HIV-epideemia

 

Eesti on aastaid olnud üks kiireima HIV-i levikuga riike maailmas. Esimene HIV juhtum Eestis registreeriti 1988. aastal ^[3]. Uute HIVi juhtude arvu poolest 100 000 elaniku kohta on Eesti alates 2001. aastast ületanud Euroopa Liidu ja Majanduspiirkonna keskmist vähemalt kolm korda, ulatudes 2001. aastal isegi 20 korda suurema arvuni. ^[3] 2017. aastal oli Eesti Euroopa Liidus uute HIVi juhtumite arvu poolest Läti järel teisel kohal (juhtude arv vastavalt 16,6 ja 18,8/100 000). Euroopa Liidu keskmine oli tol aastal 5,8 uut HIVi juhtu 100 000 inimese kohta.^[4]

2020. aasta seisuga on aastate jooksul HI-viirus diagnoositud kokku 10 226 inimesel.^[5] Kõige enam uusi juhte diagnoositi 2001. aastal – 1474 (105,8 juhtu 100 000 elaniku kohta)^[6]. Viimaste aastate jooksul on HIVi levik Eestis stabiliseerunud, kuid jätkuvalt kõrgel tasemel. 2019. aastal diagnoositi kokku 178 uut HIVi juhtu (13,4 juhtu 100 000 elaniku kohta).^{[5] [7]}

Allikas: GBD Compare^[8]

Eesti on HIVi ennetustegevusi rakendanud juba enam kui 25 aastat. HIV ennetamine ja ravi on enamasti läbi viidud erinevate rahvatervise programmide ja strateegiate kaudu.^[6]

Võrreldes teiste EL riikidega on Eesti HIV-testimise tase kõrge. 2017. aastal testiti HIVi suhtes 78 inimest 1000 inimese kohta (ilma anonüümselt testitute ja veredoonoriteta). Samal ajal läbis HIVi testi näiteks Belgias 63, Iirimaal 47, Lätis 42, Leedus 39 ja Taanis 28 inimest 1000 inimese kohta. ^[4]

Haigestunute täpne arv Eestis ei ole teada. Statistika tulemused näitavad, et Eestis võib hinnanguliselt elada 6800–7700 HIVi nakatunut, kellest 13–23% ei ole veel oma nakkusest teadlikud.^[4] Kuna epideemia alguses registreeriti uute juhtudena ka anonüümselt diagnoositud juhud, siis on tõenäoline, et paljud juhud võisid olla registreeritud kahekordselt. Lisaks ei ole teada HIVi surnud inimeste täpne arv. On alust arvata, et paljud HIVi juhud on diagnoosimata, millele viitab kõrge hiliste diagnooside arv.^[6] WHO hinnangul võib Eestis halvemate prognooside kohaselt olla ligi 40% HIV-nakkuse juhtudest tuvastamata.^[9]

Aja jooksul on HIVi diagnoosi saanud inimeste keskmine vanus tõusund ning seda nii meeste kui naiste seas. Kui epideemia algusaegadel levis HIV enim vanuserühmas 15–24, siis on tänapäeval uued HIVi juhtumid seotud vanuserühmaga 25–35 ning ennekõike vanuserühmaga ≥35. Samuti on naiste osakaal äsja diagnoositud HIVi juhtude seas tõusnud 40%-ni.^[6]

Positiivne on aga HIVi juhtude vähenemine laste ja noorte seas ning eelkõige väga madal nakkuse levik emalt lapsele (2015.–2016. aastal ei registreeritud ühtegi juhtumit).^[4] 2019 aasta seisuga on narkootikume süstivate inimeste seas, kes moodustavad peamise riskirühma, HIVi levik stabiilne, kuid ei ole siiski lakanud. Tõusnud on ka homoseksuaalsel teel levinud juhtude arv.^[4]

Valdav osa HIVi juhte tuvastatakse endiselt Ida-Virumaal ja Tallinnas (ligi 90% kõigist uutest juhtudest).^[3] Kõige enam HIVi juhte ühe linna kohta on diagnoositud Narvas. 2014. aastal diagnoositi seal 100 000 elaniku kohta 99 juhtu ja 2016. aastal 58 juhtu. Narvas on aastatel 2000–2016 diagnoositud kokku 2 369 HIVi juhtu, mis moodustab 25% kõigist sel perioodil tuvastatud HIVi juhtudest.^[6]

2015. aastal võeti ÜRO poolt vastu säästva arengu eesmärgid, mis hõlmavad 17 erinevat valdkonda. Need sisaldavad ka tervist ja heaolu puudutavaid eesmärke, mille üheks alaeesmärgiks on AIDSi epideemia lõpetamine aastaks 2030. Lisaks puudutab kolmas eesmärk ka narkomaania ennetamise ja ravi tõhustamist ning seksuaal- ja reproduktiivtervisele universaalse ligipääsu tagamist.^[6]

14. veebruaril 2001 kuulutas Eesti Sotsiaalministeerium välja kontsentreeritud HIV-epideemia ja see olukord ei ole siiani muutunud. ÜRO ja WHO määratluse kohaselt esineb kontsentreeritud epideemia puhul HIV eelkõige haavatavates elanikkonnarühmades. Epideemia üheks võimalikuks laienemise ohumärgiks on Ida-Virumaa piirkonnast kogutud andmed, kus HI-viiruse levimus on ka rasedate naiste seas üle 1% juba alates 2001. aastast. ^[6]

Eesti riikliku tegevuskava peamine eesmärk on HI-viiruse laiaulatusliku leviku lõpetamine. Laiaulatuslik levimus loetakse lõppenuks kui uute HIVi juhtude arv 100 000 inimese kohta vastab 2025. aastaks Euroopa Liidu ja Majanduspiirkonna keskmisele uute juhtude arvule 100 000 elaniku kohta. 2025. aastaks soovitakse uute juhtude absoluutarvu osas jõuda tasemeni alla 100 uue HIVi juhu aastas (2019. aastal oli uute juhtude absoluutarv 178).^[6]

Lisaks uute juhtude vähendamisele võeti samuti sihiks ÜRO ning WHO AIDSi Programmi poolt aastaks 2020 seatud 90-90-90 eesmärgid:

• 90% HIVi nakatunutest on teadlikud oma nakkusest

• 90% diagnoosi saanud HIVi nakatunutest saab ARV-ravi

• 90%-l ARV-ravi saajatest on viiruskoormus alla määratava taseme.^[6]

2016. aasta seisuga on oma HIV staatusest teadlikute ning ART-ravi saavate inimeste arv protsentuaalselt küll tõusnud, kuid siiski alla seatud 90-90-90 sihtmärkide.^[4]