Liivimaa ordu

Saksa Ordu oli loodud saksa ristisõdijate ja palverändurite hospidalina 1190. aastal Palestiinas. Järgnevalt sai sellest vaimulik rüütliordu ning see omandas mitmeid valduseid Kesk-Euroopas. Läänemere-äärsed valdused sai ordu Masoovia hertsogilt Konradilt, kes andis ordule 1223. aastal Kulmimaa (saksa Kulmerland, poola Chełmno), et ordu Masooviale vaenulikud paganlikud preislased alistaks.

1236. aastal sai Mõõgavendade ordu Saule lahingus hävitava kaotuse osaliseks: hukkus umbes pool orduvendadest, nende hulgas ka ordumeister Volquin. Seejärel algatati ordu liitumine Saksa orduga. Liitumisplaanid olid õhus olnud juba varem, sest Mõõgavennad olid vastuollu sattunud nii paavsti legaadi Alna Balduini kui ka kohalike piiskoppidega.

1237. aasta 12. mail kinnitas paavst Gregorius IX Viterbos Mõõgavendade ordu liitmise Saksa orduga. Sel viisil tekkinud orduharu esimeseks juhiks määrati senine Preisi orduharu maameister Hermann von Balk. Toona asus Saksa ordu keskus veel Palestiinas.

1238. aastal sõlmiti Stensby leping, Taani kuninga Valdemar II ja Liivimaa ordumeistri Hermann Balke vahel, eesmärgiga lõpetada 1220. aastal Põhja- ja Kesk-Eesti kuuluvuse pärast puhkenud konflikt Taani ning Liivi ordu eelkäija Mõõgavendade ordu ja Riia piiskopi vahel ja millega Taani sai Põhja-Eesti tagasi.

 

Paavsti legaat Wilhelmi juhtimisel alustasid 1240 Liivi ordu ja nende liitlaste väed sõjaretki Vadjamaale ja Pihkvasse.

Esimestel aastatel olid Liivimaa orduharus ülekaalus endised mõõgavennad, kuid on arvatud, et pärast 1240. aastate alguse Ristisõdu Venemaal kaldus orduharus ülekaal uustulnukate poole. Esialgu oli Liivimaa orduharu väga tugevalt Saksa ordu kõrgmeistriga seotud, too määras 13.–14. sajandil kohaliku meistri oma äranägemise järgi. Sel perioodil ühendas orduharusid ka ühine peavaenlane, Leedu suurvürstiriik, kellega peeti mitmeid edutuid lahinguid: näiteks 1270. aastal langes Karuse lahingus maameister Otto von Lutterberg, 1279. aastal aga Aizkraukle lahingus meister Ernst von Ratzeburg. Alates 13. sajandi lõpust algasid ka pidevad sisetülid Vana-Liivimaal, mis peamiselt käisid ordu ja Riia peapiiskopi või Riia linna vahel. 1. juunil 1298, toimus Liivi ordu ja Leedu suurvürsti (1293–1316) Vytenise juhitud Leedu ja tollase liitlase Riia peapiiskopi vägede vahel Turaida lahing.

 

14. sajandi algul pääses Saksa ordu napilt Templiordu saatusest. Paavstlik kohtunik Franciscus de Moliano korraldas inkvisitsiooni ja kuulas üle orduvaenulikke Liivimaa vaimulikke. Ordut süüdistati ketserluses, jumalateotamises, vastristituile kirikute ehitamise takistamises, koostöös venelaste ja paganatega, kuritegudes vastristitute ja vaimulike vastu ja reetmises. Ordu pandi korduvalt kirikuvande alla. Ainult suure vaevaga suutis ordu oma seisundi säilitada.^[1]

1346. aastal ostis Saksa ordu Taani käest Põhja-Eesti (Eestimaa hertsogkonna) ja andis selle järgmisel aastal Liivimaa ordu valitseda. Tänu sellele muutus ordu Vana-Liivimaa piiskopkondadest selgelt tugevamaks ja 14.–15. sajandil püüdis ta korduvalt Liivimaa tugevuselt teist poliitilist jõudu, Riia peapiiskopkonda ordusse inkorporeerida ehk sundida Riia toomkapiitlit vastu võtma Saksa Ordu reeglit ning saavutada ka selle, et peapiiskop on Saksa ordu preestervend. Nõnda loodeti peapiiskopkonda enda vaimuliku ja poliitilise kontrolli alla saada. 1393. aastal see õnnestuski ning 1405–1417 oli Riia peapiiskopkond ordu otsese võimu all, kuna peapiiskop Johann von Wallenrode oli selle ordule pantinud.

 

Kuid 1386. aastal kaotas ordu olulise põhjenduse oma eksistentsiks, kui seni paganlik Leedu sõlmis Poolaga Krevo uniooni ning leedulased ristiti. Poola-Leedu liit pöördus peagi Saksa ordu Preisimaa haru vastu, mida 1309. aastast valitses kõrgmeister, mistõttu hakkas nõrgenema ka selle side Liivimaa orduga, mida Poola ja Leedu otseselt ei ohustanud. Pärast lüüasaamist 1409–1411 aastate Saksa ordu–Poola sõja Grunwaldi lahingus 1410 tabas Saksa Orduriiki langus. Saksa ordu sõdis 1414 ja 1422 Leedu suurvürst Vytautas Suurega. Toruńi rahuga 1411. ja lõplikult 1422. aastal Melno rahuga oli ordu sunnitud loobuma Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigile 1398. aastal saadudud Žemaitijast.

Kui Leedu suurvürst Švitrigaila kuulutas ennast Poola kroonist sõltumatuks, kutsus see esile sõja Poola kuningriigiga. Vytautase noorem vend Žygimantas tõukas Poola kuningriigi toel 1432 Švitrigaila võimult. See vallandas omakorda kuluka kodusõja, milles Švitrigaila liitlaseks olid Leedu idapoolsete, slaavlastega asustatud alade Vene Suurvürstiriigi vürstid ja Liivi Ordu. 1431-1435 aastate Poola-Saksa ordu sõja 1. septembril 1435 toimunud otsustavas Pabaiskase lahingus sai Švitrigaila lüüa, tema liitlane Liivi ordu maameister (1434–1435) Frank Kirskorf langes. Palju ordurüütleid langes vangi. See kaotus oli Liivi ordule peaaegu sama ränk kui Grünwaldi lahing 1410 oli olnud Saksa ordule. 31. detsembril 1435 kirjutati alla rahuleping, millega Liivi ja Saksa ordu kohustusid mitte sekkuma Poola-Leedu riigi siseasjadesse. 1431–1435 Poola–Saksa ordu sõda lõpetati 1435. aasta Brześć Kujawski rahuga. Saksa ordu Liivimaa haru liitus aastatel 1422–1435 asutatud Liivimaa konföderatsiooniga.

Tegeliku sõltumatuse kõrgmeistrist saavutas Liivimaa ordu 15. sajandi keskel, kui pärast maiskondade konflikti esitati kõrgmeistrile kinnitamiseks vaid üks kandidaat. Samal ajal püüti Saksa ordult üle võtta ka Eestimaad, mis 1459. aastal ametlikult toimuski. Tegelikult jäi aga kõrgmeistri võim Eestimaal kehtima kuni 1525. aastani, mil Saksa ordu Preisimaa haru sekulariseeriti – Saksa ordu kõrgmeister Albrecht von Hohenzollern andis 1525. aasta 10. mail truudusvande Poola kuningale Zygmunt I-le ja nimetati tema vasallina esimeseks Preisimaa hertsogiks ning kujunes Preisimaa hertsogiriik (1525–1701). Seejärel muutus Liivimaa ordu tegelikult täiesti sõltumatuks. Ametlikult jäi ta siiski Saksa ordu osaks ja allus nimeliselt kuni oma eksistentsi lõpuni Saksa ordu kõrgmeistrikoha administraatorile Saksamaal.

1420. aastatel tekkisid Liivimaa ordul uued vastuolud Riia peapiiskoppidega, mis viisid 1428. aastal peapiiskopkonna vabanemise inkorporatsioonist. Uuesti suudeti see ordusse inkorporeerida 1451. aastal ning ametlikult jäi see kord kehtima kuni Vana-Liivimaa lõpuni, tegelikult ei saavutanud ordu aga peapiiskopi üle kontrolli ning vastuolud nende vahel jätkusid ka edaspidi. 1452. aastal lõpetati ka peapiiskopi ja ordu tüli Riia linna üle Kirchholmi lepinguga, millega jagati võim linna üle. Linnale see ei sobinud ning 1484–1491 toimunud kodusõjas püüdis linn orduvõimust vabaneda. Viimaks õnnestus ordul Kirchholmi leping taastada, mis ametlikult kehtis samuti Liivi sõjani, kuigi 1525–1547 oli Riia tegelikult ordu ainuvõimu all.

15. sajandi teisel poolel muutus aga oluliselt kogu Liivimaa välispoliitiline olukord, kui Moskva suurvürstiriik liitis endaga Novgorodi vabariigi ja ulatus nii ka Liivimaa ja ordualade piirideni. Aastatel 1480–1481 ja 1501–1503 peeti Moskva ja Pihkvaga kaks sõda, mis ordu välispoliitilist positsiooni aga ei parandanud. Liivimaa-siseselt suudeti küll senisest edukamalt rahu hoida, kuid uusi vapustusi tekitas 1520. aastatel reformatsioon, hiljem aga Riia peapiiskop Wilhelm von Hohenzollerni katsed Liivimaad sekulariseerida. 1526. või 1527. aastal sai Liivimaa ordumeister Wolter von Plettenbergist Saksa-Rooma keisri vasall ehk riigivürst, kuid tegelikku keisripoolset tuge see ordule ei toonud.

  Pikemalt artiklites Reformatsioon Liivimaal ja Volmari liit

1558. aastal puhkenud Liivi sõjas ei osutunud ordu enam maakaitseks võimeliseks ja andis end 1559. aastal Poola kuninga Zygmunt II Augusti kaitse alla. Pärast seda, kui Põhja-Eesti ordu valdused olid end 1561. aastal andnud Rootsi võimu alla, ei jäänud viimasel ordumeistril Gotthard Kettleril muud üle, kui alistuda Poola kuningale. 1561. aasta novembris liideti ordualad koos Riia peapiiskopkonnaga Poolaga, 1562. aasta 5. märtsil likvideeriti orduharu lõplikult, kui Kettlerist sai Kuramaa hertsog.

Nimeliselt jäi orduvõim kehtima veel Maasilinna foogtkonnas, mis oli tegelikult hertsog Magnuse võimu all ja liideti tema valdustega ametlikult 1564. aastal. Veelgi kauem püsis orduametniku võim Dobele komtuurkonnas, kus viimane komtuur Mathias von der Recke keeldus kuni 1576. aastani oma valduseid Kettlerile loovutamast, olemata siiski 1562. aasta järel enam ordu liige.

Tähtsaim isik Liivimaa ordus oli ordumeister, kes allus Saksa ordu kõrgmeistrile, kes resideeris esialgu Akkos, aastatel 1291–1309 Veneetsias, 1309–1457 Marienburgis, seejärel kuni 1525. aastani Königsbergis, hiljem (Saksa meister Saksa ordu administraatorina) Mergentheimis. Liivimaa orduharu liikmeskond pärines enamasti Vestfaallist või Reinimaalt, harvem mujalt Saksamaalt. Preisi- ja Liivimaalt pärines vaid üksikuid orduvendi, nende hulgast on teada ka üks liivlane, Ykemele.

Orduliikmed jagati kolmeks:

• Rüütelvennad
• Preestervennad
• Seersantvennad (Sarjantbrüder) ehk hallmantlid

Lisaks ordu täisliikmetele olid ordus ka ilmikutest poolvennad, kes tegelesid tavaliselt käsitöö ja muude madalama taseme majandusülesannetega. Liivimaal on neid allikates mainitud väga harva.^[2]

Liivimaa ordu juhiks oli maameister ehk ordumeister. Meistri valis alates 14. sajandist komtuuridest ja foogtidest koosnev ordukapiitel ja kinnitas 1525. aastani Saksa ordu kõrgmeister, seejärel nominaalselt kõrgmeistri administraator. 16. sajandil valiti ordumeistrile enamasti juba tema eluajal järeltulija ehk koadjuutor.

Ordumeistri järel tähtsuselt teine mees ordus oli maamarssal, kes oli orduvägede sõjaliseks juhiks ja ordumeistri puudumisel tema kohusetäitjaks. Maamarssal resideeris esialgu Võnnus, 14. sajandil Aizkraukles ning 14. sajandi lõpust Siguldas.

Ordumeistril aitasid ordut hiljemalt 15. sajandi keskpaigast juhtida 5–6 käsknikust koosnev sisemine ehk kitsam nõukogu. Kõige olulisemateks käsknikeks olid maamarssal, Viljandi, Tallinna, Aluliina ja Kuldīga komtuurid ning Järva foogt. Mõnikord kuulusid siseringi ka teised käsknikud, kõige tihemini Dünaburgi või Pärnu komtuur. Suurde ehk välimisse ordunõukokku kuulusid sisuliselt kõik ordukäsknikud, välja arvatud Kursi komtuur, kelle positsiooni on loetud Liivimaa käsknike seas kõige tähtsusetumaks. Kui sisemine nõukogu tegeles ordu igapäevase juhtimise ja oluliste otsuste kinnitamisega, siis välimine nõukogu kutsuti kokku ordut kui tervikut puudutavate probleemide lahendamiseks või suurte kriiside korral.

Rüütelvennad olid Liivimaa ordu sisehierarhias tähtsaimad, nad valitsesid ordut poliitiliselt: kõik ordukäsknikud olid rüütelvennad. Nende vormiriietuseks oli Saksa ordu valge mantel musta ristiga. 1230. aastatel kuulus ordusse umbes 120 rüütelvenda, neist veidi üle poole arvatavasti endised Mõõgavennad.^[3] 13. sajandil kuulus Liivimaa ordusse kuni 200 rüütelvenda, 14. sajandil oletatavasti kuni 400. 1451. aasta visitatsiooniprotokollide säilinud osadest on kokku arvestatud 197 rüütelvenda, tõenäoliselt oli nende koguarv siiski mõnevõrra suurem, ulatudes vähemalt 220-ni.^[4] 15. sajandi lõpust hakkas orduvendade arv langema, 1550. aastatel polnud neid arvatavasti enam rohkem kui veidi üle 100.^[5] Koos hallmantlite, sõjasulaste ja vasallidega moodustasid rüütelvennad ordu sõjaväe. 14. sajandi lõpust hakati kasutama ka palgasõdureid, nende osatähtsus muutus määravaks 15. sajandi lõpuks.

Rüütelvendade hulka võisid ordu algupoolel jõuda peaaegu kõikide seisuste esindajad. Nii kuulus 13. sajandi teisel poolel orduvendade hulka ka liivlane Ykemele, ainus teadaolev Baltikumi rahvaste esindaja ordus. Samuti sattus sinna Põhja-Saksamaa linnakodanikke ja mitmeid teadmata päritolu, võimalik, et talupojaperedest põlvnevaid mehi. Alates 14. sajandi teisest poolest muutusid seisuslikud vahed aga jäigemaks ning ordusse hakati võtma sisuliselt ainult aadlipäritolu inimesi. Enamik neist pärines Vestfaalist. Eriti suureks muutus vestfaallaste osakaal 15. sajandil, hiljem see mõnevõrra langes. Lisaks vestfaallastele oli ordu ridades pidevalt ka suur hulk reinimaalasi (peamiselt Reini jõe alamjooksu piirkonnast). Teistest piirkondadest pärit rüütelvendi oli tunduvalt vähem, Preisi- ja Liivimaalt on neid teada vaid üksikuid.

Ühtekokku on nimeliselt teada 1003 rüütelvenda, nendest 773 kohta on kindlaks määratud ka päritolukoht ja/või suguvõsa. Liivimaa orduvendade koguarvu on aga allikate nappuse tõttu võimatu määrata, tõenäoliselt oli see 10 000 ümber.^[6]

Preestervennad olid vaimulikud, kes sooritasid ordus kiriklikke talitusi ja olid sageli kirjutajateks ning kantseleiametnikeks. Ka nemad kandsid Saksa ordu musta ristiga valget mantlit. Preestervennad tulid, erinevalt rüütelvendadest, tihti Preisimaalt ja nad pärinesid enamasti kodanikeseisusest. Preestervendade hulka kuulusid ka mitmed Liivimaa piiskopid: enamik Kuramaa piiskoppe olid Saksa ordu liikmed, samuti suur osa Riia peapiiskoppidest. Preestervendi oli alati tunduvalt vähem kui rüütelvendi, 1451. aastal teenis neid Liivimaa ordu linnustes teadaolevalt 43.^[7]

 

Seersantvendadeks ehk hallmantliteks nimetati Liivimaa ordus olevaid kergelt relvastatud ratsanikke, kes kandsid halli rüüd ja pärinesid enamasti kodanikeseisusest, aga ka talupoegade seast. Nende tähtsus oli suurem 13.–14. sajandil, hiljem vähenes nende arv tunduvalt: 1451. aastal on neid Liivimaalt teada vaid 27.^[7] Hallmantleid on tihti ekslikult nimetatud ka poolvendadeks ja peetud neid mittetäielikeks orduliikmeteks.^[8]

13. sajandil Liivimaale asunud Saksa sisserändajad, said Mõõgavendade, hiljem Saksa Ordu Liivimaa orduharu ja piiskoppide vasallideks, said maaisanda käest mõisad laenuks kohustusega tema teenistuses maakaitseks valmis olla. Neid nimetati siis vasallus, Mann jne. Maavaldused läänistati vasallidele ja vasallisuguvõsadele (nt. Bergid, Howenid, Paykull, Peetz, Schulmann, jt.), kes teostasid haldust läänides, kasutades kindlustatud tugipunktidena vasallilinnuseid. Lään anti vasallile kui madalamal astmel seisvale feodaalile haldus- või sõjaliste teenete eest koos sellel maa-alal elavate talupoegadega ja muude tuluallikatega. Et vasalliks saada, selleks oli nõndanimetatud lääni- ehk laenuõiguse järele tarvis investituuri ehk vasalli õigustesse kinnitamist. Esialgu kordus isiklik investituur iga valitsuse, samuti ka iga vasalli isiku vahetuse puhul. Hiljemini astus selle asemele üldine rüütelkondade truualamliste tunnete avaldamine ja sellele vastuseks nende eesõiguste maksvaks tunnistamine^[9].

  Pikemalt artiklites vasall ja vasalliteet, Vasallilinnus#Orduvasallide linnused

Liivimaa orduriik oli Vana-Liivimaa suurim riik ja võimsaim sõjaline jõud. Kokku oli tema pindala umbes 55 000 km²; alates 1347. aastast, mil Liivimaa ordule läksid Taani valdused Põhja-Eestis, kasvas pindala 67 000 km²-ni. Varem kuulusid ordule Eestis Sakala, Järvamaa, Nurmekund, Alempois, Mõhu, Harjumaa, Virumaa ja Vaiga põhjaosa. Ordul oli valdusi ka Lääne-, Saare- ja Hiiumaal. Läti aladel kuulusid ordule enamik Latgalest, Võnnu ja Volmari ümbrus, Semgallia ja Kuramaa lõunaosa. Aastatel 1330–1452 kuulus ordule ka Riia linn, seejärel omas ta Kirchholmi lepingu kohaselt selle üle koos Riia peapiiskopiga ühisvõimu, välja arvatud aastatel 1481–1491, mil toimus ordu-Riia kodusõda, ja 1524/1525–1529 (tegelikult kuni 1547), mil reformatsioonisegaduste tõttu allus linn ainult ordule. Ordule alluval territooriumil asusid ka Tallinna, Narva, Uus-Pärnu, Paide, Rakvere, Võnnu, Volmari, Kuldīga ja Vindavi linnad valitavate linnavalitsusorganite raadidega. Ordu nõrkuseks oli see, et tema valdused paiknesid laialipaisatuna suurel maa-alal vaheldumisi piiskoppide valdustega, mis muutis raskeks valduste kaitsmise. Samas võimaldas valduste hajutatus ordul sekkuda ka kõigi teiste Vana-Liivimaa poliitiliste üksuste siseellu, seda enam, et ordu sõjaline organiseeritus oli kuni 16. sajandi alguseni väga kõrgel tasemel.

Orduharu keskuseks ehk ordumeistri residentsiks oli aastatel 1237–1297 ja 1330–1481 Riia ordulinnus, 14. sajandi alguses ja alates 15. sajandi lõpust oli selleks Võnnu, mis tegelikult oli ordu mitteametlikuks keskuseks olnud ka alates 15. sajandi algusest. Tihti viibis ordumeister ka Viljandis, mis oli 15.–16. sajandil võimsaim ordulinnus. Ordumeister Johann Wolthus von Herse oli 1470. aastal Viljandist teinud koguni ordukeskuse, kuid tema kukutamise järel aasta hiljem taastati endine korraldus.

Ordu valdused jagunesid foogtkondadeks ja komtuurkondadeks. Nende eesotsas olid komtuurid ja foogtid ehk ordukäsknikud, tähtsust omasid ka ordulosside haldajad-ülemad, keda tavaliselt nimetati linnusekomtuurideks. Kõik lossides elavad orduvennad moodustasid eesotsas lossiülemaga konvendi. Esialgu peeti komtuure foogtidest tähtsamaiks ja ühes piirkonnas võis valitseda komtuur ning talle alluv foogt, kuid ajapikku see vahe kadus. Siiski sai eristada tähtsamaid ja tähtsusetumaid orduameteid (vt ordu valitsemise alt). Kokku olid ordu valdused 16. sajandiks jagatud 22 käskniku vahel, lisaks komtuuridele ja foogtidele olid ka ordumeistrile otse alluvad alad (Riias, Kuramaal ja Viljandist lõunas) ning maamarssali valdused (Sigulda, Volmari ja Riia ümbruskond).

Komtuuridele ja foogtidele allusid ordumõisad oma valitsejatega. Vasalle oli ordualal kuni 16. sajandini vähe, välja arvatud Põhja-Eestis, kus nende käes oli juba Taani ajast alates valdav osa maast.

Lisaks Liivimaa-valdustele allusid Liivimaa ordule ka neli komtuurkonda (Årsta, Bremeni, Krankowi ja Memeli) sellest väljaspool. Need omandati 13.–14. sajandil ja kaotati üldiselt 15. sajandi lõpuks, välja arvatud Bremeni komtuurkond, mis müüdi maha alles 1560. aastal.

• Liivimaa ordu maameistrite loend
• Liivimaa ordu maamarssal
• Vana-Liivimaa
• Mõõgavendade ordu
• Liivimaa ordu majandusülem

• Niels von Holst. Der Deutsche Ritterorden und seine Bauten von Jerusalem bis Sevilla, von Thorn bis Narwa. Berliin: Mann, 1981.
• Bernhart Jähnig. Verfassung und Verwaltung des Deutschen Ordens und seiner Herrschaft in Livland. Schriften der Baltischen Historischen Kommission, 16. Berliin: LIT, 2011.
• Juhan Kreem. The town and its lord: Reval and the Teutonic Order (in the fifteenth century). Doktoritöö. Tallinn: Ilo, 2002.
• Ritterbrüder im livländischen Zweig des Deutschen Ordens. Toimetajad ning väljaandjad Lutz Fenske ja Klaus Militzer. Köln: Böhlau, 1993.

• Hans Kruus, Liivi orduriigi hukkumise põhjusist., Ajalooline Ajakiri nr. 1/1924.
• Arno Rafael Cederberg, Töö Eesti-Liivi vanema ajaloo alalt, Ajalooline Ajakiri nr 1/1926.