Korrosioon

Elektrokeemiline ehk galvaaniline korrosioon on korrosiooni liik, mis toimub juhul, kui kaks metalli, üks keemiliselt aktiivsem ja teine vähem aktiivne, satuvad omavahel kontakti ning toimub elektronide ülekanne vähem aktiivse metalli suunas. See kiirendab aktiivsema metalli korrosiooni ning vähem aktiivse metalli korrosioon aeglustub või peatub.^[1]

 

Elektrokeemilisel korrosioonil tekivad enamjaolt aktiivsema metalli oksiidid või soolad.

Tihti on võimalik keemiliselt eemaldada korrosiooni saadusi. Näiteks fosforhapet saab kasutada rooste eemaldamiseks raua pinnalt. Ta moodustab roostega (Fe₂O₃) raud(III)fosfaadi (FePO₄), mis jätab musta kihi, mida on võimalik kergesti eemaldada, kuid mis iseenesest kaitseb edasise roostetamise vastu.

Samas ei tohi korrosiooni eemaldamist ajada segi elektrokeemilise poleerimisega, mis eemaldab mõned metallikihid, et tekitada ühtlast pinda. Näiteks saab fosforhappega poleerida ka vaske, kuid mis ei eemalda ainult korrosiooni saadusi vaid ka vase kihid.

Ühed metallid on korrosioonile vastupidavamad kui teised. Metalli kaitsmiseks korrosiooni eest on neli moodust: metalli pinna katmine värviga, pinna katmine tsingiga, kuumtsinkimine või nende kasutamine koos.^[2]

Metalli pinna katmisel värviga moodustub barjäär, mis ei lase metallil korrodeeruda. Värvimine on eelistatud juhul, kui pinna väljanägemine on oluline, sest ta ei ole püsiv kõigis välitingimustes.^[2]

Metalli pinna tsinkimisel kantakse sellele tsingi kiht, mis on aeglase korrosiooniga ja mis kaitseb samuti pinda korrodeerumise eest.^[2]

Kuumtsinkimisel pannakse metallvanni, kus on ülessulatatud tsink ja mis on kuumutatud 460 °C-ni. Õhu kätte sattudes reageerib tsink õhus oleva hapnikuga, tekitades ZnO, mis reageerib õhus oleva süsihappegaasiga ning tekib halli värvi ZnCO₃, mis on tugev materjal ja takistab mitmetel tingimustel korrosiooni.^[2]

Metalli passiveerimiseks nimetatakse metalli pinna katmist õhukese korrosioonivastase kihiga ehk passiivse kihiga, mis koosneb korrosiooni saadustest. Kihi keemiline koostis ja mikrostruktuur peavad erinema metallist, millele kiht kantakse. Tüüpiline kihi paksus, mis metalli peale kantakse, on alla 10 nanomeetri. Passiivsel kihil on iseloomulik omadus ennast uuesti taastada, kui kiht peaks mingil põhjusel hävinema või viga saama. Passivatsioon looduslikus keskkonnas nagu õhk, vesi ja maapind keskmise pH juures on märgatud alumiiniumil, roostevabal terasel, titaanil ja ränil.

Näiteks puhas alumiinium, olles hapnikuga kontaktis, moodustab alumiiniumoksiidi kihi, mis takistab alumiiniumi edasise korrodeerumise. Alumiiniumi sulamid aga vastavat oksiidikihti ei tekita, mistõttu tuleb neid passiveerida.

Metalli passivatsioon on määratud metallurgia- ja keskkonnateguritest. pH mõju passivatsioonile on kokku võetud Pourbaixi diagrammides, kuigi paljude muude teguritee mõju on tähtsam. Näiteks keskkonna kõrge pH takistab alumiiniumi ja tsingi passiveerimist, madal pH või kloori ioonide olemasolu mõjutab roostevaba terast ning kõrge temperatuur titaani, kuna kõrgel temperatuuril oksiid lahustub pigem titaani, mitte elektrolüüti.

 

Materjalid, mis on korrosioonile kõige vastupidavamad, on need, mis ei ole termodünaamiliselt soodsad. Näiteks, kulla või plaatina korrosiooni saadused lagunevad ise tagasi puhtaks lihtaineks, mistõttu võibki neid elemente leida maapinnast.

Mõnedel metallidel on looduslikult aeglane reaktsiooni kineetika, kuigi korrosioon on termodünaamiliselt soodne. Selliste metallide hulka kuuluvad tsink, magneesium ja kaadmium. Kuigi korrosioon toimub kogu aeg, on see väga aeglane.

Mikroobide ehk mikroorganismide korrosiooniks nimetatakse korrosiooni, mis on tekitatud või kiirendatud mikroorganismide, enamasti kemotroofide poolt. Mikroobide korrosioon toimub metallides ja mittemetalsetes materjalides isegi hapnikuvabas keskkonnas. Näiteks desulfaatijad bakterid on aktiivsed just hapnikuvabas keskkonnas, redutseerides sulfaatiooni sulfiidhappeks. Aeroobses keskkonnas on aktiivsed aga bakterid, mis oksüdeerivad raua raud(II)oksiidideks ja raud(II)hüdroksiidideks. Samuti on aktiivsed bakterid, mis oksüdeerivad väävli väävelhappeks.

Kõrgetemperatuuriline korrosioon on metalli korrosioon, mis leiab aset kõrgetel temperatuuridel, kus on olemas ühend, mis on võimeline metalli oksüdeerima või seda protsessi kiirendama.

Pulbristumine on korrosiooni vorm, mis esineb, kui materjal satub keskkonda, kus on väga suur süsinikusisaldus. Tulemuseks esineb materjali kadu ja seetõttu ka kasulikud omadused vähenevad.^[3]

Tüüpiline metalli pulbristumine toimub mitmes staadiumis, mis on omavahel seotud. Esmalt seotakse süsinik metalli kihti, kus toimub süsiniku liikumine metalli sulamisse. Seejärel tekivad stabiilsed karbiidid (M₃C, kus M on metall), mis lagundatakse. Lagundamisest saadud ained, aga käituvad katalüsaatoritena, mis kiirendavad süsiniku edasist lahustumist ja kordavad sama protsessi. Samuti võib süsiniku kiht tekitada karbiidi ka metalli pinnal, mis emigreerub metallilt.^[3]

Suurem osa keraamilisi materjale on peaaegu täielikult immuunsed korrosiooni vastu. Neid kooshoidvatel keemilistel sidemetel on väga väike vabaenergia väärtus, mistõttu võib neid lugeda juba korrodeerunuteks. Kui aga korrosioon toimub, on see enamjaolt materjali lahustumine või keemiline reaktsioon, mitte aga elektrokeemiline protsess. Kõige tavalisem näide korrosiooni kaitsest keraamikas, on lubja lisamine klaasile, et vähendada selle lahustuvust vees. Kuigi tavaline klaas ei lahustu vees, tekivad sellel niiskuse käes mikroskoopilised vead. Rabeduse tõttu sellised vead vähendavad klaasi tugevust oma esimestel tundidel standardtingimustes.

Polümeeride puhul ei ole võimalik rääkida otsesest korrosioonist, kuna nende suure molekulmassi korral sidumine teise ainega annab väga väikse entroopia hulga, mistõttu on neid peaaegu võimatu lagundada. Kuigi lagundamine on probleemiks mõnede polümeeride kasutusvaldkondade puhul, on seda kerge ennetada. Rohkem levinum probleem on aga paisumine, kus väiksed molekulid tungivad polümeeride struktuuri ning vähendavad nende tugevust ja jäikust. Sageli aga kasutatakse just plastifikaatoreid, et muuta polümeeri omadusi. Kõige sagedasem polümeeri lagunemise põhjus on aga polümeeri siseste sidemete lõhkumine. Neid sidemeid saavad lõhkuda paljud oksüdeerijad, näiteks hapnik, osoon ja kloor.

Levinuim polümeeri lagunemine on kummivooliku pragunemine osooni mõjul.

Klaas on vastupidavam kui suurem osa teisi materjale, mistõttu arvatakse, et klaas on isegi korrosioonikindel. Üldjuhul on klaasi korrosioon väga aeglane protsess ning isegi pärast aastatepikkust kokkupuudet õhus olevate ainetega ei muutu nende välimus märgatavalt. Kuigi on olemas keemilisi ühendeid, mis põhjustavad klaasi korrodeerumist ja isegi lagunemist. Sellistel juhtudel on tähtis valida õiget tüüpi klaas, kuna mõned neist on korrodeerumise vastu kindlamad, kui teised. Ainult mõned kemikaalid ründavad klaasi ägedalt. Nendeks on vesinikfluoriidhape, kontsentreeritud fosforhape, kõrgel temperatuuril või kui sisaldab fluroiidi, kontsentreeritud leelismetalli lahus või vesi, kui ta jääb temperatuurivahemikku 100–374 °C.^[4]

Leeliselised lahused ründavad ränidioksiidi, mille tulemusena see laguneb. Nähtavale tuleb uusi pindu, mis sisaldavad samuti oksiide. Selline protsess toimub aga väga aeglaselt, kui leelise kogus on minimaalne.^[4]

Vesinikfluoriidhape on üks võimsamaid happeid, mis kahjustab igat sorti räni sisaldavaid klaase.^[4]

Happed ründavad klaasis olevaid leelismetalle, lahustades need, mistõttu jääb alles ränidioksiidi struktuur ja augud, kus olid metallid. Selline poorne pind aeglustab edasist korrosiooni, kuna hape peab tungima läbi kihi, et leida uusi leelismetalle.^[4]

Vee korrosioon sarnaneb happe korrosiooniga, kus leelismetall eemaldatakse klaasi pinnalt. Vee korrosioon toimub palju aeglasemalt, kuigi kõrgel temperatuuril võib muutuda see märgatavalt.^[4]

Klaaspindadel esineb kaht tüüpi korrosiooni, mis saavad toimuda kas üheaegselt või eraldi. Esimest tüüpi korrosioonis, mis on põhjustatud niiskusest, toimub ioonide vahetus. Ioonide vahetus toimub klaasis olevate naatriumiioonide ja hüdroksiidioone sisaldava lahuse vahel. Sel juhul on lahuse pH-l suur roll, mida kõrgem see on, seda kiirem on korrosioon. Teist tüüpi korrosioonis toimub klaasi kahjustamine leeliseliste materjalide poolt.^[4]