Messerschmitt Me 262

Messerschmitt Me 262 oli Teise maailmasõja aegne kahe turboreaktiivmootoriga Saksa hävituslennuk. Esmalend toimus 18. juulil 1942.

Messerschmitt Me 262

Tüüp	hävituslennuk
Tootja	Messerschmitt
Meeskond	1
Pikkus	10,60 m
Tiivaulatus	12,51 m
Tippkiirus	870 km/h
Lennukaugus	1050 km

See oli maailma esimene sarjana ehitatud ja sõjas kasutatud reaktiivlennuk. Sellise lennuki ilmumisega kaasnes lennunduses ka muid tehnoloogilisi uuendusi.

Hävitajaversiooni hüüdnimi oli Schwalbe ('pääsuke') ja hävitus-pommitajaversiooni hüüdnimi Sturmvogel ('tormilind').

Lennuki suurim puudus oli tänapäeva mõistes algeline, vähese mootoriressursiga ja Me-262 kaalu kohta nõrk Junkersi Jumo 004 turboreaktiivmootor. Kuna Saksamaa sõjatööstus ei saanud sõja teisel poolel enam reaktiivmootorite ehitamiseks vajalike sulamite kuumakindlust tõstvaid legeerivaid lisandeid, lühenes mootorite tööiga (ressurss) asendusmaterjalide tõttu algselt keskmiselt 100 tunnilt kõigest 25 töötunnini. Ka tuli asendusmaterjalide tõttu vähendada mootori pöörete arvu, mille tulemusel langes mootori tõukejõud 1000 kgs-lt 800 kgs-le.

Õhkutõusmisel vajas Me 262 suhteliselt pikka lennuvälja (NB! Sõja ajal tõusid ka reaktiivlennukid murukattega lennuväljadelt, mitte rajalt!), sest mootorite võimsus oli ebapiisav. Liitlaste hävituslennukite saagiks langes Me 262 juhul, kui üks turbiin (selleaegne uuelaadse mootori nimetus) ootamatult lennu ajal seiskus või oli uuenduslik reaktiivlennuk just oma lennuväljale maandumas.

Hitleri soov oli kasutada uut reaktiivlennukit välkpommitajana, saksa keeles Blitzbomber, mille tiiva alla sai riputada kaks 250 kg-st pommi. Hitleri selline soov pidurdas Me-262 varajasemat ja laiemat kasutuselevõttu tõhusa hävituslennukina, et takistada liitlastel Saksamaa lauspommitamist.

Luftwaffe lendurite vana võitlustaktika ei võimaldanud liitlaste aeglaste pommitajate ja kiirete Me 262 suure lennukiiruse vahe tõttu tulemuslikku rünnakut. Seetõttu võeti kasutusele pommitajate ründamise uus viis hüüdnimega "Ameerika raudtee". See tähendas liitlaste pommituslennukite armaada tagumiste lennukte ründamist nii, et hävitaja lähenes pommituslennukile suure kiirusega suunaga alt üles. Nii oli lennukite horisontaalkiiruste vahe väiksem. Pärast pommitaja ründamist sööstis Me-262 täiskiirusel kõrgele üles, mistõttu liitlaste pommituslennukeid eskortivad hävituslennukid ei suutnud neile järele jõuda.

1945. aastal, sõja viimastel kuudel relvastati Me-262 varem propellerlennukitel edutult õhulahingutes kasutatud 55 mm õhk-õhk tüüpi rakettidega R4M, mille tabamistäpsus veel 1000 m kauguselt oli suur (raketi üldine laskekaugus oli 1800 m). Nende rakettidega tulistades tekitasid Me 262-d liitlaste suurtes pommituslennukite formatsioonides suurte kaotuste tõttu lausa paanikat.

Me 262 laialdasem kasutamine oleks võinud liitlasvägede ülekaalu Saksamaa õhuruumis Teise maailmasõja käigus oluliselt vähendada, kui Luftwaffel oleks õnnestunud neid lennukeid varem ja rohkem lahinguruumi toimetada. Lennuki transportimist tehastest lennuväljadele takistas liitlasvägede tõhus pommitamine. Kokku ehitati ligikaudu 1400 Me-262, kuid lahingutesse jõudis neist ainult ligikaudu 300. Ka õhulahingutes karastunud kogenud lendurite puudus takistas uute reaktiivlennukite tõhusat kasutamist, sest sõja lõppfaasis ei jõutud uute lendurite väljaõpet enam vajalikul tasemel korraldada. Ka jäid sõja lõpus Luftwaffe lennukid kütusepuuduse tõttu lennuväljadele.

Saksamaa andis selle lennuki tehnilised joonised ka oma liitlasele Jaapanile, kus ehitati omaenda Me 262 versioon.

Vahetult pärast sõda jätkati Tšehhoslovakkias sõja ajal toodetud Me 262 osadest uute lennukite kokkupanemist, nüüd juba Tšehhoslovakkia enda õhuväe jaoks nimega S-92 ja CS-92. Neid ehitati kokku 9.