Karl Henriksson Horn

Karl Henriksson Horn (ka Carl Henriksson Horn, soomepäraselt Kaarle Henrikinpoika Horn; u 1550 – 16. mai 1601 Burtnieki linnuses) oli Rootsi feldmarssal (1580) ning Eestimaa asehaldur 1576–1578 ja 1600–1601 ning Kankaiste, Võnnu^[1] ja Malla pärisomanik.

Sündinud Henrik Klasson Horni pojana, alustas ta varakult sõjamehekarjääri. Tallinna piiramise ajal 1570–1571 oli Karl Horn linnuse alampealik ja juhtis mitut kallaletungi venelastele. Aastal 1572 määrati ta koos Pontus De la Gardiega Tallinna kindluse ülemaks. 1576 sai ta Eestimaa kuberneriks ja 1577, kui venelased piirasid Tallinna, oli ta koos isaga linna kaitseväe ülem. 1580. aastal valiti ta Pontus De la Gardie sõjanõunikuks ja ülendati feldmarssaliks. 1581 võttis ta osa Rakvere piiramisest ning vallutas Koluvere, Vigala, Haapsalu ja Lihula linnuse koos kogu Läänemaaga. 1582. aastal^[2] määrati ta Narva asehalduriks ning ta võttis osa ka Pontus De la Gardie sõjakäigust Ingerimaale.

Aastal 1583 osales ta Pljussa vaherahu sõlmimisel ja määrati pärast seda Turu asehalduriks. 1588 asus ta Narva ja Ivangorodi asehalduriks. Venelaste sõjakäigu ajal oli ta sunnitud loobuma Jamburgist, Koporjest ja Jaanilinnast. Kuningas Johan III lasi Horni ja tema kaks venda vangistada ja ta mõisteti surma. Alles hukkamiskohal muudeti surmanuhtlus prints Sigismundi ja hertsog Karli palvel vangistuseks. Vangist vabanes ta alles pärast kuninga surma. Ta osales Sigismundi ja Karli vahelises võitluses ning tuli tagasi Eestimaale, kus elas oma mõisates.

Aastal 1600 määrati ta uuesti Eestimaa asehalduriks ning kui hertsog Karl sama aasta sügisel alanud Poola-Rootsi sõja tõttu Liivimaale saabus, võttis Horn osa Pärnu vallutamisest. Aastal 1601 vallutas ta Piebalga linnuse, kuid langes samal aastal Burtnieki linnuses võitluses poolakate vastu.

Karl Horn on koos abikaasa Agnesega (sündinud von Delwig) maetud Tallinna toomkirikusse.^{[3] [4]}