindel, kuid alati pidi jälgima, et heitgaasidest kuumaks köetud aparaati ei jõuaks vesi. Järsk jahtumine põhjustas aparaadis pragusid.

 

Kui autol on vahuainepaak, siis reeglina paigaldatakse pumba sisenemisteele spetsiaalne toru, kus juhitakse pumpa vahuainet. Vahuainet võib kallata ka otse veepaaki. Siis aga pole kontsentratsioon muudetav ning metallpaagi korral mõjub vahuaine korrodeerivalt.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Tulekustutusvaht

•  
  Rosenbauer Panther
•  
•