Moonsundi lahing

  Pikemalt artiklis Eesti Esimeses maailmasõjas#Sõjategevus Eesti rannikul

Läänemerel toimunud meresõjas oli silmapaistvamaks sündmuseks Saksa sõjalaevastiku ja maavägede poolt 1917. aasta sügisel ette võetud dessantoperatsioon Saaremaal ja Hiiumaal. Saksa Avamerelaevastikust toodi Läänemerre operatsiooniks Albion: lahinguristleja Moltke (admiral Ehrhard Schmidti lipulaev), 10 lahingulaeva (Bayern, König, Grosser Kurfürst, Königin, Kaiserin, Prinzregent Luitpold, König Albert, Kaiser, Friedrich der Grosse, Markgraf), 9 ristlejat, 58 hävitajat ja torpeedopaati, 6 allveelaeva. Sõjalaevu saatsid üle 80 miinitraaleri ja ligi sada abilaeva – allveelaevaotsijad, miiniotsijad, miinitõkkemurdjad, võrgupanijad jms). Laevastikku toetas õhust 101 vesilennukit ja 6 tsepeliini.

 

 

Lääne-Eesti saarestiku kaitsel oli Venemaa Peeter Suure merekindluse Väinamere (Moonsundi) ehk Muhu väina kindlustatud positsioon ja Liivi lahte ümbritseval Kura poolsaarel ja Saaremaal Kura kurgu positsioon ning mere poolt kaitsesid Muhu väina positsiooni Balti laevastiku sõjalaevad: tugev mereväegrupeering, mis kandis nimetust Riia lahe merejõud: 2 soomuslaeva Slava ja, Graždanin (endise nimega Tsesarevitš), 3 ristlejat (Bajan, Diana, Admiral Makarov), 11 uut Novik-tüüpi hävitajat ja 22 vana väikest torpeedopaati), 3 suurtükipaati, 3 briti allveelaeva (C 26, C 27, C 32), miinitraalerid, miiniveeskjad ja abilaevad. Vene laevastiku põhiülesanne oli Irbe väina kaitse ja koostöö maavägedega, laevastiku peajõud paiknesid Muhu väinas ja Rohuküla sadamas. Laevastiku dislokatsiooni nõrkuseks oli, et manööverdamiseks kasutasid suuremad laevad aastatel 1915-1916 kaheksa meetrini süvendatud 38 kilomeetri pikkust ja 250 meetri laiust Muhust kuni Vormsini ulatuvat nn Kumari kanalit, mis oli rajatud otseühenduseks Soome lahe ja Riia lahe vahel.

Balti laevastiku sõjalaevad pidasid sakslastega kaks suuremat merelahingut – ühe 14. oktoobril Väinameres ja teise 17. oktoobril Suures väinas.

14. oktoobril Kassari lahes torpeedokaater Gromi tulistati Saksa lahingulaeva Kaiser poolt ning vigastati ja meeskond lahkus laevalt, jättes laevale dokumentatsiooni ja veeala miinialade kaardid.

Saksamaa Keiserliku mereväe Avamerelaevastiku (Hochseeflotte) lahingulaevad König, Kronprintz ja kolm ristlejat sisenesid 16. oktoobril Liivi lahte ja lähenesid Suurele väinale lõuna poolt. 16. oktoobril hukkusid miinidel Saksa torpeedopaat T-56 ja 17. oktoobril Saksa torpeedopaat S-64.

Riia lahe laevastiku kaitseplaani nõrgendas miiniveeskaja Pripjati meeskonna keeldumine asuda Soela väina piirkonnas miinide veeskamisele.

Vene suuremad sõjalaevad – soomuslaevad Slava ja Graždanin, ristleja Bajan – asusid positsioonile Virtsu ja Viirelaiu vahel.

Vene laevastiku soomuslaevad avasid tule Saksa traalerite pihta, millele vastasid König ja Kronprinz 17 km kauguselt kogupaukudega Slava ja Graždanini pihta. Slava vastas oma peakaliibri ahtrisuurtükitorni kahe toruga (vööritorni 12-tollised suurtükid olid pärast esimest tulelööki tehnilise rikke tõttu kasutuskõlbmatud), soomuslaev Graždanin suure vahemaa tõttu sakslastega võitluses tõhusalt osaleda ei saanud. Graždanini laevasuurtükkide laskekaugus oli kõigest 14-16 km, Vene eskaadri juhataja viitseadmiral V. Bahirevi lipulaev ristleja Bajani 203 mm suurtükid tulistasid vaid 12 km kaugusele. Ka Peeter Suure Merekindluse Väinamere positsiooni Muhumaa 10-tollised patareid ei suutnud laevastikku piisavalt toetada.

 

 

 

 

Saksa laevade laskeulatus oli suurem ja neil oli rohkem peakaliibri (12-tolliseid) kahureid (saksa laevadel 20, vene laevadel 8). Soomuslaev Graždanin sai kaks tabamust, kuid jäi rivvi. Slava sai seitse tabamust 305 mm mürskudega, kolm 305 mm mürsu tabamust allapoole veeliini – allapoole peasoomusvööd. Üks mürsk tungis läbi parda 3-3,5 m allpool veeliini vööri dünamomasinate ruumi ja tekitas plahvatades 2,6 ruutmeetrise augu. Peale selle purustas see mürsk ka pardakoridori veekindla vaheseina. Laeva tungiv merevesi jõudis patareitekini, vesi ujutas ka peakaliibri torni vöörilaskemoonakeldri. Selle mürsutabamuse tulemusena tungis Slava keresse 840 tonni vett. Teisest mürsust tekkinud august tungis vesi toidulattu ja varahoidja ruumi, kokku 287 tonni. Kolmas mürsk tabas 195 mm paksuse soomusvöö veealust osa vasakpoolse masinaruumi vastas, transformaatorid ja elektriaparaadid lakkasid töötamast, akumulaatorijaam osutus kahjustatuks, sisetelefonisüsteem purunes. Mürsuplahvatustest tekkinud teravad söövitavad gaasid tungisid mööda küttešahti vööris olevasse kütteruumi ja levisid kõigis soomuslaeva alumistes ruumides, tekitades paanikat. Osa meeskonnast jättis maha oma lahingupostid. Soomuslaev Slava sai veel kaks tabamust 305 mm soomustläbistavate mürskudega. Neljas mürsk tungis läbi 152 mm soomuse ja plahvatas kirikutekil, tekitades seal suuri purustusi. Tekil puhkes tulekahju. Slava sai veel kaks veealust mürsutabamust (kuuenda ja seitsmenda): ühe jälle kirikutekile laevaikoonide juurde ja teise soomusesse radistiruhvi juures. Seitsmes mürsk tungis läbi soomuse ja painutas kõveraks söekeldri vaheseina. Mürsutabamuste tulemusena tungis Slava vööriossa kokku 1127 tonni vett, tekitades kreeni vasakule ja laeva nina vajus üha sügavamale vette. Kreeni tõttu oli raskendatud ahtrisuurtükitorni suurtükitule juhtimine. Lisavee tõttu vajus laeva nina veel 1,5 meetri võrra sügavamale, mis muutis võimatuks tema läbimineku Muhu väina süvendatud kanalist (nn Kumari kanalist). Peale Slavat, said kahe mürsuga pihta ka Graždanin ja ühe tabamuse sai ristleja Bajan. Mõlemal puhkes tulekahju, kuid tabamused ei olnud ohtlikud. Tulekahju Bajanil ohustas lähedalasuvaid laskemoonakeldreid ja võimaliku plahvatuse vältimiseks uputati mereveega vööripoolsed laskemoonakeldrid. Seetõttu vajus Bajani vöör sügavamale vette, nii et süvis ulatus 7,8 meetrini.

 

Viitseadmiral Mihhail Bahhirev andis taganemiskäsu ning Vene laevad liikusid aeglaselt põhja poole. Lahkudes läbi Kumari kanali, soovis Bahhirev sügavalt kreenis oleva Slavaga blokeerida kanali peale Bajan ja Graždanini poolset kanali läbimist ja seejärel uputada soomuslaev kanali suudmes, õhkides eelnevalt laskemoonakeldrid. Kuid Slava masinistid lahkusid juba oma postidelt ja kuna laevamasinad olid peatatud, tungis laev vöörtääviga merepõhja kanali otsa kõrval 8,5 meetri sügavusel, et kanali suudmest ligi 500 meetri kaugusel, seega jäi kanal sulgemata. Slava meeskond toimetati Rohuküla sadamasse, kolme laskemoonakeldrisse pandi lõhkepadrunid ning laev õhiti. 3 hävitajat lasid Slava külje pihta kokku 6 torpeedot, kuna laev istus vööriga juba merepõhjas kinni, vajusid nüüd sinna ka laeva tugeva parempoolse kreeniga ahter ja keskosa. Madala vee tõttu jäi kogu ülemine tekk ja pealisehitused vee peale.

Lahing lõppes Vene laevaüksuse taandumisega Suurest väinast ja lahingule järgnes Vene poole jõudude taandumine Väinamerest, ülejäänud Vene laevastik pääses kaotusteta saarte ja mandri vahelt välja ning Lääne-Eesti saared ja Väinameri läksid Saksa keisririigi vägede kontrolli alla. Õhiti Peeter Suure Merekindluse Väinamere positsiooni Muhumaa patareid. Hävitati Rohuküla mereväebaas, Rohuküla sadamas. Sakslased vallutasid soodsa lähtepositsiooni Venemaa pealinna Petrogradi ähvardamiseks.

See oli Vene mereväe teadaolevalt viimane merelahing Esimeses maailmasõjas. 19. oktoobril vkj lahkus vene laevastik Muhu väinast ja 6 päeva hiljem toimus Petrogradis oktoobrirevolutsioon.

• Hanno Ojalo, TSAARI LIPU ALL: merelahingud Eesti vetes Esimese maailmasõja päevil, Sõdur: Eesti sõjandusajakiri, nr. 1, veebruar 2017
• Virtsu.ee
• Youtube.com: Моонзунд 1917 год, последнее сражение

• Алексей Михайлович Косинскй, "Моонзундская операция Балтийского флота 1917 года", 1928