Imastu mõis

Imastu (Mennekorwe) mõisa on esimest korda mainitud 1447. aastal, kui Imastu ja Udriku mõisnik oli Lambert Metztacken. 1531. aastal müüs Diedrich Metztacken (Dirick Metztacken) Imastu mõisa Diedrich Strikile (Dirick Stricken), 1595. aastal kuulus Imastu mõis maanõunik Dittrich Strickile ja kuna tal polnud meessoost järeltulijaid, jättis ta mõisa tütar Magdalena Strieckile, kellelt läks mõis 1614. aastal abielu kaudu Georg (Jürgen ) Vietinghoffile, 1625. aastal müüs Georg von Vietinghoff mõisa Heinrich Schollmannile (Schulmann) (surn 1658). 1626. aastal Heinrich Schollmannile (Schulmann) vahetas Tartu asehaldur Jobst (Justus) Taubega Imastu mõisa Ao mõisa vastu Järvamaal^[2]. Järgnevalt, Jobsti poeg kindralmajor Jacob Johann Taube (1624-1695), müüs 1667. aastal mõisa Fabian von Wrangellile (1614–1689). Fabian Wrangelli testamendiga pärisid mõisa 1690 Fabian von Wrangelli pojad Otto Fabian ja Jürgen Johann Wrangell, kes aga loobusid oma osast. ja 1690. aastast oli mõisaomanik rittmeister Wolter von Delwig (surn. 1696)^[3], kes 1696 müüs mõisa Hans Heinrich von Rehbinderile (surn. 1700 Narva^[4]). 1720. aastast kuulus mõis Rehbinderitele, kuid on kreeditoride käes. (1726. aastal kaupmees Claus Johann Nottbeck, 1731. aastal Otto Heinrich Rehbinder, 1750. aastast Fabian von Rehbinder^[5]. Omanik oli Fabian von Rehbinder (surn. peale 1771), kuid kes oli aga alates 1761. aastast tunnistatud vaimuhaigeks. Tema hooldjad jagasid mõisa omavahel nii, et tema vend Otto Magnus von Rehbinder (1727–1792), sai Imastu täielikult omale.

1810. aastal asutas Gustav Diedrich von Rehbinder Imastu mõisas äädika- ja veinivabriku, mis andis mainitud aastal 500 oxhofti äädikat ja 78 oxhofti frantsveini. Ettevõttes töötas 11 inimest ^[6]. Gustav Diedrich von Rehbinderile kuulusid 14 mõisa Eestimaa kubermangus, sh Viru kreisis Kadrina kihelkonnas Polli, Udriku, Neeruti mõis ja Lääne kreisis Lautna ja Seira ja Vanamõisa mõis, kus Gustav Dietrich von Rehbinder juurutas 1805. aastal oma mõisates ühe esimesena Eestis rehepeksumasinaid.

1830. aastal pärisid mõisa krahv Gustav Diedrich von Rehbinderi surma (1826) järel tema tütar Juliana (Julie) Magdalene Clod von Jürgensburg ja poeg krahv, Carl von Rehbinder, kuid nende omavahelisel kokkuleppel sai haagikohtunik Carl Gustav von Rehbinder Jõetaguse, Udriku, Polli, Imastu, Neeruti, Võduvere, Vandu, Pala, Venevere, Luusiku ja Käravete mõisa omanikuks, makstes selle eest kompensatsiooniks 335 000 hõberubla.

Eestimaa 1850. aasta hingerevisjon/Üheksanda hingerevisjoni (IX hingeloenduse) ajal^[7] olid mõisa aladel külad: Tõrma (saksa keeles Dorf Törma, Torma), Vanamõisa (Dorf Wannamois), Põima (Dorf Poima).

Krahv Carl Gustav von Rehbinderi surma järel (1851) päris Polli, Udriku ja Imastu mõisa testamendi järgi tema poeg krahv Reinhold Fabian von Rehbinder, kes oli ka aastail 1878–1881 Eestimaa rüütelkonna peamees.

1866. aastal moodustati Imastu mõisale kuulunud maadest Kadrina kihelkonda kuulunud Undla vald (Undel) ja Imastu vald (Mönnikorb). 1893. aastal liideti Imastu vald Undla vallaga ühiseks Undla vallaks. Mõisasüda asus 1913. aastal Undla vallas.

Krahv Reinhold Fabian von Rehbinderi surma järel (1905) päris Imastu mõisa 1906. aastal tema poeg Heinrich Karl Eduard von Rehbinder, kellele kinnistati ka Pala ja Udriku mõis.^[8] Mõisale kuulus 2021,1 hektarit mõisamaad ja 2043 hektarit lahutatud üksusi. Mõis kuulus kuni võõrandamiseni 1919. aastal Rehbinderitele. Neile kuulus ka naabruses asuv Udriku mõis, mõisate viimane võõrandamiseelne omanik oli krahv Heinrich Reinhold Rehbinder.

Vabadussõja järel, 1920. aasta oktoobris asutati Eesti Punase Risti algatusel Lehtse vallas^[9] Imastu mõisa härrastemajas sõjainvaliidide kodu, kuhu paigutati nii Vabadussõja kui ka Esimese maailmasõja lahingutes vigastatud sõdurid. Invaliidide kodu andis hoolealustele täieliku ülalpidamise ja arstiabi.^[10] Udriku riigimõisas asus 1935. aastal Kaitseministeeriumi juurde asutatud riigiasutus, Vabadusristi kavaleride kodu. Asutuse eesmärk oli anda peavarju ja muid sotsiaalseid hüvesid abi vajavatele Vabadusristi kavaleridele ja nende perekonnaliikmetele^[11]. 1942. aastal muudeti senine Imastu sõjainvaliidide kodu laste puhkekoduks, hoolealused invaliidid viidi üle Paide lähedal asuvasse Eivere mõisa^[12].

 

 

Mõisa peahoone arhitekt oli Friedrich Modi, kelle 1880. aastate alguses projekteeritud väike ühekorruseline kõrge sokli ning mezzanino'na mõjuva pealisehitisega historitsistlik kivimaja, suhteliselt rikkaliku krohvdekooriga (profileeritud karniisid, aknapealised jne). Esifassaadi ilmestab kolmnurkfrontooni ja suurte kaarakendega esik, millest laskub pargi suunas lai trepp; räästakarniiside all on rida väikesi ümaraknaid.^[13] Viilkatuse ja keskosas asuvate kaarakendega hoone valmis 1882. aastal.

20. sajandi algul lisati hoone parempoolsesse otsa puhta vuugiga madalam punastest tellistest tiibehitis.

 

Mõisast on säilinud hulk kõrvalhooneid. Neist esinduslikem on peahooneesise väljaku äärne üheksa kaaravaga ait 18. sajandi lõpust. Mitu kõrvalhoonet on suurel määral ümber ehitatud.

Mõisasüdames asus aastaid Imastu Hooldekodu. Tänapäeval on see kolitud lähedal asuvasse uude korpusse ja mõisahoone on eravalduses. Imastu mõisahoone on kuulunud Igor Savenkovi enamusosalusega firmale Renassa Haldus OÜ ^[14] ja Leedu päritolu, pankrotis Snorase pangale^[15]

Imastu mõisa peahoone ja selle kõrvalhooned on tunnistatud kultuurimälestiseks.^[16]

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Imastu mõis

• Eesti mõisaportaal