Gripp

Gripiviirusi on kolm perekonda: A-, B- ja C-gripiviirus. A-gripiviirused nakatavad inimesi, linde ja loomi. A-viirusel on võime kiiresti muutuda ja levida ning seega põhjustada massilisi haiguspuhanguid. B-gripiviirused on vähemuutlikud ning põhjustavad inimeste seas lokaalseid puhanguid. Eestis on B-gripiviiruse põhjustatud u 3% grippi haigestumistest. Peale inimeste on B-gripiviirused nakkavad hüljestele. Virioni ehituse alusel A- ja B-gripiviirust eristada ei saa. C-gripiviirus on vähelevinud ja põhjustab üksikuid haigusjuhte, seda on leitud inimestelt, koertelt ja sigadelt. Eestis C-grippi diagnoositud ei ole.

  Pikemalt artiklis A-gripiviirus

A-gripiviiruse alatüübid põhjustavad osadel loomadel (sh inimestel) A-grippi.

Gripiviiruse genoomiks on üheahelaline RNA molekul, kus genoom on valgulise kesta sees segmenteeritud eraldi RNA lõikudeks. A- ja B-viiruste RNA paikneb 8 segmendina, C-viirusel 7 segmendina. Virioni pinnal moodustuvad torujad valgulised struktuurid hemaglutiniin ja neuraminidaas, mille abil virion kinnitub raku pinnale. Hemaglutiniin vastutab viiruse seostumise eest raku retseptoritega ja viiruse rakku sisenemise eest, neuraminidaas aga viiruse nakatunud rakust vabanemise ja edasikandumise eest. Hemaglutiniini ja neuraminidaasi alltüüpe on vastavalt 16 ja 9, niisiis on võimalikud 144 erinevat pinnavalkude kombinatsiooni. Tüüpe tähistatakse suurtähtede ja numbritega. Inimestel on leitud hemaglutiniini alltüüpe H1, H2, H3, H7 ja H9 ning neuraminidaasi N1, N2, N3 ja N7. Sigadel on avastatud alltüüpe H1, H3, N1 ja N2, hobustel H3, H7, N7 ja N8. Vastavalt H ja N alatüüpidele saadakse konkreetse gripiviiruse valem, nt H1N1, H3N2 jt. Täpsemalt kirjeldatakse viirusetüvesid krüptogrammi kujul. Esimene täht selles tähistab viiruse tüüpi, teine sõna viitab tüve isoleerimiskohale, kolmandana märgitakse proovi isolaadi number, seejärel isoleerimisaasta kaks viimast numbrit ning viimasena hemaglutiniini ja neuraminidaasi kombinatsioon.

Gripiviiruse RNA mutatsioonid kutsuvad esile hemaglutiniini ja neuraminidaasi molekulide muutumist – seda nimetatakse antigeenseks triiviks. Kui kindlat tüüpi gripiviirus pikemat aega maailmas ringleb ja toimub vaid väike antigeenne triiv, siis omandab populatsioon selle viirustüübi vastu teatud immuunsuse. Geneetilise segunemise protsessis (kui üks organism on nakatunud korraga kaht eri tüüpi viirustega ning defektsesse virioni satub vale genoomisegment) võib ette tulla ka ulatuslikum antigeenne nihe, kus viiruse pinnale tekivad uut tüüpi hemaglutiniini ja neuraminidaasi molekulid. Arvatavasti on sellisteks viiruste "segajateks" tihti põrsad.

Kuna antigeense nihke käigus tekkivate uute viirustüüpide vastu puudub immuunsus, võivad nii alguse saada gripi epideemiad ja pandeemiad. Näiteks asendusid enne Aasia gripi puhkemist (1957) nii hemaglutiniin (H1 asemele H2) kui ka neuraminidaas (N1 asemele N2), enne Hongkongi grippi (1968) aga ainult hemaglutiniin (H2 asemele H3). 1977. aastal ilmus uuesti ringlusse 20 aastat kadunud olnud A(H1N1), samas jäi liikvele ka A(H3N2). Võimalik, et tänu kahe viirustüübi paralleelsele levikule pole kumbki pandeemiat vallandanud. Tänapäeval jälgib Maailma Terviseorganisatsioon pidevalt kogu maailmas grippi haigestumise andmeid, et olla valmis võimalikuks pandeemiaks. 1997. aastal tekkis Hongkongis gripiviiruse tüvi A(H5N1), mille lähteallikaks oli H1N1, kus tavalise hemaglutiniini molekuli vahetas välja linnugripi H5. On avaldatud arvamust, et H5N1 edasine muteerumine võib teoreetiliselt kujutada endast uue gripipandeemia ohtu.

Epideemia ja pandeemia tingimustes nakatub 1–5% elanikest, vanurite ja kroonilisi haigusi põdevate inimeste nakatumus võib olla 40–50% koos suure suremusega. 1918.–1919. aasta nn Hispaania gripipandeemias (viirusetüüp H1N1) suri ligi 40 miljonit inimest. Viimane gripipandeemia oli 1968.–1969. aasta Hongkongi gripp (H3N2, u 1 miljon ohvrit).

Gripi raviks kasutatakse neuraminidaasi inhibiitoreid, mis takistavad viiruste rakust väljumist, kuid neid tuleb tarvitama hakata 48 tunni jooksul pärast nakatumist. Tuntumad gripiravimid on oseltamivirfosfaat (Tamiflu) ja zanamiviir (Relenza).

Inimeste vaktsineerimiseks kasutatakse inaktiveeritud gripivaktsiini, mille efektiivsus sõltub aga vaktsiinviiruse antigeense struktuuri vastavusest antud perioodil ringlevate gripiviiruste struktuurile. Gripivaktsiin hakkab tervetel inimestel mõjuma 10–14 päeva pärast süstimist ja selle mõju kestab kuni aasta. Igaks gripihooajaks annab Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO) juba kevadel vaktsiini valmistamise soovitused lähtudes eelnevatel aastatel ringluses olnud gripiviiruste antigeensest struktuurist.

• 2007–2008 põhjapoolkera talveks on WHO soovitanud lülitada gripivaktsiini koostisse gripiviiruste tüved
  • A/Saalomoni saared/3/2006 (H1N1);
  • A/Wisconsin/67/2005 (H3N2);
  • B/Malaisia/2506/2004

ning täiendavalt

• • A/Wisconsin/67/2005 (H3N2)
  • A/Hiroshima/52/2005.^[1]
• 2010–2011 põhjapoolkera talvel on mõne gripivaktsiini koostises gripiviiruste tüved:
  • A/California/7/2009 (H1N1) – tüvest NYMC X-179A
  • A/Perth/16/2009 (H3N2) – tüvest NYMC X-187 (viimane on pärit A/Victoria/2010/2009)^[2]
  • B/Brisbane/60/2008

• Terviseamet: Gripi info
• WHO teabeleht (inglise k)
• Maailma hoiatatakse tapva gripipandeemia eest, Eesti Päevaleht, 22. juuli 2008
• Mari Järvelaid. Aitab vaktsiin ja kätepesu EPL, 19. jaanuar 2009
• Sirje Rüütel Boudinot, Organismi immuunvastus gripiviirusele, artikkel EL 2009/12, Veebiversioon (vaadatud 23.01.2014)
• Silja Paavle, Eestis suri mullu grippi inimesi 10 korda rohkem kui Suurbritannias, Õhtuleht, 2. oktoober 2015

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Gripp

Tsitaadid Vikitsitaatides: Gripp