Mulla happesus
Mulla happesus on mulla omadus, mis sõltub vesinik- ja alumiiniumioonide ning dissotsieerumata hapete sisaldusest mullas.[1]
Dissotsieerumata hapete sisaldumine mullas oleneb mulla lähtekivimist ning osaliselt ka orgaanilise aine muundumisest mullas (nt kõdunemine).
Mulla happesust saab reguleerida väetamise, lupjamise ja viljavahetusega.
Mulla happesust saab liigitada kahte kategooriasse aktiivsuse põhjal aktiivseks ja passiivseks, passiivne mullahappesus jaguneb veel asendushappelisuseks ja hüdrolüütiliseks happelisuseks.[2]
Aktiivne mulla happesus
muudaAktiivset happelisuse põhjustajaks on vesinikioonid mullalahuses.
Mulla aktiivset happesust väljendab mulla reaktsioon, mida kirjeldatakse logaritmilise suuruse pH kaudu. Selle järgi jagunevad mullad tugevalt, mõõdukalt ja nõrgalt happelisteks.[3]
Passiivne mulla happesus
muudaPotentsiaalset ehk varjatud ehk passiivset mulla happesust põhjustavad neeldunud vesiniku- või alumiiniumiioonid ning dissotsieerumata happed.[3]
Asendushappesus
muudaAsendushappelisus on põhjustatud neutraalsoolade lahustest, mis tõrjuvad mulla koostisest välja vesinik- ja alumiiniumioonid. Alumiiniumioonid on kahjulikud enamikule kultuurtaimedele.[2]
Hüdrolüütiline happesus
muudaHüdrolüütilist happesust põhjustavad aluseliste soolade hüdrolüüsi tõttu mulla koostisest välja tõrjutud ioonid.[2]
Viited
muuda- ↑ Loit Reintam. Märksõnad mullateadusest ja ökoloogiast
- ↑ 2,0 2,1 2,2 "Eesti entsüklopeedia: Mullahappesus" (eesti keel). Vaadatud 22.05.2015.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ 3,0 3,1 Loit Reintam. "Märksõnu ökoloogiast ja maateadusest" (eesti keel). Vaadatud 22.05.2015.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)