Hävitaja

Tüüpilised näitajad:

• Veeväljasurve: u 6000-9000 t
• Autonoomsus: vähemalt 3 nädalat
• Pikkus: u 150-175 m
• Reeglina pardahelikopter.

Hävitaja erineb fregatist suurema autonoomsuse ja lahinguvõime poolest. Neid kasutatakse sageli lennukikandjate saatelaevadena. Tänapäeva hävitajate põhirelvaks on juhitavad raketid.

 

Laevaklass kujunes välja 19. ja 20. sajandi vahetusel vastusena torpeedopaatide laiale kasutuselevõtule maailma juhtivate riikide poolt. Hävitaja peamiseks ülesandeks oli suuremate laevade kaitsmine torpeedopaatide rünnaku eest ja iseseisvalt või eskaadri koosseisus torpeedorünnakute teostamine. Sellest, et torpeedosid oli Venemaa Keisririigis kombeks kutsuda iseliikuvateks miinideks, sai laevaklass alternatiivse, venekeelses inforuumis laialdaselt kasutatud nimetuse eskaadrimiinilaev. Esimese maailmasõja ajal lisati neile ülesannetele ka allveelaevade tõrje ja õhukaitse.

Külma sõja käigus muutus hävitaja roll oluliselt: 1960. aastate alguses said hävitaja peamiseks relvaks juhitavad raketid, hävitajate mõõtmed ja veeväljasurve kasvasid. Tänaseks on peaaegu ära kadunud vahe hävitaja ja raketiristleja vahel ning hävitajast on saanud enamiku mereriikide suurim ja võimsaim sõjalaevatüüp.

• Novik
• Steregutši
• HMS Sheffield
• Wambola
• Lennuk
• HMS Glowworm

Vene keeleruumis on hävitajat kutsutud ka "eskaadri miinilaevaks" või "miiniristlejaks". Terminiga "eskaadri-" on vene meresõjanduskeeles tähistatud ühtlasi avamere või ookeanikõlbulikku lahingutoetus- või toetusostarbelist sõjalaevaliiki.

Merekeele nõukoja koosolekul tõi Rein Raudsalu näite: "eskaadri miiniristleja jääb alati miiniristlejaks, ehkki võib erinevatesse laevastikuüksustesse kuuludes kanda erinevaid täiendnimesid".^[1]

• ristleja