Nothing Special   »   [go: up one dir, main page]
Vikipeedia

Eesti Keskerakond

(Ümber suunatud leheküljelt Keskerakond)
 See artikkel räägib praegusest erakonnast; kunagise erakonna kohta vaata artiklit Rahvuslik Keskerakond

Eesti Keskerakond on Eesti partei, mis loodi 1991. aastal Rahvarinde baasil.

Eesti Keskerakond
Eesti erakond
Esimees Mihhail Kõlvart
Asutamine 1991
Peakorter Tallinn
Ideoloogia vasaktsentrism
populism
sotsiaalliberalism
Europarlamendi fraktsioon Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsioon
Kohti Riigikogus
7 / 101
[2]
2023. aasta Riigikogu valimistel saadi 16 kohta.
Kohti Euroopa Parlamendis
2 / 7
Liikmete arv 12 234 (01.11.2024)[1]
Värvid      roheline
Meediakanal Kesknädal
Koduleht www.keskerakond.ee

Alates 1990. aastate lõpust kuni 2019. aasta kevadeni püsis erakonna populaarsus stabiilselt suhteliselt kõrge. Partei pikaajalise liidri Edgar Savisaare vahetas 2016. aastal välja Jüri Ratas. 2019. aasta Riigikogu valimistel sai Keskerakond 23,8% häältest ja 26 kohta Riigikogus.

Keskerakonna ideoloogiat on kirjeldatud vasaktsentristliku, populistliku ja sotsiaalliberaalsena. Partei toetajaskonna moodustavad ennekõike madalama sissetulekuga inimesed ja vene emakeelega inimesed.

Keskerakond on kaks korda kriminaalkorras süüdi mõistetud 2015. aastal jõustunud riigikohtu otsusega ametialases võltsimises ja 2019. aastal nn Savisaare asjas.

Ajalugu

muuda

Keskerakond kasvas välja Rahvarindest[3] ja asutati 12. oktoobril 1991. Esimeheks sai Edgar Savisaar. Kuni 17. aprillini 1993 kandis partei nime Eesti Rahva-Keskerakond.[4]

1992. aasta Riigikogu valimistel osaleti valimisliidu Rahvarinne nimekirjas, mis sai 12,5% häältest.[4] 1993. aasta kohalikel valimistel osaleti oma nimekirjaga 6 omavalitsuses.[5] 1994. aastal liitus Keskerakonnaga Eesti Ettevõtjate Erakond. 1995. aasta Riigikogu valimistel saadi 14,2% häältest ja 16 kohta parlamenti[4] ning osaleti valitsuskoalitsiooni loomises (Tiit Vähi teine valitsus).[3]

 
Edgar Savisaar, erakonna esimees aastatel 1991–1995 ja 1996–2016

1995. aastal leidis aset ka nn Lindiskandaal, kus partei liidrit ja sel ajal siseministri ametis olnud Savisaart süüdistati teiste poliitikutega peetud erakõneluste lindistamises. Savisaar sunniti tagasi asuma. Järgnes sisetüli erakonnas ja uueks juhiks valiti Andra Veidemann. Partei tuumik jäi aga lojaalseks Savisaarele ning jätkunud sisevastuolud lõppesid sellega, et Veidemanni leer lahkus 1996. aastal Keskerakonnast ja asutas uue partei (Arengupartei). Keskerakonna etteotsa naasis Savisaar. Kuigi skandaal oli andnud tõsise löögi erakonna mainele ja populaarsusele, hakkas selle toetus peagi taastuma.[4][6] 1996. aasta kohalikel valimistel osaleti oma nimekirjaga 8-s ja valimisliidus 2 omavalitsuses.[7] 1997. aastal liitus Keskerakonnaga Õigusliku Tasakaalu Erakond ning 1998. aastal Erakond Eesti Rohelised ja osa Eesti Rojalistliku Partei liikmeid.[4]

On hinnatud, et alates 1990. aastatest kuni vähemalt 2012. aastani oli Eesti parteisüsteemi peamine poliitiline ja ideoloogiline konflikt vastasseis Keskerakonna ja Isamaaliidu kui vastavalt Rahvarinde ja Eesti Komitee peamiste järglasparteide vahel. Keskerakonnaga ühte leeri on selles vastasseisus paigutatud ka Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda ja Rahvaliitu.[8]

Alates 1990. aastate lõpust on toetus erakonnale olnud stabiilselt suhteliselt kõrge, kuid valitsuse moodustamises on osaletud suhteliselt harva, sest parempoolsed erakonnad on tavaliselt teatanud, et nad ei taha Savisaarega koostööd teha ja eelistavad koalitsiooni sõlmimisel teisi parteisid.[9]

1999. aasta Riigikogu valimised Keskerakond võitis, saades 23,4% häältest ja 28 kohta parlamenti.[4] 1999. aasta kohalikel valimistel osaleti oma nimekirjaga 65-s ja valimisliidus 6 omavalitsuses.[10] 2002. aasta kohalikel valimistel osaleti oma nimekirjaga 157 omavalitsuses.[11] 2002.–2003. aastal osaleti valitsuskoalitsioonis (Siim Kallase valitsus).[3] 2003. aastal oli Keskerakond taas Riigikogu valimiste edukaim partei, saades 25,4% häältest ja 28 kohta.[4]

2004. aastal avaldasid mõned tuntud keskerakondlased (peamiselt endised ministrid 2002–2003 valitsusest) rahulolematust parteis levinud Euroopa Liidu vastaste hoiakute ja Savisaare autoritaarse juhtimisstiiliga. Konflikt lõppes nende erakonnast lahkumise ja Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda astumisega. Keskerakonna populaarsusele ja mainele põhjustas see siiski vaid ajutise tagasilöögi. Keskerakond on oma tegutsemisajal läbi elanud veel teisigi skandaale, kuid neilgi on partei populaarsusele olnud suhteliselt väike mõju. Politoloog Tõnis Saartsi hinnangul on skandaale, tagasilööke, sisemisi kriise ja negatiivset meediakajastust aidanud üle elada erakonna arvukas lojaalne tuumikvalijaskond, mille olemasolu tuleneb sellest, et Keskerakond esindab Eesti poliitika peamisi sotsiaalseid lõhesid (etnilist ja sotsiaal-majanduslikku konflikti), ning Savisaare karismaatilisest isiksusest ja isiklikust populaarsusest.[12]

2005. aasta kohalikel valimistel osaleti oma nimekirjaga 168 omavalitsuses ja valituks osutus 510 nende kandidaati.[13] 2005. aastal ühines Keskerakonnaga Eesti Pensionäride Erakond.[4] Aastatel 2005–2007 kuulus Keskerakond taas valitsuskoalitsiooni (Andrus Ansipi esimene valitsus).[3] 2007. aasta Riigikogu valimistel sai Keskerakond 26,1% häältest ja 29 kohta Riigikokku.[4] 2009. aasta kohalikel valimistel osaleti oma nimekirjaga 204 omavalitsuses, valituks sai 524 kandidaati.[14] 2000. aastatel laiendati parteiorganisatsiooni, nii linnades kui maapiirkondades ehitati üles tugev kohalike osakondade võrgustik. 2000. aastatel jäädi liikmete arvult maha vaid Rahvaliidust, hiljem saadi selles osas aga Eesti suurimaks erakonnaks.[15]

 
Jüri Ratas, erakonna esimees aastatel 2016–2023

2011. aasta Riigikogu valimistel saadi 23,3% häältest ja 26 kohta parlamenti.[4] 2013. aasta kohalikel valimistel osaleti oma nimekirjaga 192 omavalitsuses, valituks osutus 428 kandidaati.[16] 2015. aasta Riigikogu valimistel saadi 24,8% häältest ja 27 kohta.[17]

2016. aastal sai partei esimeheks Jüri Ratas[4] ning Keskerakond moodustas koos Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja IRL-iga uue valitsuskoalitsiooni (Jüri Ratase esimene valitsus).[18] 2017. aasta kohalikel valimistel said Keskerakonna nimekirjad üleriigiliselt kokku 27,3% häältest.[19]

2019. aasta Riigikogu valimistel sai Keskerakond 23,1% häältest ja 26 kohta Riigikokku.[20] Loodi uus valitsus koos Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) ja Isamaaga.[21] Partei populaarsus pärast valimisi ja valitsuse moodustamist langes, eriti mitte-eestlaste seas. Kantar Emori maikuise küsitluse järgi oli Keskerakonna toetajaid 15,3%, mis on madalaim tulemus pärast 1990. aastaid. Tõnis Saartsi hinnangul tingis selle EKRE kaasamine võimuliitu, mis oli eriti vastuvõetamatu partei venekeelsetele valijatele. Erakonna toetuse veelgi madalamale langemist Saarts tõenäoliseks siiski ei pidanud.[22][23]

2019. aasta Euroopa Parlamendi valimistel sai Keskerakond 14,4% häältest, mis andis 1 saadikukoha (Yana Toom).[24] Politoloogide Piret Ehini ja Liisa Talvingu arvates seletab partei häältesaagi märgatavat langust (Riigikogu valimistega võrreldes) Keskerakonna valijate rahulolematus koalitsiooni moodustamisega paremäärmusliku EKRE-ga. Seda tõlgendust kinnitavad Ehini ja Talvingu hinnangul asjaolud, et enamiku Keskerakonnale antud häältest sai EKRE-ga liidu sõlmimise vastu sõna võtnud Yana Toom ja et EKRE valitsusse kaasamise tõttu Keskerakonnast välja astunud Raimond Kaljulaid sai üksikkandidaadina 6,2% häältest.[25]

2023. aasta Riigikogu valimistel sai Keskerakond Riigikokku vaid 16 kohta ja see tekitas paljudes erakonna liikmetes rahuolematuse, mille peale Jüri Ratas teatas, et ei kandideeri järgmisel kongressil enam esimeheks.

2023. aasta 10. septembril Paides toimunud erakonna 20., erakorralisel kongressil valiti partei esimeheks Mihhail Kõlvart, vastaskandidaat oli Tanel Kiik.

Ideoloogia ja vaated

muuda

Keskerakonna ideoloogiat on erinevad autorid iseloomustatud kui tsentristlikku,[26] vasaktsentristlikku,[27][28] vasakpoolset,[29] populistlikku[30][31][32] või populistlike tendentsidega[33] ja/või sotsiaalliberaalset.[34][35] Tõnis Saartsi kirjelduse kohaselt on erakond järginud mitmetahulist ideoloogiat, mis on omapärane segu vasakpopulismist ja sotsiaalliberalismist.[3]

Alates 1990. aastatest on Keskerakonda Saartsi hinnangul toetanud üleminekuperioodil kaotajaks jäänud ja vaesemad inimesed. Partei on edukalt esindanud sotsiaal-majanduslikku lõhet. Alates 2000. aastatest on Keskerakond aina enam muutunud venekeelse vähemuse parteiks.[36]

Keskerakonna parlamendifraktsioon on oma maailmavaadet nimetanud tsentristlikuks[2] ja partei endise esimehe Jüri Ratase sõnul on nende tulevikuvisioon "tugeva keskklassiga õiglane riik".[37]

Juhtimine ja organisatsioon

muuda

Tõnis Saartsi 2015. aastal antud hinnangu järgi oli Keskerakond kogu oma eksisteerimisaja vältel olnud juhikeskne ja ühtne partei, millega liitunud erinevad rühmad on säilitanud küll oma identiteedi, kuid tsentraliseerivad tendentsid on domineerinud ja erakonna sidusus aja jooksul kasvanud. Alates 1991. kuni 2016. aastani peaaegu vahetpidamata parteid juhtinud Edgar Savisaar kontrollis nii poliitikaotsuseid ja erakonna strateegiat kui parteisisestele administratiivsetele ametikohtadele määramisi ja kandidaatide valikut. Kuigi Savisaare autoritaarne juhtimisstiil on tekitanud vastuseisu, peetakse partei sees väga oluliseks tema rolli erakonna lagunemise ärahoidmisel.[38]

 
Mihhail Kõlvart, erakonna esimees alates 2023. aastast

Esimees

muuda

10. septembril toimunud erakorralisel kongressil valiti erakonna esimeheks Mihhail Kõlvart, kes sai 543 häält. Vastaskandidaat Tanel Kiik sai 489 häält.[39] 11. septembril kinnitas Keskerakonna juhatus Kõlvarti ettepanekul partei aseesimeesteks Lauri Laatsi, Jaak Aabi, Yana Toomi ja Jaan Tootsi.[40]

Juhatus

muuda

10. septembril toimunud erakorralisel kongressil valiti erakonna juhatuse liikmeteks Jüri Ratas, Jaak Aab, Lauri Laats, Taavi Aas, Vadim Belobrovtsev, Vladimir Svet, Yana Toom, Jaan Toots, Andrei Korobeinik, Marika Tuus-Laul, Jaanus Karilaid, Maria Jufereva-Skuratovski, Andre Hanimägi ja Mihkel Undrest. Põhikirjast tulenevalt kuuluvad automaatselt juhatusse ka erakonna esimees (Mihhail Kõlvart), volikogu esimees (Tõnis Mölder), riigikogu fraktsiooni esimees (Tanel Kiik) ja noortekogu esimees (Valentina Bortnovski).[39][41]

Volikogu

muuda

Erakonna volikogu esimees on Kersti Sarapuu ja aseesimehed Mihhail Korb ning Marika Tuus-Laul. Keskerakonna volikogusse kuuluvad erakonna piirkondade esimehed, erakonna piirkonna konverentsil valitud volinikud, üks iga 100 piirkonna liikme kohta, erakonna juhatuse liikmed, need Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni liikmed ja Keskerakonna Euroopa Parlamendi saadikud, kes on ka Keskerakonna liikmed ning iga erakonna kogu valitud üks volinik, kui sellesse kogusse kuulub vähemalt 50 erakonna liiget.[42]

Aukohus

muuda

2023. aasta Keskerakonna kongress valis aukohtu esimeheks tagasi Kalle Klandorfi.[43]

Peasekretär

muuda

11. septembril kinnitas Keskerakonna juhatus Mihhail Kõlvarti ettepanekul partei uueks peasekretäriks Anneli Oti.[43]

Riigikogu fraktsioon

muuda

2019. aastal valitud XIII Riigikogus kuulusid Eesti Keskerakonna 25-liikmelisse fraktsiooni selle esimees Kersti Sarapuu, aseesimehed Valeri Korb ja Erki Savisaar ning liikmed Dmitri Dmitrijev, Enn Eesmaa, Helmut Hallemaa, Jaanus Karilaid, Mihhail Korb, Siret Kotka, Igor Kravtšenko, Heimar Lenk, Oudekki Loone, Aadu Must, Anneli Ott, Eevi Paasmäe, Toomas Paur, Mihhail Stalnuhhin, Märt Sults, Karin Tammemägi, Tiit Terik, Marika Tuus-Laul, Viktor Vassiljev, Vladimir Velman, Toomas Vitsut ja Toomas Väinaste.[44]

2023. aasta kevadel valitud XV Riigikogu Eesti Keskerakonna 16-liikmelise fraktsiooni esimees oli Tanel Kiik, aseesimehed Andrei Korobeinik ja Vadim Belobrovtsev ning liikmed Jaak Aab, Enn Eesmaa, Andre Hanimägi, Aleksei Jevgrafov, Maria Jufereva-Skuratovski, Jaanus Karilaid, Ester Karuse, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Lauri Laats, Tõnis Mölder, Jüri Ratas, Kersti Sarapuu ja Aleksandr Tšaplõgin.[44]

2023. aasta septembris lahkusid Keskerakonnast fraktsiooni liikmed Jaanus Karilaid ja Tõnis Mölder, ning liitusid Isamaaga.[45][46] 15. novembril teatas fraktsiooni liige Maria Jufereva-Skuratovski oma erakonnast lahkumisest ning 5. jaanuaril 2024 lahkusid erakonnast ka Tanel Kiik, Jaak Aab, Andre Hanimägi, Ester Karuse, Enn Eesmaa ja Kersti Sarapuu.[47][48] 29. jaanuaril lahkus erakonnast ka Riigikogu aseesimees Jüri Ratas, kes liitus Isamaaga.[49]

Liikmeskond

muuda

2018. aasta 17. augusti seisuga kuulus Keskerakonda 14 789 inimest, olles nii suurima liikmete arvuga Eesti partei.[50]

Meedia

muuda

Alates 18. augustist 1999 ilmub erakonna kuukirja Seitse Päeva kõrval ka laiale lugejaskonnale mõeldud nädalaleht Kesknädal.[viide?]

Välissuhted

muuda
 
Yana Toom, Euroopa Parlamendi liige
 
Jaak Madison, Euroopa Parlamendi liige

2004. aastal sõlmis Keskerakond koostööleppe Venemaa võimuerakonna Ühtse Venemaaga.[51] Lepingu sõlmimise põhjustena on keskerakondlased hiljem välja toonud ühe juhtiva keskerakondlase ärilist huvi saada tänu sellele Venemaal asjaajamises eeliseid, toonaste juhtide usu ja teadmise, et sarnasest koostööleppest on huvitatud ka Res Publica, parteijuhtide hinnangut, et sellise leppe sõlmimine näitab vene valijatele, et just Keskerakonnaga arvestatakse ja Keskerakond on Eesti-Vene suhetes tegija ning lootust, et see parandab Eesti-Vene suheteid. Koostööprotokolli on kritiseeritud nii Keskerakonna sees kui teiste partide poolt. Nii on näiteks Keskerakonda süüdistatud Venemaa huvide teenimises ja Venemaa juhtide poliitiliseks käepikenduseks saamises. Seoses Ukraina sündmustega tõstatati 2014. aastal erakonna sees küsimus leppe tühistamisest, kuid üksmeelele ses osas ei jõutud. Kadri Simsoni sõnul oli see lepe nagunii raugenud, juba aastaid tegelikku koostööd pole olnud ja protokoll pole tähtajaline ega lõpetamise klausliga. Raimond Kaljulaiu sõnul oli lepe seisnenud üksikute Keskerakonna poliitikute suhtluses Venemaa poliitikutega, mitte erakondadevahelises koostöös. Kaljulaid tõi enne 2019. aasta Riigikogu valimisi välja neli põhjust, miks lepingut pole tühistatud: tegu pole pakilise küsimusega, kuna leppel puudub sisuline tähendus; otsus oleks võinud Keskerakonna lõhestada; venekeelsed valijad oleks seda tõlgendanud välisele survele järeleandmisena; leppe üle otsustamiseks on poliitiliselt sobivam aeg pärast 2019. aasta Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimisi.[52][53] Osutades Venemaa sõjalisele rünnakule Ukraina vastu kuulutas Keskerakonna volikogu 5. märtsil 2022 koostööleppe kehtetuks. Samas toonitati, et sisuliselt ei toiminud see lepe juba ammu.[54][55]

Keskerakond on Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu liige.[56] Erakonna Euroopa Parlamendi saadik Yana Toom kuulub seal Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsiooni.[57]

Populaarsus

muuda

2010. aasta augustis toetas Keskerakonda 74% mitte-eestlastest valijatest ja 14% eestlastest valijatest.[58] 2011. aasta Riigikogu valimistel sai Keskerakond 23,3% häältest ja 26 kohta Riigikogus. Veebruaris 2015 toetas Keskerakonda 9,9% eestlastest ja 73,2% muudest rahvustest kodanikest.[59]

2019. aasta maikuus toetas Keskerakonda 15% rahvastikust.[60]

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. ↑ Erakonna andmed. Eesti Keskerakond. Äriregister
  2. ↑ 2,0 2,1 Eesti Keskerakonna fraktsioon
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Tõnis Saarts. Persistence and decline of political parties: the case of Estonia. East European Politics, 2015, Vol. 31, No. 2. Lk 214
  4. ↑ 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 Eesti Keskerakond (K). Erakonnad.info
  5. ↑ Koostajad: Alo Heinsalu, Arne Koitmäe, Leino Mandre, Mihkel Pilving, Priit Vinkel; toimetaja: Gerli Eero. Valimised Eestis 1992-2015 : statistikat ja selgitusi. Vabariigi Valimiskomisjon, 2015. Lk 99
  6. ↑ Tõnis Saarts 2015, lk 219, 221–222
  7. ↑ Heinsalu jt 2015, lk 101
  8. ↑ Mari-Liis Jakobson, Ilze Balcere, Oudekki Loone, Anu Nurk, Tõnis Saarts, Rasa Zakeviciute. Populism in the Baltic States. A Research Report. Tallinn University Institute of Political Science and Governance / Open Estonia Foundation, november 2012. Lk 24
  9. ↑ Tõnis Saarts 2015, lk 214, 218
  10. ↑ Heinsalu jt 2015, lk 103
  11. ↑ Heinsalu jt 2015, lk 107
  12. ↑ Tõnis Saarts 2015, lk 219–220, 223
  13. ↑ Heinsalu jt 2015, lk 109
  14. ↑ Heinsalu jt 2015, lk 111
  15. ↑ Tõnis Saarts 2015, lk 221
  16. ↑ Heinsalu jt 2015, lk 113
  17. ↑ Riigikogu valimised 2015. Hääletamis- ja valimistulemus hetkeseisuga
  18. ↑ FOTOD ja VIDEO: valitsus andis ametivande. ERR, 23.11.2016
  19. ↑ Valimistulemus
  20. ↑ Hääletamis- ja valimistulemus
  21. ↑ Jüri Ratase valitsus andis ametivande. ERR, 29.04.2019
  22. ↑ Keskerakonna toetus kukkus ajalooliselt madalale. Postimees, 13.05.2019
  23. ↑ Politoloog Tõnis Saarts: nii järsk mainekaotus peaks Keskerakonna liidrid kindlasti murelikuks tegema. Delfi, 13.05.2019
  24. ↑ Hääletamis- ja valimistulemus
  25. ↑ Piret Ehin, Liisa Talving (2019). Estonia: A scene set by the preceding national election, kogumikus: Lorenzo de Sio; Mark Franklin; Luana Russo (toimetajad). The European Parliament Elections of 2019 (128−133). Rome: Luiss University Press – Pola Srl
  26. ↑ Andrejs Plakans (2011). A Concise History of the Baltic States. Cambridge University Press. Lk 424
  27. ↑ Micael Castanheira, Gaëtan Nicodème, Paola Profeta (2010). "On the Political Economics of Taxation", Public choice e political economy. FrancoAngeli. Lk 94
  28. ↑ Allan Sikk (2011). "The Case of Estonia", Party Politics in Central and Eastern Europe: Does EU membership matter?. Routledge. Lk 60
  29. ↑ Mari-Liis Jakobson et al 2012, lk 24
  30. ↑ Janusz Bugajski, Ilona Teleki (2007). Atlantic Bridges: America's New European Allies. Rowman & Littlefield, lk 192
  31. ↑ Mel Huang (2005). "Estonia", Eastern Europe: An Introduction to the People, Lands and Culture. ABC-CLIO. Lk 89
  32. ↑ "Estonian Centre Party", A Political and Economic Dictionary of Eastern Europe (1. trükk). Cambridge International Reference on Current Affairs, 2002. Lk 201
  33. ↑ Mari-Liis Jakobson et al 2012, lk 25, 59
  34. ↑ World and Its Peoples. Marshall Cavendish. 2010. Lk 1060. ISBN 978-0-7614-7896-6.
  35. ↑ Elisabeth Bakke (2010). "Central and East European party systems since 1989". Sabrina P. Ramet (toim). Central and East European party systems since 1989. Central and Southeast European Politics since 1989. Cambridge University Press. Lk 79. ISBN 978-1-139-48750-4.
  36. ↑ Tõnis Saarts 2015, lk 216–217
  37. ↑ Ratas: valitsuse otsustest peab võitma vaikiv enamus, mitte jõukas vähemus. ERR, 13.10.2018
  38. ↑ Tõnis Saarts 2015, lk 212, 220–222
  39. ↑ 39,0 39,1 Keskerakond valis uueks juhiks Mihhail Kõlvarti. ERR, 10. september 2023
  40. ↑ Keskerakonna juhatus kinnitas aseesimehed, peasekretäriks sai Anneli Ott. ERR, 11. september 2023
  41. ↑ Juhatus. Keskerakonna koduleht. Vaadatud 13. septemberil 2023
  42. ↑ Volikogu. Keskerakonna koduleht
  43. ↑ 43,0 43,1 Keskerakond valis oma uueks juhiks Mihhail Kõlvarti. Lõuna-Eesti Postimees, 10. september 2023
  44. ↑ 44,0 44,1 Riigikogu fraktsioon: Eesti Keskerakonna fraktsioon. Riigikogu koduleht
  45. ↑ Paaliste, Margus; Saarniit, Alexandra (16. september 2023). "Jaanus Karilaid lahkub Keskerakonnast ja liitub uue erakonnaga". Postimees. Vaadatud 8. veebruaril 2024.
  46. ↑ "Tõnis Mölder lahkub Keskerakonnast ja liitub Isamaaga". Postimees. 22. september 2023. Vaadatud 8. veebruaril 2024.
  47. ↑ Joakit, Ekvard (15. november 2023). "Keskerakond laguneb totaalselt. Maria Jufereva-Skuratovski astub Reformierakonda". Eesti Ekspress. Vaadatud 29. märtsil 2024.
  48. ↑ ERR, Aleksander Krjukov, Urmet Kook | (5. jaanuar 2024). "Kuus riigikogu keskerakondlast lahkus parteist, neist neli liitub sotsidega". ERR. Vaadatud 8. veebruaril 2024.
  49. ↑ "Jüri Ratas lahkus Keskerakonnast ja liitub Isamaaga". ERR. 29. jaanuar 2024. Vaadatud 8. veebruaril 2024.
  50. ↑ Parteide liikmete arv kuivab kokku, ainsana on tänavu liikmeskonda suurendanud EKRE. Postimees, 19.08.2018
  51. ↑ Rasmus Kagge. Leping Ühtse Venemaaga murendab Keskerakonna – Postimees, 10.12.2004
  52. ↑ Suur ülevaade: Keskerakonna 12 aastat Ühtse Venemaaga. Postimees, 21.10.2016
  53. ↑ Kiuslik küsimus Keskerakonnale: miks te ei tühista koostöölepet Putini Ühtse Venemaaga?. Postimees, 19.02.2019
  54. ↑ Keskerakond kinnitab veel kord Ühtse Venemaa koostööprotokolli kehtetust. ERR, 2. märts 2022
  55. ↑ Keskerakonna volikogu tühistas koostööleppe Ühtse Venemaaga. ERR, 5. märts 2022
  56. ↑ "ALDE Party - Member Parties". Originaali arhiivikoopia seisuga 26. mai 2019. Vaadatud 22. veebruaril 2019.
  57. ↑ Eesti esindatus EL institutsioonides. Euroopa Liidu infokeskus
  58. ↑ http://www.postimees.ee/?id=305551
  59. ↑ http://poliitika.postimees.ee/3097873/toompeale-mahub-kuus-erakonda
  60. ↑ [1]

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eesti_Keskerakond&oldid=6753458"