Maarjakask

Ladinakeelne nimi on Betula pendula var. carelica (Merckl.) Hämet-Ahti. Kasutatakse ka sünonüüme Betula pendula f. carelica Sok. ja Betula pendula f. carelica hort.).

Eesti keeles on nimetused "maarjakask" ja "karjala kask" võrdväärsed. Esimene on üldkeeles palju levinum, kuid selle puuduseks on asjaolu, et rahvapärases kasutuses nimetatakse maarjakaseks ka langevate okstega arukaske ja madalat põõsakujulist vaevakaske. Nimetus "karjala kask" vastab ladinakeelsele nimele, mistõttu mõned teadlased eelistavad seda nimetust kui ühemõttelisemat; rangelt võttes ei ole ka see ühemõtteline, sest Karjalas kasvab muidki kaski.

Rahvapäraste nimetuste seas on levinud maarjakask, kirikask (Hiiumaa, Läänemaa, Tartumaa, Võrumaa), raudkask ja maadrekask (Saaremaa) ning maarjakõjo (Haanja murrak). Tuleb tähele panna, et vanarahvas ei suutnud ühe liigi lähedasi teisendeid üksteisest eristada ning sellest on tekivad siiamaani segadused, kus näiteks paepealsetel kasvavat lainelise puusüüga arukase vormi leekkask ehk jääkask (kõrvalfaktina pakub ehk huvi, et Riigikogu mööbel on sellest tehtud) on peetud karjala kaseks. Nimetuse raudkask kasutamisel tasub jälgida, et see on rahvakeeles kasutusel ka hoopis teise liigi (raudkask) nimetusena, mis teaduskirjanduses kannab ladinakeelset nimetust Betula schmidtii Regel.

Nimetuse "maarjakask" levimine sai folkloristide sõnutsi alguse vennastekoguduste liikumise ajal, kui paljud varemkasutatud loodusnimetused said usulise sisu (vrd ellerhein -> jaanilill, kirihein -> maarjahein, kirikakar -> maarjalill, hõõguss -> jaaniuss, hõõgmardikas -> jaanimardikas).^[viide?] Nimetuse "maarjakask" päritolu pole päris selge. Ants Viirese arvates võib see olla tulnud saksa sõnast Maserbirke, mis on kõlaliselt seostatud neitsi Maarja nimega.

Karjala kask on keskmiselt 10–15 meetrit pikk, üksikud puud võivad kasvada 20 meetrini. Karjala kask on harunevate, jändrike ja kõverate okstega, mitme ladvaga, tihti mitme tüvega puu või maapinnalt harunev peenikeste tüvedega põõsas. Arukasele iseloomulikud pikad rippuvad oksad puuduvad.

Looduses kasvavad karjala kased kas üksikult või rühmiti koos teiste puudega. Vähese konkurentsivõime tõttu jäävad nad alla kõrval kasvavatele teist liiki puudele. Kirikask on lühiealine ja hakkab puistust välja langema juba 40–50 aasta vanuses.

Karjala kase tüvi on vaid erandjuhtudel sile. Tüvel ja jämedamatel okstel võib näha ribisid, kühme ja paksendeid, milles on kõige rohkem näsastunud puitu. Peaaegu alati jääb silma pikuti lõhenenud koor, mis on puidu ebaühtlase jämenemise tagajärg. Paksendid, mis moodustavad tüve ümber enam-vähem ühtlaselt jämenenud rõnga, võivad juba noores eas olla kaetud musta korbaga, kuid nende vahekohtadel korp puudub. Sageli peetakse karjala kase tüvepaksenditeks puudel laialt levinud pahkasid. Viimased on aga välised moodustised vaid tüve ühel küljel.

Karjala kase puit on väga kallis, praegu makstakse tüve kilost umbes 5,5 € ^[1]. See on ahvatlenud kurjategijaid, kes hävitasid Pärnumaal looduskaitse all olnud Eesti kõige suurema kirikase ja on Ivar Sibula (karjala kase uurimisega tegelev metsandusteadlane) sõnutsi paljudest muudest kohtadest need puud maha raiunud.

Eestis on maarjakase säilitamiseks asutatud Maarjakase Selts.

Märjamaa vallas Mõraste külas kasvab karjala kask, mis on võetud kaitse alla^[2].