Lauasaag
Lauasaag (ka plokksaag) on suur kaldhammastusega saag puidu piki kiudu lõikamiseks[1], palkidest laudade saagimiseks.
Baltimaade linnades kasutati lauasaage juba 14. sajandi lõpul. 19. sajandi algusest lõikasid mõisatele laudu vene rändlauasaagijad. Eesti talurahvas lõhestas omale vajalikke laudu pikka aega kirve ja kiilude abil.
19. sajandi II poolel suurenes tunduvalt lauamaterjali vajadus. Selle põhjuseks oli purjelaevaehituse kiire areng rannaaladel ning taluelamutes laudpõrandate ja - lagede kasutuselevõtt. Seetõttu võeti maal lauasaed laialdaselt kasutusele[2]. Saeti kõrgetel pukkjalgadel, kuhu palgid tõsteti erilise vinna abil. Sae valdaja töötas ülal ja abiline all. Saagimisjoon märgiti palgile tahma- või kriidinööriga - vastu palki venitati nöör käetega pingule ning lasti siis lõdvaks, mille tulemusena jäi palgile tahmajoon. Lauasaagimistöödel kasutati palju rändtööjõudu, enamasti olid need venelased (saevenelased), abitöölisteks olid ka saarlased[3]. 20. sajandil taandus lauasae kasutamine saeveskite ja rändaurusaekaatrite ees[2].
Tänapäeval on lauasae mõiste kasutuses raamil, jalgadel, ratastel või kokkuklapitava alusega saepingi kohta.
Vaata ka
muuda- Augusaag
- Jõhvsaag
- Kahemehesaag
- Ketassaag
- Käsisaag
- Lintsaag
- Mootorsaag ehk kettsaag
- Nurgasaag ehk järkamissaag
- Põõnasaag
- Raamsaag
- Rauasaag
- Spoonisaag
- Tapisaag ehk roogsaag
- Tikksaag
- Vibusaag
- Vineerisaag
- Vukssaag
Viited
muuda- ↑ Eesti keele seletav sõnaraamat Vaadatud 12.1.2021
- ↑ 2,0 2,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 130
- ↑ Eesti etnograafia sõnaraamat. 1996. Koostanud Arvi Ränk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. lk 186
Kirjandus
muudaAnts Viires, Eesti rahvapärane puutööndus. 2006. Kirjastus Ilo.