Louis Agassiz

  Pikemalt artiklis Agassiz

Louis Agassiz sündis Šveitsis Fribourgi kantonis Môtier's (praegu Haut-Vully valla osa).

Ta õppis algul kodus, seejärel neli aastat keskkoolis Bienne'is ja lõpuks Lausanne'is.

Ta valis oma erialaks meditsiini ning õppis Zürichi Ülikoolis, Heidelbergi ülikoolis ja Müncheni ülikoolis, kus ta laiendas oma teadmisi ka loodusloo, eriti botaanika alal. Aastal 1829 sai ta Erlangeni ülikoolist filosoofiadoktori kraadi ja 1830 Müncheni ülikoolist meditsiinidoktori kraadi. Seejärel õppis ta edasi Pariisis, kus teda juhendasid Alexander von Humboldt ja Georges Cuvier vastavalt geoloogia ja zooloogia alal.

 

Aastatel 1819–1820 olid Johann Baptist von Spix ja Carl Friedrich Philipp von Martius ekspeditsioonil Brasiilias, kust nad muu hulgas tõis kaasa olulise Brasiilia, eriti Amazonase mageveekalade kollektsiooni. Spix, kes suri 1826, ei jõudnud neid kalu uurida, ja Martius andis selle ülesandeks Agassizele, kes oli äsja kooli lõpetanud. Agassiz asus talle elu lõpuni omase entusiasmiga neid uurima. Brasiilia kalade kirjeldus ilmus 1829. Järgnevalt uuris Agassiz Neuchâteli järvest leitud kalu. Aastal 1830 avaldas ta "Kesk-Euroopa mageveekalade loo" prospekti. Teose esimene osa ilmus alles 1839 ja teine osa 1842.

Aastal 1832 määrati Agassiz Neuchâteli ülikooli loodusloo professoriks. Varsti tõmbasid tema tähelepanu fossiilsed kalad. Sel ajal olid teada fossiilirikkad Glaruse ümbruse kildad ja Monte Bolca lubjakivid, kuid neid oli väga vähe uuritud. Agassiz kavatses juba 1829 avaldada teose, millel on suurim osa tema ülemaailmses kuulsuses: viieköiteline "Recherches sur les poissons fossiles" ("Uurimused fossiilsetest kaladest") ilmus vaheaegadega 1833– 1843. Teos oli suurepäraselt illustreeritud, peamine illustraator oli Joseph Dinkel. Selle teose jaoks materjali kogudes käis Agassiz Euroopa tähtsamates muuseumides ning kohtus Pariisis Cuvier'ga, kellelt ta sai palju julgustust ja abi.

Agassiz leidis, et tema paleontoloogilised tööd teevad vajalikuks kalade klassifikatsiooni uuel alusel. Fossiilidel oli harva leida pehmete kudede jälgi. Nad koosnesid põhiliselt hammastest, soomustest ja uimedest: isegi luud olid võrdlemisu harva täielikult säilinud. Sellepärast jaotas ta kalad soomuste ja muude nahajätkete iseloomu järgi neljaks rühmaks: ganoidid, plakoidid, tsükloidid ja ktenoidid. See klassifikatsioon on praeguseks hüljatud.

Töö käigus ilmnes, et tarvis on rahalist abi. Appi tuli British Association for the Advancement of Science ning Francis Egerton andis talle tõhusamat abi, ostes teose jaoks valmistatud 1290 originaaljoonistust ja esitades need Londoni Geoloogiaseltsile. Aastal 1836 autasustas tolle seltsi nõukogy Agassizt tema tööde eest fossiilihtüoloogia alal Wollastoni medaliga.

Vahepeal hõivasid tema tähelepanu selgrootud. Aastal 1837 avaldas ta monograafia fossiilsetest ja retsentsetest okasnahksetest "Prodrome", mille esimene osa ilmus 1838; aastatel 1839–1840 avaldas ta kaks kvartkaustas köidet Šveitsi fossiilsetest okasnahksetest; ning 1840–1845 ilmus tema teos "Études critiques sur les mollusques fossiles" ("Kriitilised uurimused fossiilsetest limustest").

Enne Agassize esimest Inglismaal käiku 1834 olid Hugh Milleri ja teiste geoloogide tööd juhtinud tähelepanu märkimisväärsetele fossiilsetele kaladele Kirde-Šotimaa vanas punases liivakivis. Geoloogid kohtasid siis esimest korda selliseid kummalisi vorme nagu Pterichthys ja Coccosteus. Agassiz tundis nende vastu suurt huvi ning avaldas 1844–1845 nende kohta teose "Monographie des poissons fossiles du Vieux Gres Rouge, ou Systeme Devonien (Old Red Sandstone) des Îles Britanniques et de Russie" ('Monograafia Briti saarte ja Venemaa vana punase liivakivi ehk Devoni süsteemi (Old Red Sandstone) fossiilsetest kaladest').

Oma esimestel aastatel Neuchâteli ülikoolis näitas Agassiz end võimeka õppetoolijuhina. Tänu temale sai see ülikool peagi oluliseks uurimiskeskuseks.

 

Aastal 1837 püstitas Agassiz esimese teadlasena hüpoteesi, et Maal on olnud jääaeg.^[2] Samal aastal valiti ta Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia välisliikmeks.

Enne seda olid Horace-Bénédict de Saussure, Ignaz Venetz, Jean de Charpentier, Karl Friedrich Schimper jt uurinud Alpide liustikke ning Charpentier ja Schimper^[2] olid isegi jõudnud järeldusele, Juura mägede nõlvadele ja tippudele otse kui laiali puistatud kaljurahnud on sinna kantud liustike poolt. See küsimus äratas siis Agassize tähelepanu. Ta arutas seda Charpentier' ja Schimperiga ning käis koos nendega mägedes. Tal oli isegi Aare liustikus hütt, kus ta mõnda aega elas, et uurida jää struktuuri ja liikumist. Aastal 1840 avaldas ta nende uuringute põhjal kaheköitelise teose "Études sur les glaciers" ("Uurimused liustikest").^[3] Selles ta käsitles liustike liikumist, nende moreene, nende mõju ületatud kaljudele (uuristamine ja lihvimine) ning nende tekitatud õnaraid ja silekaljusid alpimaastikel. Ta nõustus Charpentier' ja Schimperi arvamusega, et mõned liustikud olid laiunud suurtel tasandikel ning Aare ja Rhône'i orgudel. Lisaks jõudis ta järeldusele, et Šveits on võrdlemisi hiljuti olnud nagu praegune Gröönimaa: praeguste väheste liustike asemel laius Kõrg-Alpidest üle kogu Loode-Šveitsi oru kuni Juura mägede lõunanõlvadeni. Kuigi Juura mäed suuremalt jaolt tõkestasid jääle tee. See teos andis uut hoogu liustike uurimisele üle maailma.

Aastal 1840 leidis Agassiz koos William Bucklandiga eri kohtadest Šotimaa mägedest tõendeid kunagisest liustike toimest. Avastus esitati mitme ettekandena Londoni Geoloogiaseltsile. Ka Inglismaa, Walesi ja Iirimaa mägipiirkondi pidasid nad liustikutekkeliste purdsetete leviku keskusteks; ja Agassiz märkis, "et suured jääkihid, mis meenutavad praegu Gröönimaal eksisteerivaid, katsid kunagi kõik maad, kus leidub stratifitseerumata kruusa (veerisesetteid [boulder drift]); et selle kruusa tekitas üldiselt jääkihtide hõõrdumine all asetseva pinna vastu jne."

 

Aastatel 1842–1846 andis ta suure uurimistöö tulemusena välja teose "Nomenclator Zoologicus". See oli kõikide zooloogias kasutatud perekondade ja rühmade nimede klassifitseeritud nimekiri koos viidetega.

Preisimaa kuningalt saadud raha kasutades ületas Agassiz sügisel 1846 Atlandi ookeani, et uurida Põhja-Ameerika looduslugu ja geoloogiat ning pidada John Amory Lowelli kutsel Bostonis Lowelli Instituudis kaheteistkümnest loengust koosnev kursus "The Plan of Creation as shown in the Animal Kingdom" ("Loomisplaan näidatuna loomariigis")^[4]. Ameerika Ühendriikide rahaliste ja teaduslike eeliste tõttu otsustas ta sinna elama jäädagi.

• 1836 – Wollastoni medal
• 1837 – valiti Rootsi Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia välisliikmeks
• 1843 – valiti Ameerika Filosoofiaseltsi välisliikmeks
• 1853 – valiti Baieri Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks
• 1870 – valiti Uus-Meremaa Kuningliku Seltsi välisliikmeks

Louis Agassize poeg Alexander Agassiz oli samuti tuntud teadlane ja ühtlasi rikas insener, kelle nime kannab Harvardi ülikooli zooloogia professuur.