Ibeeria ilves

Ibeeria ilves (Lynx pardinus) on Pürenee poolsaarel elav kaslane.

Ibeeria ilves
Kaitsestaatus
Väljasuremisohus  (IUCN 3.1)[1]
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Imetajad Mammalia
Selts	Kiskjalised Carnivora
Sugukond	Kaslased Felidae
Perekond	Ilves Lynx
Liik	Ibeeria ilves
Binaarne nimetus
Lynx pardinus (Temminck, 1827)
Ibeeria ilvese levila

Mõned allikad ("Loomade elu") peavad ibeeria ilvest ilvese alamliigiks (Felis lynx pardinus).

Ibeeria eredate täppidega ilves elas kunagi kogu Euroopas. Mõni aeg tagasi oli ibeeria ilvest alles hinnanguliselt mõnikümmend isendit Hispaanias ja Portugalis. See liik on juba pikemat aega kuulunud punasesse raamatusse, kuid vaatamata sellele on temale ka hiljem jahti peetud. Loomaparkides (näiteks Coto Donana reservaadis) on ibeeria ilveseid siiski üritatud kaitsta, pildistada ning mõõta-kaaluda: kehapikkuseks saadi 85–110 cm ja kehakaaluks 9–15 kg (rekord on 25 kilo). Ibeeria ilvese loomulik eluiga on 14 aastat ning poegi on aastas kuni 5.

Ibeeria ilveseid registreeriti 1994. aastal 1200 isendit, aga märtsis 2004 oli neid kõigest 120. Märtsis 2005 on neid sadakond, neist Coto Donanas 15. Ilves elab Vahemere põhjakalda metsades, mida pole aga palju alles jäänud. Vähesed metsatukad on üksteisest eraldatud, mis teeb ilveste pääsu liigikaaslaste juurde raskeks. Veidi suuremaid metsi leidub vaid Edela-Hispaanias ja Portugalis, kus elab ka enamik elusolevaist ilvestest.

Kuigi ibeeria ilveste hulk on viimastel sajanditel pidevalt vähenenud, võis teda veel möödunud sajandi alguses Hispaanias ja Portugalis ning Prantsusmaa Püreenedes laialdaselt leida. Arvukus langes 20. sajandi esimesel poolel kiiresti seoses kitsekarjatamise soikujäämisega.

Kitsekarjatamisega kindlustati ibeeria ilvese peamise saakloomale, küülikule, vastuvõetav elukeskkond. Kitsepidamise lõppemisega muutus ka loodus ning kadusid küülikuile sobivad rohumaad. Koos rohumaadega kadus ka küülik ise.

Veel hävitavamalt mõjus küülikule karjamaade asendamine teraviljapõldudega ning 1950. aastatel möllanud müksomatoosiepideemia. Nõnda kadus ilveste saak.

1970. aastail leiti ilveseid Hispaaniast Montes de Toledost ja Sierra Morenast ning Guadalquiviri jõe suudmealalt. 1996 oli ilvesel Pürenee poolsaarel sadakond isoleeritud alampopulatsiooni ning sajandivahetuseks olid needki tugevasti fragmenteeritud.

Kui 2000. aastate alguses oli ibeeria ilvese arvukus langenud isegi alla saja isendi, siis tänu kaitsemeetmele oli tema arvukus 2023. aastaks ületanud taas 2000 piiri.^[2] 2015. aastal paigutati ibeeria ilves kriitilises seisundis liikide hulgast tagasi väljasuremisohus liikide hulka.^[1]