J. M. W. Turner

J. M. W. Turner sündis 1775. aastal Londonis keskklassi peres. Tema isa William Turner oli juuksur ja parukameister. Temast sai kunstniku parim kaaslane kuni surmani 1829. aastani. Ema Mary Marshall oli pärit lihuniku perest. Mary suri 1804. aastal vaimuhaiglas. Vanematelt sai Turner kaasa oskuse rahaga ümber käia, mille tõttu suutis ta ennast kunstniku sissetulekust hästi ära majandada ja rahaliselt toime tulla.^[5]

Esialgu maalis kunstnik topograafiliselt täpseid akvarelle, mille müügiedu tagas nende levitamine graafika kujul. 1789. aastal alustas ta õpinguid Kuninglikus Kunstiakadeemias. Sinna kutsus teda üks isa klientidest, kes märkas juuksuri ja parukameistri salongis eksponeeritud William Turneri töid. Noorena soovis William Turneri saada hoopis arhitektiks, mitte maalikunstnikuks. Sisse saamine Kunstiakadeemiasse muutis noore inimese elu ning sealt edasi pühendas ta end maalikunstile.^[5]

Akadeemia lõpetas ta 1792. aastal ning pärast akadeemia lõpetamist reisis ta mööda Inglismaad, Šotimaad ja Walesi ning visandas seal nähtud maastike. Alates 1796. aastast võis näha Turneri maale iga-aastasel Kuningliku Kunstiakadeemia näitusel. Alguses olid seal välja pandud teosed põhiliselt ajalooteemalised ja maastikumaalid.^[6]

1802. aastal sai Turner Kuningliku Kunstiakadeemia täisliikmeks ja oli seejuures üks neljast noorimast täisliikmest. Kuna 1802. aastal kirjutati alla Amiens'i rahulepingule, siis sellega seoses sai Turner võimaluse esmakordselt Prantsusmaale reisida^[1], kus ta tutvus sealsete vanade meistrite loominguga Louvre'i kunstimuuseumis. Seejärel reisis Turner Šveitsis, kuhu jäi mõneks ajaks elama.^[6]

1804. aastal avas Turner kunstigalerii Lääne-Londonis oma maalide eksponeerimiseks. Kunstnikuna kogus ta kiiresti kuulsust ja rikkust. 27-aastaselt sai temast Kunstiakadeemia akadeemik ja paar aastat hiljem töötas ta seal juba professorina. Turner töötas akadeemiku ja professorina, kuid jättis aeg-ajalt tööülesanded unarusse ning tõmbus eraklusse.^[6][7]

1819. aastal reisis kunstnik Veneetsias ning see osutus tema loomingus pöördeliseks etapiks. Üha rohkem mängis ta valguse kujutamisega ning heledate toonide, enne kõike kollasega. Tema maalidel kujutatud objektide piirjooned jäid järjest hajusamaks. 1820. aastal reisis Turner ringi mööda Euroopat. 1835. aastal ilmus sellest reisist mõjutatuna 21 maali pealkirjaga "Turner's Annual Tour", mis võeti eriti suurte kiiduavaldusega vastu just Prantsusmaa romantikute poolt. Samal ajal hakkasid üha enam kunstikriitikud Turneri loomingut narrima tema kollase värvi kasutamise pärast.^[6]

Järgnevatel aastatel hakkas Turneri maalimisstiil muutuma veelgi enam ning ta huvitus üha vähem esemete detailsest ja realistilikust kujutamisest, vaid keskendus valgusele ning värvidele.^[1][8][9]

1840. aastal kohtus Turner innuka rikka toetaja John Ruskiniga, kes oli kunstikriitik ja sotsioloog ning suurim Turneri tööde austaja ja kollektsionäär.^[6][10]

1848. aastal kolis Turner Londonis Chelsea linnaossa, kus ta avalikkuse tähelepanu vältimiseks elas viimased eluaastad valenime all koos lesknaise Sophia Caroline Boothiga.^[6][11]

Joseph Mallord William Turner suri 1851. aastal Chelseas ja ta maeti Saint Pauli katedraali.^[10]

William Turneri looming jaotatakse kolme perioodi.^[12] Tema maalimisstiil kujunes Claude Lorraini, hollandi meremaali ja Veneetsia koolkonna mõjul.^[13] Algul viljeles ta põhiliselt akvarelli ja sügavtrükitehnikaid, hiljem õlimaali.^[13]

Turneri kõige varasemad teosed olid romantilised, milles ta rõhutas helendust ja atmosfääri. Enam pööras ta tähelepanu arhitektuuri ja looduse detailidele, mis järgnevatel perioodidel kadus tema fookusest. Varajasel loominguperioodil katsetas ja mängis ta erinevate stiilidega. Enda kompositsioonides maalis ta nii maastikke, ajaloolisi teemasid, arhitektuurilisi vaatamisväärsusi, mägesid, merd ja pastoraalseid ehk maaelu kujutavaid maale. Sellised stiilikatsetused avalduvad teostes, mida Turner maalis aastatel 1807–1819.^[12]

 

William Turneri keskmisel loominguperioodil muutusid tema maalid rohkem valgusrikkamaks ja õhulisemaks. Ta hakkas rohkem keskenduma värvidele kui detailidele ja päris topograafiale. Tema teos "Karge hommik" (ing. k. "Frosty Morning") (1813) on ta põhiliselt keskendunud ainult valguse mõjule. Sellel perioodil hakkas Turner üha enam kontsentreeruma naturaalsetele elementidele nagu päike ja päikse valgus. Turner kasutas samuti hiljuti avastatud sünteetilisi pigmente, näiteks kroomkollast, lisamaks oma paletile kirkust ja intensiivsust.^{[4][9][12][13]}

Viimasel loomeperioodil pööras William Turner veelgi vähem tähelepanu detailidele. Tema hilisemate teoste teemadeks sai modernne tehnoloogia. Näiteks maalis ta vana laeva, kes annab teed aurulaevale, mis hakkab peagi asendama ja välja tõrjuma vana laeva. Peale mereteemade hakkas ta keskenduma rongidele vihmasajus.^[12]

Tema viimase loominguperioodi maalimismeetodiks sai valguse käsitlemine, mis muutus uskumatult vabaks. Turner liitis nooruses omandatud akvarellimaalimisoskuse õlivärvide omaduste varieerimisega, luues stiili, milles värvide sujuvus on erinevate pindade saavutamiseks ühendatud impasto-tehnika detailidega.^[13] Ta kandis värvi lõuendile kiirete pintslilöökidega, kriimustades ja kraapides lõuendi pinda. Tema maalidel on hästi nähtavad heleda-tumeda kontrastid. Figuurid tema maalidel sulandusid valguse ja värvi keeristesse, mistõttu võib vaatajal pisut aega minna, enne kui ta suudab eristada värvide keerisest objekti kujutist.^[10][12] Sama valguse kasutamine inspireeris noort Claude Monet'd, kes uuris Turneri maale 1870. aastal Londonis.^[13]

Üheks tema kuulsamaks teoseks on "Téméraire’i viimane sõit" (1838), mis on Turneril maalitud justkui dokumentaalse ülevaatena purjelaevaajastu kadumisest.^[10] Maalil on kujutatud, kuidas aurupuksiir vana lahingulaeva lammutamisele viib. Maalimisel on kasutatud traditsioonilisi õlivärve, kuid sideainena ka Kreeka pähkli õli.^[10] Seda maali ründasid kriitikud 1877. aastal, ligi 25 aastat pärast kunstniku surma, heites talle ette sääraseid vigu nagu taglase ebatäpsust, päikese loojumist itta, kortsna tagant paistva aurikumasti eksitavat kujutamist. Fregatt Téméraire oli kuulunud Nelsoni laevastikku ja sõdinud kuulsusrikkalt Trafalgari lahingus.^[13]

 

 

Maalil "Vihm, aur ja kiirus – Great Westerni rong" (1844) on Turnerit inspireerinud uudne kiire liikumisviis, mida pakub raudteesõit. Maalil on kujutatud rongi vihmas ja aurus ning maal on justkui udune.^[12]

William Turneri "Lumetorm merel" on näide tema kontrastide mängust. Kunstnik pole mitte üritanud jutustada ümber nähtut vaid pannud nähtu maalikeelde. Ta on suutnud õlivärvidega edasi anda akvarellide õhulise läbipaistvuse. Maal on täis liikuvust ning kujutab aurikut raevutseval merel.^[9]

William Turner olevat teinud ka erootilisi joonistusi ja maale, kuid Ruskin hävitas need pärast Turneri surma, et tema kangelasele ei jääks erootika kujutaja mainet.^[1]

Turneri tuntumad maalid on ka "Trafalgari lahing" (1806–1808), "Odysseus ja Polyphemos" (1829) ja graafikaalbum "Liber studiorum" (1807–1819).^[13]

 

Tsitaadid Vikitsitaatides: William Turner

• Impressionism – Biography of William TURNER
• Turner's gallery: on the left
• Joseph Mallord William Turner 1775-1851
• Joseph Mallord William Turner