Hieroglüüf

Hieroglüüf (kreeka hierogluphikos "püha märk") on Vana-Egiptuse kirjasüsteemis mõistet või silpi tähistav kriksa ehk keeruka kujuga tähemärk. Hieroglüüfidega kirjutati vanaegiptusekeelseid tekste.

Hieroglüüfkirja peetakse kiilkirja kõrval üheks maailma vanimaks kirjasüsteemiks.

Sajandite vältel, kui Niiluse orgu kogunenud hõime hakati üheks riigiks ühendama, ei piisanud enam haldusasjaajamises kõneldavast keelest, niisiis oli vaja kirjutamissüsteemi.

Esimesed protohieroglüüfid Egiptuse aladelt pärinevad 33. sajandist e.m.a. Hieroglüüfisarnaseid märke on leitud veel seitse sajandit varasemast ajast^[1]. Hiliseim teadaolev egiptuse hieroglüüfides kirjutatud tahvel pärineb Vana-Rooma keisri Theodosius I valitsemisajast aastast 394 m.a.j.

Hieroglüüfkirja suutsid lugeda ja kirjutada ainult vähesed privilegeeritud hea hariduse saanud inimesed. Hinnanguliselt ainult 2–3% rahvastikust olid kirjatundjad: peamiselt kirjutajad, aga ilmselt ka vähesed valitsejad, aadlikud, vaimulikud. Lihtrahvas ja preestrid kasutasid lihtsustatud kirjasüsteemi versiooni.

Kokku kasutasid egiptlased u 1000 hieroglüüfi ning tekstid märgiti üles nagu see kõneledes kõlas. Kirjutati vastavalt kirjutajate koolile kas ülevalt alla, vasakult paremale või paremalt vasakule, kuid mitte kunagi alt üles. Kui glüüfid olid jagatud tulpa, loeti neid ülevalt alla. Suund anti lugejale loomade pilte või inimeste profiile kujutavate märkidena, mis viitasid teksti lugemissuunale. Näiteks kui kujutatud olend vaatas paremale, siis horisontaalselt kirjutatud teksti loeti paremalt vasakule. Samuti osutasid vertikaalselt kirjutatud tekstides vastavad märgid suuna teksti jätkuvusele veergudes. Kui osade märkide puhul polnud võimalik suunda kindlaks teha, siis tekstis oli peaaegu alati märke, mis osutasid lugemisjärgnevusele. Näiteks linde kujutavatel märkidel on seetõttu lugemissuunda lihtne tuvastada.

Esimene tõsisem katse hieroglüüfide tähenduseni jõudmiseks pärineb Isisele ja Osirisele pühendanud preestrilt Horapollolt Menouthisest, kes koostas 5. sajandil käsikirja Hieroglyphica, kus on tuvastatud 189 hieroglüüfi. Hieroglyphica avastati alles 1419. aastal Bütsantsile kuulunud Ándrose saarelt Egeuse meres ning viidi edasiseks uurimiseks Medicite valitsetud Firenze Vabariiki.^[1] Tõenäoliselt oli Medicitel kasutada kaasaegseid, kes oskasid vähemalt osaliselt vana-egiptuse kirja veel lugeda, kuid osad järeldused on juba väärad, kuna selleks ajaks oli selle kirja tundmine puudulik.^[1][2]

9. sajandil proovis Nuubia päritolu egiptuse sufi müstik ja ajaloolane Dhul-Nun al-Misri samuti kirja dešifreerida, kuid tal polnud enam kellegi käest adekvaatset infot koguda.

Pea sajand hiljem alustas hieroglüüfide uurimist Iraagi päritolu Ibn Wahshiyya, kes kirjutas käsikirja Kitab Shawq al-Mustaham (985 m.a.j.), kus on vaatluse all mitmed iidsed kirjasüsteemid, muuhulgas hieroglüüfid. Osaliselt suutis ta hierolüüfe lugeda, seostades vana-egiptuse keelesuguluse enda kaasaegsete kopti preestrite räägitud moodsa kopti keelega, mis oli muinasegiptuse keele hiliseim vorm. Antud käsikirjale toetuvad ilmselt Athanasius Kircheri sajandeid hiljem tehtud katsed kirja dešifreerida. Ibn Wahshiyyat peetakse esimeseks egüptoloogiks.

1806. aastal tõlgiti ja avaldas Joseph von Hammer-Purgstall 16 aastat enne noore prantsuse egüptoloogi Jean-François Champollioni läbimurret nn Rosetta kivi dešifreerimisel Ibn Wahshiyya käsikirja pealkirjaga "Ancient Alphabets and Hieroglyphic Characters Explained; with an Account of the Egyptian Priests, their Classes, Initiation, and Sacrifices in the Arabic Language by Ahmad Bin Abubekr Bin Wahishih". Ibn Wahshiyya töö oli tuttav ka Champollioni kolleegile Silvestre de Sacyle.

17. sajandil püüdis hieroglüüfe tõlkida saksa jesuiit ja õpetlane Athanasius Kircher, kes toetus juba araablaste töödele. Ta pidas muinasegiptuse keelt Aadama ja Eeva suhtluskeeleks ja hieroglüüfe okultistlikeks sümboliteks. Samuti uskus ta, et suudab lugeda ja tõlkida hieroglüüfe ja avaldas sel teemal 4 teost. Kõik tema tõlked on osutunud vääraks.^[3] Siiski leidis ta seose vanaegiptuse ja kopti keele vahel ning mõned kommentaatorid peavad teda lääne-egüptoloogia asutajaks.^[4]

Enne 1798. aastat oli Egiptus läänemaailma jaoks suletud, kuni Napoleon Bonaparte riigi vallutas. Muuhulgas oli Roomasse juba enne viidud Egiptuse obeliske, millele graveeritud tekste mitmed uurijad proovisid tulutult tõlkida – juba 37. aastal m.a.j. viidi Roomasse Caligula käsul Egiptuse obelisk.^[5]

Napoleoni invasiooniga saabus Egiptusesse teadlasi ja maalikunstnikke, kes asusid muistiseid dokumenteerima. Tänu prantsuse ekspeditsioonidele avanes võimalus hieroglüüfe lõpuks korralikult uurida. Kuna vana-egiptuse keel oli surnud, siis ei olnud aga võimalik neid lugeda ja tõlkida.

Esimene arvestatav läbimurre hieroglüüfide dešifreerimisel Euroopas saabus 1799. aastal, kui ohvitserist töödejärelevaataja Pierre François Xavier Bouchard (Boussard) leidis Rashīdi (Rosetta) linnast kindlustustööde käigus nn Rosetta kivi. Kivilt avastati aastast 196 e.m.a. pärinev tekst, mis oli kirjutatud kõrvuti kolmes kirjas: kreeka tähestikus, Vana-Egiptuse hieroglüüfides ja nende rahvalikuma kirja vormis.^[1] Dekreediks osutunud teksti tõlkis 1823. aastal kopti keelt valdav noor prantsuse polüglotist egüptoloog Jean-François Champollion^[6]. Avastused avaldas ta teostes "Lettre à M. Dacier relative à l'alphabet des hiéroglyphes phonétiques" (1822; "Kiri hr Dacier'le foneetiliste hieroglüüfide tähenduse asjus") ja "Précis du système hiéroglyphique" (1824; "Hieroglüüfide süsteemi kokkuvõte). Champollion näitas, et hieroglüüfid moodustavad keeruka süsteemi, mille umbes 750 märki koosnevad häälikumärkidest, mis vastavad ühele kuni kolmele kaashäälikule, piltmärkidest, mis tähistavad esemeid ja mõisteid, ning determinatiividest, mis osutavad tähenduskategooriatele. Paljud uurijad peavad teda tänapäevase egüptoloogia rajajaks.

Dr Okasha El Daly (University College London's Institute of Archaeology) väidab, et Ibn Wahshiyya dekodeeris paljud hieroglüüfid kaheksa sajandit varem kui Champillion dešifreeris Rosetta kivi.^[7]

A. K. EYMA kahtles selles idees, väites, et araablased pole hieroglüüfe dešifreerinud ("There was no such thing as an Arabic decipherment of hieroglyphs.").^[8]

Tänapäeval arvatakse, et varajasi hieroglüüfe on olnud umbes 1000. Umbes 2000. aasta paiku e.m.a. langes märkide arv alla 800. Hiljem kasvas märkide arv mitme tuhandeni, kuid tavakasutusse jäi vaid kuni 500.^[2]

Hieroglüüfe ei saa õppida nagu modernset tähestikku, kuna tähtede eristamiseks kasutatakse väga spetsiifilist meetodit. 1927. aastal avaldas inglise egüptoloog Sir Alan Gardiner raamatu "Egyptian Grammar. Being an Introduction to the Study of Hieroglyphs". See teos on üks tähtsamaid hieroglüüfe käsitlevaid trükiseid, milles tutvustatakse hieroglüüfide klassifitseerimise viisi. Gardineri klassifikatsiooni kasutatakse endiselt.^[2]

Tänapäeval on hieroglüüfe leitud lugematutelt muinasmälestistelt, aga mõned neist on säilinud ka koptide tähestikus. Samuti olid hieroglüüfid kaudseks eeskujuks Euroopa tähestike kujunemisel.^[1]