Lihula

Saksa keeles on Lihula nimekujud olnud 1211 Leale, 1519 Leal, 1798 Lihhola. Lihula nime teket on seletatud mitmeti. Nii on lähtealuseks peetud sõnasid liha, liga või ligu, aga ka lehu (’sopp, muda’). Tõenäoliseks on peetud asula nime algset kuulumist mäel asuvale muinaslinnusele, sel juhul madala maaga seotud liga ja ligu tähenduse poolest konteksti ei sobi.^[5]

Lihula linnusemäelt pärineb Läänemaa vanim inimtegevuse tõend, 6000–7000 aasta tagusesse aega kuuluv tumehallist tulekivist uurits. Lihula kiviaegse asula jäljed on oletuslikult jäänud hilisemate kultuurikihiladestuste alla.^[6] Lihula paiknes ajalooliselt olulisel teetrassil, kuna muinasajast saadik toimus liikumine Tallinna sadamakohast ühe peamise suunana Tallinn-Jälgimäe-Nissi-Lihula-Pärnu-Riia.^[7]

Lihula linnuse kultuurikihist saadud varaseimad dateeringud pärinevad 1. aastatuhande teisest poolest.^[8] 13. sajandi alguses asus Lihula linnus Lihula muinaskihelkonnas^[9] ja oli mitmete hinnangute järgi üks peamisi keskusi Eestimaa lääneosas^[10] või isegi kogu Eestimaal.^[11]

 

1211. aastal nimetas Riia peapiiskop Albert von Buxhoeveden abt Theoderichi Eestimaa piiskopiks ja Lihula oma soodsa asukoha tõttu Eestimaa piiskopi residentsiks. Nimelt asus Saare-Lääne piiskopi esimene rajatud linnus varasema muinaslinnuse kohal. Piiskop Theoderichi hukkumisel Tallinna lahingus 1219. aastal nimetas piiskop Albert tema järglaseks Lihula piiskopina enda venna Hermanni, kes oli abt püha Pauluse Bremeni benediktlaste kloostris. Taanlaste saabumisega Eestimaale kujunes Riia ja Taani vastasseis. Tõenäoliselt kooskõlas Taani kuninga poliitikaga tungis 1220. aastal Läänemaale Rootsi vägi kuningas Johan Sverkerssoni juhtimisel. Rootslased asusid ristima ja kirikuid ehitama ning oma võimukeskuseks tegid nad Lihula, mida Riia pidas piiskop Hermanni omanduses olevaks. Kuningas Johani lahkumise järel tagasi Rootsi ründasid Lihulat saarlased ning toimunud Lihula lahingu järel suutsid vaid vähesed linnuses paiknenud inimesed end päästa, põgenedes taanlaste juurde.^[12]

Lihulas rajati kivilinnus Saksa ordu ja piiskopi koostöös peale 1238. aastat, kui pool linnust oli loovutatud ordule. Peahoone üks külg oli kumer ja sisehoov kujunes poolringikujuliseks, kuna linnuse ringmüür järgis muinaslinnuse piirjooni.^[13] Linnus täitis ka piiskopi-ja ordumõisa puhul maahärrade elamu rolli, mistõttu ehitati juurde vaid aidad ja veski.^[14]

Senine keskuste võrgustik muutus üldiselt keskaegse linnastumise käigus ja Lihula oli üks neid keskusi, mis pidi hoolimata oma potentsiaalist leppima senisest vähem olulise kohaga asustushierarhias. Kuigi piiskopkonna esimest keskust üritati rajada Lihulasse, puuduvad andmed selle keskuse linnastaatusest. On võimalik, et Saare-Lääne piiskop püüdis Lihulas kehtestada esialgu mõningaid eriõigusi. Kuigi Lihulas leidus 16. sajandil kodanikke, kes vandusid piiskopile eraldi truudust, on neid andmeid Lihula linnaks pidamiseks liiga vähesteks peetud. Kuigi Lihulal puudusid linnaprivileegid, tuleb selle alevi elanike lugeda Eesti keskaja linnaelanikkonna hulka. Selliste asulate elanikkonna tõenäoliseks suuruseks on peetud 100–200 elanikku.^[15]

Lihulas rajati linnuse vahetusse lähedusse oletatavasti aastatel 1275–1285 naistsistertslaste klooster, mis viitab asula suuremale asustusele juba 13. sajandil. Klooster lõpetas tegevuse 16. sajandi keskpaigas sõdade tõttu.^[16]

 

16. sajandi keskel jagunesid ordu alad Läänemaa mandriosas Lihula, Matsalu ja Sõtküla ametkondadeks, mille keskusteks olid ordumõisad. Lihula ametkond hõlmas suurt osa Karuse kihelkonnast ja kogu Lihula kihelkonda. Lihula ametkond ise jagunes omakorda viieks vakuseks, milleks oli Sipa, Õeküla, Järise, Nurme ja Tuudi vakused. Selleks ajaks kuulus Lihule linnuselääni 65 külas oli 16. sajandi teisel poolel keskmiselt 4–5 peret.^[17]

Liivimaa sõja ajal 1562. aastal suutis Rootsi laiendada enda võimuala, hõivates muuhulgas Lihula Läänemaal. Kuid 1576. aasta alguse Vene väe uue pealetungi käigus Liivimaale alistus Lihula 27. jaanuaril Ivan IV armeele ilma vastupanuta. Vene-Liivi sõja ajal olid Moskva tsaaririigi valduses Vene-Liivi sõjas Eestimaal mh Narva ordulinnus (1558–1581) ja Pärnu (1575–1582), Haapsalu (1576–1581), Lihula linnus (1576–1581), Koluvere loss (1576–1581) jt. ja ümberkaudsed alad. Liivimaa kuni 1582.–1583. aastani Vene võimu all olles kuulus Lihula koos rea teiste linnustega Pärnu alla, kuna nad vallutati sealt lähtudes. Olles kõrvaline linnus, juhtis Lihula garnisoni madalamat päritolu pealik.^[18]

Järgnenud Vene-Rootsi Kahekümneviieaastase sõja (1570–1595) 1595. aasta Täyssinä rahulepinguga loovutas Moskva tsaaririik Rootsile Eestimaa hertsogkonna koos kõigi linnustega: Narva, Tallinna, Paide, Rakvere, Haapsalu, Koluvere, Lihula linnuse jt.

Rootsi riigi võimu alla minekul moodustati Lihula linnuselään, mis hõlmas Lihula, Kirbla, Karuse, Hanila, Mihkli ning osaliselt Martna kihelkonna mõisaid ja külasid. Linnuselääni ei suudetud aga koos hoida, sest Lihulast ei kujunenud tugevat keskust. Juba 1615. aastaks oli lään juba osadena välja jagatud, mida sõdiv Rootsi riik ei suutnud enam välja lunastada. Rootsi riik hakkas majandusolukorra leevendamiseks Harju-Viru õiguse järgi Rootsi kõrgaadlile maid müüma. 1630/31. aastal ostis Lihula mõisalääni Rootsi sõjaväelane ja poliitik Åke Henriksson Tott, kes asus kokku koguma endise linnuselääni maid. Tema poeg, Liivimaa kindralkuberner Claes Tott on tuntud oma 1668. aasta maapolitseikorralduse poolest, millega piirati talupoegade liikumisvabadust ning juurutati sunnismaisust.^[19]

Vanim Lihula plaan pärineb aastast 1645, millel kujutatud asustuspilt annab aimu ka keskaegse Lihula välisilmest. Kaardil on fikseeritud asula krundijaotus ning koostati arvatavasti Lihula kodanike ja mõisa vahelise konflikti tulemusel, kus Åke Tott ja Lihula linnusepealik Blasius Smetana ei olnud nõus tunnistama kodanike omandiõigusi nende kruntidele. Lihulat ähvardas täielik likvideerimine, kuid kodanike eest astus välja Eestimaa kuberner Erik Oxenstierna.^[20]

17. sajandi kaartide põhjal on kogu Eesti teedevõrgu kujunemisel tähtsat rolli mänginud Lihulat läbiv ajalooline teetrass, nimelt Tallinn-Jälgimäe-Laitse-Kullamaa-Lihula-Virtsu.^[21]

 

Venemaa koosseisu kuuludes oli Lihula Eestimaa kubermangus, 1783. aastast Haapsalu ja Lääne kreisi Ranna-Lääne osas.

1883. aastal maiste eeliste, ennekõike maasaamise ootuses Läänemaal alanud usuvahetusliikumine sai alguse Lihulast, kus kohaliku pastori vahekord rahvaga oli halb. Lihulast laienes liikumine naaberkihelkondadesse. Aasta jooksul astus Läänemaal õigeusku üle 2460 inimese.^[22] Aastal 1889 valmis Lihula Püha Neeva Aleksandri kirik.

1925. aastal alustas Eesti Demobiliseeritud Sõjaväelaste Liidu Lihula komitee raha kogumist Lihula vabadussamba ehitamiseks. Sammas valmis alles 1935. aastaks. Kuna Nõukogude perioodil sammas kohalikul tasandil poliitilisi pingeid tekitas, otsustati see 1949. aasta kevadel õhkida. Vabadussammas taasavati 23. juunil 1993.^[23]

1929. aastal ehitati ümber Lihula haridusseltsi ja Lihula karskusseltsi eestvedamisel Tallinna mnt 29 asuv kuur, kuhu loodi laululava. See valmis kohalike kultuuriharrastajate kätetööna. Samal aasta talvel tekkis mõte korraldada suurem laulupäev, mistõttu oli tarvis ehitada ka suurem laululava. See tehti Lihula mõisa härrastemaja taha. 1949.–1950. aastal ehitati teine laululava Lihula parki tähistamaks esimese sõjajärgse viisaastaku lõppemist. See sündmus oli seotud ka 1950. aasta laulupeoga, mille eelproovid pidid aset leidma piirkondlikel laulupäevadel. Hiljem ehitati kolmas laululava 1964. aastal ning seoses Lihula vabadussamba taastamisega neljas 1990. aastate alguses.^[24]

Linna läbis aastatel 1931–1968 Rapla-Virtsu kitsarööpmeline raudtee. Lihula IV klassi jaam jäi Kirbla ja Tuudi peatuskohtade vahele.^[25]

 

Lihula 1945. aastal sai alevi õigused. Eesti NSV perioodil moodustati 1950. aastal Lihula rajoon, mis likvideeriti 1961. aastal. Nõukogude okupatsiooni ajal asutati Lihulas ühe koolinoorte põrandaaluse organisatsioonina Eesti Rahvavabastusorganisatsioon, mis nimetati hiljem ümber Eesti Vabadusvõitlejate Liiduks.^[26] Lihulas oli keskkool, tegutses roliitplaatide tootmise ettevõte, mis valmistas Matsalu lahe pilliroost väärtuslikku isolatsioonimaterjali. Endine Lihula mõis oli Lihula sovhoosi keskuseks.

Lihula alevi omavalitsuslik staatus kinnitati aastal 1991.^[27] 1993 sai Lihula linnaks. 1999. aastal liitusid Lihula linn ja vald, Lihula vallaks.^[28]

24. oktoobril 2017 jõustus Hanila, Koonga, Lihula ja Varbla valla ühinemine ning uue moodustunud omavalitsusüksuse nimeks sai Lääneranna vald, mis kuulub Pärnu maakonda.^[29]

•  
  Lihula kultuurimaja. Vaade Lossimäelt.
•  
  Lihula mõisa tuuleveski ja laululava
•  
  Lihula linnuse varemed
•  
  Lihula Vabadussõja mälestussammas (2005)
•  
  Tiigi tee äärne vare Lihulas
•  
  Tiigi tee äärne vare Lihulas, mai 2023

Lihula haridusajaloo esimese tähisena saab märkida 1587. aastat, kui Rootsi kirikutegelane David Dubberch andis Lihula kirikut visiteerides korralduse koolmeistri palkamiseks. 1786. aastal avati Lihulas algkool. 1938. aastal avati keskharidust andev Lihula Erareaalkool. 1940. aastast tegutses Lihulas keskkool, mis 1995. aastal nimetati Lihula Gümnaasiumiks.^[30]

1865. aastal sündis Lihulas eesti jurist ja riigikohtunik Harald Jucum.

Lihula vallas sündis 1879. aastal maadleja Gustav Vaher, kes oli maailmameister.

 

• Kivivõllaste mets
• Lihula Jaani kõrts
• Lihula kalmistu
• Lihula kivikalme
• Lihula klooster
• Lihula maastikukaitseala
• Lihula meeskoor
• Lihula monument
• Lihula muusikapäevad
• Lihula mõis
• Lihula piiskopkond
• Lihula rahvaülikool
• Lihula sovhoos
• Lihula tänavate loend

• Aleksander Kaasik. Kas aeg on küps? Läänlane, 30. august 1988.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Lihula

Tsitaadid Vikitsitaatides: Lihula

• 360° aeropanoraam / aerofoto
• Eesti lugu: EESTI LUGU 121. Lihula, ERR'i arhiiv