Henning Mankell

Henning Mankell sündis 1948. aastal Stockholmis Ivar Henningsson Mankelli ja Ingrid Birgitta Mankelli (sündinud Bergström) pojana. Tema vanaisa oli helilooja Henning Mankell (1868–1930)^[2].

Ema ja isa lahutasid abielu, kui poiss oli aastane. Kirjaniku lapsepõlv ja noorus möödus koos vanema õega kõigepealt Svegis (Jämtlandi lään), kus isa töötas kohtunikuna. Hiljem siirduti Boråsi. Henningu ema tegi enesetapu, kui poeg oli 20-aastane.^[2]

Nooruses oli ta vasakpoolne poliitaktivist. Ta oli seotud Vietnami sõja, Lõuna-Aafrika Vabariigi apartheidi ja Portugali koloonia sõja (Mosambiik) vastaste liikumistega. 1970. aastate algul kolis ta Norrasse, kus käis läbi kohalike kommunistidega^[2]. 1984–1987 töötas ta Rootsis Växjös asuva Kronobergi teatri direktorina. 1986. aastal sai temast Mosambiigis Maputos asuva Teatro Avenida direktor.^[3] Pikka aega Aafrikas elanud ja töötanud Henning Mankell tegeles palju heategevusega. Tema asutatud kirjastus avaldab noorte Aafrika ja Rootsi kirjanike teoseid^[4].

Mais 2010 viibis Mankell humanitaarabilaeval Sofia, mis oli teel Küprosest Gaza tsooni. Alust takistanud Iisraeli mereväe ja aktivistide vahel toimunud tulevahetuses sai vähemalt kümme inimest surma^[4][5].

Mankelli abielu Rootsi migratsioonispetsialisti Ulla Blom Ivarssoniga kestis 1980–1981. Nende poeg Jon Mankell (sündinud 1980) on filmiprodutsent. Abielu Norra ämmaemanda Kari Eidsvold-Mankelliga kestis 1987–1997. 1998. aastal abiellus ta Ingmar Bergmani tütre Eva Bergmaniga (sündinud 1945)^[4].

• "Näota mõrvarid" – Mördare utan ansikte, 1991; eesti keeles: Eesti Raamat, 1997 sarjas "Mirabilia". Aastal 1991. võitis teos Rootsi kriminaalkirjanduse auhinna parima romaani kategoorias ja järgmisel aastal Põhjamaade kriminaalkirjanduse auhinna Klaasist Võti.
• "Riia koerad" – Hundarna i Riga, 1992; eesti keeles: Olion, 1996 ja Kupar, 1996 sarjas "Kupra kriminaalromaan"
• "Valge emalõvi" – Den vita lejoninnan, 1993; eesti keeles: Varrak 2010
• "Naeratav mees" – Mannen som log 1994; eesti keeles: Varrak 2011
• "Valejälg" – Villospår, 1995; eesti keeles: Eesti Raamat, 1998 sarjas "Mirabilia". 1995. aastal võitis raamat Rootsi kriminaalkirjanduse auhinna ning 2001. aastal Briti Kuldse Pistoda auhinna (Macallan Gold Dagger for Fiction) parima romaani kategoorias (mõlema auhinna puhul).
• "Viies naine" – Den femte kvinnan, 1996; eesti keeles: Balti Raamat 2010
• "Sammu võrra maas" – Steget efter 1997; eesti keeles: Varrak 2012
• "Tulemüür" – Brandvägg 1998; eesti keeles: Varrak 2012
• "Püramiid" – Pyramiden 1999; eesti keeles: Varrak 2013
• "Käsi" – Handen 2004; eesti keeles: Varrak 2014
• "Murelik mees" – Den orolige mannen 2009; eesti keeles: Varrak 2013

• "Enne külma" – Innan frosten (2002), eesti keeles Varrak 2016, rootsi keelest tõlkinud Kadri Papp.

• "Itaalia kingad" – Italienska skor (2006), eesti keeles Varrak 2018, rootsi keelest tõlkinud Maarja Aaloe.
• "Rootsi kummikud" – Svenska gummistövlar (2015), eesti keeles Varrak 2018, rootsi keelest tõlkinud Maarja Aaloe.
• "Hiinlane" – Kinesen (2007), eesti keeles Varrak 2021, rootsi keelest tõlkinud Kadi-Riin Haasma.

• "Hunden som sprang mot en stjärna" (1990). Nils Holgerssoni auhind aastast 1991 ja Saksa noorsookirjandusauhind 1993
• "Joel i Norrland och Sofia i Moçambique". Astrid Lindgreni nimeline laste- ja noortekirjanduse auhind (1996)

• 1998 – Soome kriminaalkirjanduse auhind soome keelde tõlgitud teoste eest
• 2001 – Nordic NoirBokjuryn / Raamatužürii; 14–19-aastastele mõeldud kirjanduse kategooria

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Henning Mankell

• Henning Mankell. DekkariNetti
• Henning Mankell skänker 15 miljoner kronor till en ny barnby. SOS Barnbyar.