UEFA Superkarikas

Euroopa Superkarika asutajaks oli Hollandi ajakirja De Telegraaf reporter ja hilisem sporditoimetaja Anton Witkamp. See idee tuli talle ajal, mil Hollandi "totaalne jalgpall" oli Euroopa parim ja Hollandi jalgpalliklubide (eriti Amsterdami Ajaxi) kuldajastul. Witkamp otsis midagi uut, mis otsustaks Euroopa parima klubi selgemalt ja paneks Ajaxi legendaarset meeskonda, eesotsas staarmängija Johan Cruyffiga, rohkem proovile. Seejärel pakuti esimest korda, et Euroopa Karika võitjad mängiks Euroopa Karikavõitjate Karika võitjatega.

Kõik eeldused uue võistluse sünniks olid olemas, kuid kui Witkamp proovis selle võistluse jaoks ametlikku kinnitust saada, lükkas UEFA president selle tagasi.

1972. aasta finaal Amsterdami Ajaxi ja Šotimaa klubi Rangersi vahel loetakse UEFA poolt mitteametlikuks,^[1] kuna Rangersile oli fännide käitumise pärast 1972. aasta UEFA Karikavõitjate Karikafinaalis Euroopa võistlustel osalemine keelatud. Seetõttu keeldus UEFA võistlust ametlikult kinnitama kuni järgmise hooajani.^[2] Võitja selgitati kahe mängu kokkuvõttes ning oli rahastatud De Telegraafi poolt. Ajax alistas Rangersi kokkuvõttes tulemusega 6 : 3 ja võitis esimese (kuigi mitteametliku) Euroopa Superkarika.

1973. aasta finaal, kus Ajax alistas AC Milani kokkuvõttes tulemusega 6 : 1, oli esimene Superkarikas mida UEFA ametlikult tunnustas ja toetas.

Karikavõitja selgitati kahe mängu kokkuvõttes kuni 1997. aastani, kuid ajalise või poliitilise probleemi tõttu selgitati Superkarika võitjad ühe mänguga aastatel 1984, 1986 ja 1991. Superkarikamängu ei peetud aastatel 1974, 1981 ja 1985.

Hooajal 1992/93 muudeti Euroopa Karika nimeks UEFA Meistrite Liiga, mille võitjad mängisid UEFA Superkarikafinaalis, Karikavõitjate Karika' võitjatega. Hooajal 1994/95 muudeti Euroopa Karikavõitjate Karika nimi UEFA Karikavõitjate Karikaks.

Pärast 1998/99 hooaega lõpetati UEFA Karikavõitjate Karika korraldamine. Superkarikas 1999 oli viimane kord kui osalejateks olid Karikavõitjate Karika' võitjad. Karikavõitjate Karikas' võitja SS Lazio alistas UEFA Meistrite Liiga 1998/99 võitja Manchester Unitedi tulemusega 1 : 0.

Sealt alates on UEFA Superkarika osalejateks olnud UEFA Meistrite Liiga ja UEFA Karika võitjad. 2000 Superkarikas oli esimene kord kui osavõtjaks oli UEFA Karika võitja. UEFA Karikas 1999/2000 võitja Galatasaray alistas UEFA Meistrite Liiga 1999/2000 võitja Real Madridi tulemusega 2 : 1.

Hooajal 2009/10 muudeti UEFA Karika uueks nimeks UEFA Euroopa Liiga ja selle võistluse võitjad jätkasid võitlust Meistrite Liiga võitjatega UEFA Superkarika peale.

Praeguse seisuga on Chelsea FC ainuke klubi, kes on pääsenud Superkarikale kõigi kolme UEFA võistluse, Karikavõitjate Karika (1998), Meistrite Liiga (2012) ja Euroopa Liiga (2013) valitseva meistrina.

Pärast 15 järjestikust Monaco staadionil Stade Louis II peetud Superkarikat aastatel 1998–2012, hakati Superkarika mängu pidama erinevatel staadionitel (sarnaselt Meistrite Liiga ja Euroopa Liiga korraldusega), alustades 2013/2013. aasta UEFA Superkarikaga, mis mängiti Edeni staadionil Prahas.^[3]

Seoses FIFA rahvusvaheliste mängude kalendris tehtud muudatustega, muudeti ka alates 2014. aasta UEFA Superkarika võistluse toimumise aeg augustilõpu reedelt, augusti keskpaiga teisipäevale.^[4]

Võistlus toimus algselt kahemängu süsteemil, kus mõlemad mängud peeti osalejate kodustaadionitel, väljaarvatud erandjuhtudel; näiteks 1991. aastal toimus ainult Manchester Unitedi kodumäng, kuna Belgradi Crvena Zvezdal ei lubatud Jugoslaavia sõja tõttu kodustaadionil mängida. Alates 1998. aastast toimub Superkarikas ainult üks mäng, ning need toimuvad neutraalsel väljakul.^[5] Aastatel 1998–2012 toimus Superkarikafinaal Stade Louis IIl Monacos. Alates 2013 mängitakse erinevatel staadionitel.

• 1998–2012: Stade Louis II, Monaco
• 2013: Eden Arena, Praha, Tšehhi^[6]
• 2014: Cardiff City Stadium, Cardiff, Wales^[4]
• 2015: Boris Paichadze Dinamo Arena, Thbilisi, Gruusia^[4][7]
• 2016: Lerkendal Stadion, Trondheim, Norra^[8]
• 2017: Philip II Arena, Skopje, Põhja-Makedoonia^[9]
• 2018: A. Le Coq Arena, Tallinn, Eesti^[10]
• 2019: Vodafone Park, Istanbul, Türgi.

UEFA Superkarikavõistluse auhind – täpsemalt selle originaal – on kogu aeg UEFA valduses. Võitnud meeskonnale antakse selle täissuuruses koopia. Võitnud meeskond saab nelikümmend kuldmedalit ja teine koht saab nelikümmend hõbemedalit.^[11]

UEFA Superkarika auhind on aega jooksul läbinud mitmeid muutusi. Esimene auhind, mille võitis Ajax aastatel 1973 ja 1974, oli tohutu suur, isegi suurem kui Euroopa Karikas. See asendati tahvel auhinnaga, millel oli kuldne UEFA embleem. Järgmine karikas oli väiksem ja kergem kui teised Euroopa klubi auhinnad, kaals 5 kg ja oli 42,5 cm pikk (UEFA Meistrite Liiga auhind kaalub 8 kg ja UEFA Euroopa Liiga auhind 15 kg). Uus mudel kaalub 12,2 kg ja on 42,5 cm pikk.^[12]

Kuni 2008. aastani sai meeskond, kes võitis 3 korda järjest või oli võitnud 5 korda kokku, auhinnaks originaalse koopia ja tunnustuseks erimärgi. Ainult AC Milan on selle tunnustuse saanud, võites karika 5 korda. Sellest ajast peale on originaalne auhind olnud ainuüksi Euroopa jalgpalli katusorganisatsiooni valduses.

Alates 2012. aastast autasustab UEFA teise koha meeskonda €2,2 miljoni ja võitjaid €3 miljoniga.^[13]

Praegu on UEFA Superkarika reeglid samad mis ülejäänud UEFA klubivõistlustel. See on ühemänguline finaal ning toimub neutraalsel väljakul. Mäng sisaldab kahte 45 minutilist perioodi, tuntud kui poolajad. Kui tulemus on pärast 90 minuti lõpemist viigiline, siis mängitakse lisaks kaks 15 minutilist lisaaja perioodi. Kui teise lisaaja perioodi lõpuks pole võitjat selgunud, siis otsustab võitja penaltiseeria. Kumbki meeskond esitab 18 mängijat, kellest 11 alustavad mängu. Ülejäänud 7 mängijast võib terve mängu jooksul maksimaalselt kolme kasutada vahetusmängijana. Kumbki meeskond võib kasutada oma esimese valiku riietust, kui need ühtivad vastasega, siis peab eelmise aasta Euroopa Liiga võitja kandma alternatiivset värvi. Kui klubi keeldub mängimast või ei ole selleks võimeline, siis asendatakse nad teise finalistiga antud võistlusest, mille kaudu nad kvalifitseerusid. Kui väljak on kehva ilma tõttu mängukõlbmatu, siis peab mäng toimuma järgmisel päeval.^[11]

UEFA Superkarika sponsorid on samad sponsorid kes on UEFA Meistrite Liigal. Turniiri praegused peasponsorid on ^[14]

• Gazprom
• Heineken^[15]
• MasterCard^[16]
• Nissan^[17]
• PepsiCo^[18]
  • Pepsi / Pepsi Max,^[19] Gatorade ja Lay's/Walkers on reklaamtooted.
• Sony^[20]
  • PlayStation ja Xperia on reklaamtooted.
• UniCredit^[21]

Adidas on teisene sponsor ja varustab ametliku mängupalli ja kohtunike riietuse, nagu nad teevad ka kõikidele teistele UEFA võistlustele. Konami Pro Evolution Soccer on samuti teisene sponsor kui ametlik Superkarika videomäng.

Individuaalsed klubid võivad kanda reklaamiga särke, isegi kui antud sponsorid on vastuolus Euroopa Liiga sponsoritega, aga särkidele on lubatud ainult üks sponsorlus (lisaks särgitootjale). Erandeid tehakse mittetulundusühingutele, mis võivad olla särgi esimesel poolel lisaks peasponsorile või tagapool, kas särginumbri all või mängija nime ja kaeluse vahel.

  Pikemalt artiklis UEFA Superkarika ülekandjate loend

UEFA pakendab UEFA Superkarika mängu koos UEFA Meistrite Liigaga, seega on UEFA Superkarika ametlikud ülekandijad samad kes UEFA Meistrite Liigal.

60% staadioni mahutavusest broneeritakse külalismeeskondadele. Ülejäänud istekohtadele müüb UEFA pileteid internetioksjonil. Piletite jaoks antakse välja piiramatu arv taotlusvorme. Iga taotleja maksab 5 eurot haldustasu ja iga isik võib teha piiramatu arvu taotlusi.^[22]

  Pikemalt artiklis UEFA Superkarika mängude loend

Klubi	Võitja	Teine	Võidu aastad	Teise koha aastad
Barcelona	5	4	1992, 1997, 2009, 2011, 2015	1979, 1982, 1989, 2006
Milan	5	2	1989, 1990, 1994, 2003, 2007	1973, 1993
Real Madrid	4	3	2002, 2014, 2016, 2017	1998, 2000, 2018
Liverpool	4	2	1977, 2001, 2005, 2019	1978, 1984
Madridi Atlético	3	0	2010, 2012, 2018
Müncheni Bayern	2	3	2013, 2020	1975, 1976, 2001
Chelsea	2	3	1998, 2021	2012, 2013, 2019
Ajax	2*	1	1973, 1995	1987
Anderlecht	2	0	1976, 1978	–
Valencia	2	0	1980, 2004	–
Juventus	2	0	1984, 1996	––
Sevilla	1	5	2006	2007, 2014, 2015, 2016, 2020
Porto	1	3	1987	2003, 2004, 2011
Manchester United	1	3	1991	1999, 2008, 2017
Kiievi Dünamo	1	1	1975	1986
Nottingham Forest	1	1	1979	1980
Aston Villa	1	0	1982	–
Aberdeen	1	0	1983	–
Bukaresti Steaua	1	0	1986	–
Mechelen	1	0	1988	–
Parma	1	0	1993	–
Lazio	1	0	1999	–
Galatasaray	1	0	2000	–
Peterburi Zenit	1	0	2008	–
Hamburg	0	2	–	1977, 1983
PSV Eindhoven	0	1	–	1988
Sampdoria	0	1	–	1990
Belgradi Crvena zvezda	0	1	–	1991
Werder Bremen	0	1	–	1992
Arsenal	0	1	–	1994
Real Zaragoza	0	1	–	1995
Paris Saint-Germain	0	1	–	1996
Dortmundi Borussia	0	1	–	1997
Feyenoord	0	1	–	2002
Moskva CSKA	0	1	–	2005
Donetski Šahtar	0	1	–	2009
Internazionale	0	1	–	2010
Villarreal	0	1	–	2021

Märkused

• ^* UEFA ei tunnusta 1972. aasta finaali võitmist ametliku tiitlina.^[1]

• Enim võitnud mängija: Paolo Maldini ja Daniel Alves (mõlemal 4 võitu)^[23]
• Enim võitnud treener: Pep Guardiola ja Carlo Ancelotti (mõlemal 3 võitu)
• Ainus mängija, kes on löönud ühes finaalis kübaratriki, on Madridi Atlético pallur Radamel Falcao (2012 mängus Chelseaga)

• Arie Haan, Oleg Blokhin, Gerd Müller, Rob Rensenbrink, François Van Der Elst, Terry McDermott, Radamel Falcao ja Lionel Messi (kõik on 3 väravat löönud).^[24][25]

• UEFA Superkarika võitnud peatreenerite loend
• UEFA klubivõistluste rekordid ja statistika
• Superkarikas

• Koduleht