Diego Velázquez

Velázquez sündis Sevillas, mis oli tol ajal Hispaania tähtsaim kunstikeskus. Seal olid sündinud ka tema vanemad Juan Rodríguez de Silva ja Jerónima Velázquez, aga tema isa vanemad Diego da Silva ja Maria Rodrigues olid sinna elama asunud Portugalist Portost. Päritolult oli kunstnik väikeaadlik.

Ta õppis järgemööda kahe kohaliku meistri, Francisco de Herrera vanema (1576–1656) ja Francisco Pacheco (1564–1654) juures. Kumbki neist ei ole kunstnikuna kuulsaks saanud.

Juba 20-aastaselt oli ta leidnud oma stiili. Selle peamine iseärasus on võltsimatu loomutruudus ja naturalism. Eriti iseloomulikud on Velázqueze noorpõlveperioodile nn Bodegone maalid, kus rahvas on kõrvuti puuvilja, lillede ja toiduainetega. Tugev ja selge maalimisviis ning tumedad varjud meenutavad itaalia naturalistide (Michelangelo Caravaggio ja José Ribera) laadi. Umbes 1618 valmis tal maal "Vana naine praetud munadega", mis on täielikult realistlik teos.

Aastal 1623 asus Velázquez Madridi, kus võitis Hispaania peaministri Olivarese ja kuninga Felipe IV poolehoiu. Järgnenud aastatel maalis Velázquez kuninga, tema pereliikmete ja peaministri portreesid. Need on teostatud lihtsas, asjalikus, tõsises ja veenvas laadis. Figuurid neil on tumedad ning asuvad lihtsal heledal ja siledal taustal.

1629 maalis Velázquez oma esimese mütoloogilise pildi "Joodikud". Kujutatud on sel Bakchos oma saatjate saatüritega joodikute keskel: viinajumal kroonib kõige tublimat joodikut. Võib oletada, et selle teose loomisel sai noor meister tõuke mütoloogilise maali harrastajalt Rubensilt, kes 1628 Hispaanias viibis. Kuid Velázqueze realistlikul grupiportreed meenutaval žanripildil on vähe ühist flaami meistri voolava, teatraalse ja fantaasiaküllase käsitlusviisiga.

1629–1631 veetis Velázquez poolteist aastat Itaalias, peatudes pikemalt Veneetsias ja Roomas. Ta tutvus Veneetsia maalikunsti, eriti Tintoretto loominguga. Velázqueze maalimisviisis tekkis muutus; ta loobus üksikvorme teravalt kujutavast laadist ja pöördus puhtmaalilise käsitlusviisi poole, mis tundis ainult pinda, hülgas üksikasjaliku sisejoonistuse, lihtsustas kõike ja sulatas detaile kokku. Velázqueze pintslitehnika on lai, vedel ja voolav, nagu on omane akvarellile. Haruldase meisterlikkuse saavutas ta atmosfääri kujutamisel; valgus ja õhk olid talle tähtsad abinõud kompositsioonilise terviku saavutamisel. Uus laad ilmnes juba Itaalia-reisi kestel maalitud teostes, nagu näiteks Madridis Prado muuseumis olevas maalis "Vulcanuse sepikojas". Seda laadi harrastas ta ikka järjekindlamalt ja julgemalt pärast kodumaale tagasitulekut. Neist tuleb esile tõsta krahvhertsogi Olivarese ja noore printsi Balthasar Carlose ratsaportreid (viimane suri 17-aastaselt 1646). Mõlemad on maalitud umbes 1632–1634 ja neid hoitakse Prado muuseumis.

 

Tema teise, aastani 1649 kestva perioodi tähtsaim teos on suur (370×307 cm), aastatel 1634–1635 loodud ajalooline maal, mis kujutab sõda Madalmaade vastu, nimelt Breda kindluse alistumist hispaanlastele 1625. See mõõtmetelt suurim Velázqueze teos on tuntud pealkirjaga "Piigid" hispaania sõdurite piikide järgi. See sündmus on kujutatud loomulikult ja sundimatult, ilma paatoseta. Õhk ja valgus on meisterlikult edasi antud. Sedagi maali säilitatakse Prado muuseumis.

Velázquez viibis sel ajal kogu aeg kuninga läheduses. Ta saatis kuningat tolle reisidel Aragóni 1642 ja 1644. Kindlasti oli ta kuninga juures sel ajal, kui too sisenes vallutajana Leridasse katalaanide ülestõusu ajal. Ta kujutas kuningat hobuse seljas suure väejuhina oma vägede eesotsas – roll, mida Felipe IV kunagi ei täitnud. Katalaanide ülestõus suruti küll maha, kuid sellega kaasnenud sõjas sai Hispaania lüüa ja pidi tegema Prantsusmaale territoriaalseid järeleandmisi.

 

Aastatel 1649–1651 viibis Velázquez teist perioodi Itaalias. Jällegi ruttas ta algul Veneetsiasse, peatus siis ligi aasta Roomas ja külastas teisi linnu. Roomas maalis ta 1650. aastal ühe oma parimatest teostest, paavst Innocentius X portree. Paavsti jõhkra, despootliku ilmega näo on meister edasi andnud varjamatu naturalismi ja peaaegu hirmuäratava tõetruudusega. Mõnigi kartis Vatikanis, et Velázquez satub selle peale paavsti ebasoosingusse, kuid vastupidi, paavst oli maaliga väga rahul ja riputas selle oma külastajate ooteruumi seinale. Ta andis kunstnikule medali ja kullast keti. Sellest maalist on mitu koopiat, mis asuvad galeriides üle maailma.

Samal aastal maalis ta oma teenri ja õpilase Juan de Pareja (1606–1670) portree. See valmis Roomas Velázqueze valimise puhul kunstnikke ühendava Püha Luuka Akadeemia liikmeks. Omaenda teenri portreteerimine niisugusel puhul on küll väga ebatavaline, eriti kui arvestada, et Pareja on maalil nii uhke poosi ja pilguga, nagu poleks ta teener, vaid hertsog või kindral.

Itaalias ostis Velázquez Tiziani, Tintoretto, Veronese ja teiste kunstnike töid. Kui ta lõpuks kuninga käsul Hispaaniasse tagasi tuli, oli tal kaasas palju maale ja kolmsada skulptuuri. Hiljem ta süstematiseeris selle kogu ja koostas selle kataloogi. Kuid Hispaania katoliku kiriku jaoks olid riietamata inimesi kujutavad skulptuurid jäledad ja pärast Felipe IV surma läksid need pikkamööda kaduma.

Kuigi ametikohustuste täitmine kuningakojas (ta oli nimelt kuninga lossimarssal) nõudis Velázquezelt aega ja energiat, olid tema elu viimased üheksa aastat väga viljakad. Ta lõi mütoloogilisi pilte, millest tuntuim on "Venus peegliga", hulga kuninga ja tema pereliikmete ning õukondlaste (õuenarride, kääbuste jt) portreid.

 

Parimad tolle perioodi maalid on kaks suurt kompositsiooni "Õuedaamid" ehk "Las Meninas" (1656) ja "Ketrajad" (umbes 1657). "Õuedaamid" kujutab kunstnikku ennast kuninga ja kuninganna topeltportreed maalimas. Valitsejate figuurid peegelduvad tumeda ruumi tagaseinas peeglis. Esiplaanil on väike infanta Margarita Teresa, keda Velázquez korduvalt portreteeris, ümbritsetuna õuedaamidest ja kääbustest. Maalil puuduvad peaaegu täiesti lokaaltoonid, teose mõju on rajatud peamiselt õhu ja valguse nüansside tabamisele. Selle maali mõõtmed on 318×276 cm ja seegi asub Prado muuseumis.

Maalil "Ketrajad" kujutas Velázquez Madridi vaibatöökoda. Esiplaanil on elusuuruses ketrajad tööl, tagaplaanil näeb müügiruumi, kus suursugused daamid uurivad ülesriputatud vaipu. Nagu "Õuedaamidel", ei ole siin peamiseks figuurid ja tegevus, vaid optiline probleem: kujutada, kuidas valgus tagaplaani üle ujutab ja siis nõrgenedes tumedal esiplaanil levib, segunedes valgusega, mis tuleb esiplaanil olevatest, vaatajale osalt nähtamatutest valgusallikatest. Ka see maal asub Prado muuseumis.

 

Velázquez võttis paljude maalide jaoks ainet antiikmütoloogiast. Ta maalis Arachnet^[1], Arest^[2], Dionysost^[3], Hephaistost^[4], Iot^[5] ja Venust^[6].

23. aprillil 1618 abiellus Velázquez Juana Pachecoga (1602–1660). Abielust sündis kaks tütart: Francisca ja Ignacia. Noorem tütar suri lapsena. Vanem tütar abiellus kunstnik Juan Bautista Martínez del Mazoga (1612–1667).^[7]

Velázqueze järglaste hulka kuuluvad tema tütre Francisca de Silva Velázquez y Pacheco (1619–1658) kaudu Monteleone markiid, sealhulgas Enriquetta Casado de Monteleone (1725–1761), kes abiellus Reußi noorema liini krahvi Heinrich VI-ga (1707–1783). Nendest põlvneb suur osa Euroopa kuningasoost, sealhulgas Hispaania kuninganna Sofía^[8] ning Hollandi, Belgia, Luksemburgi, Liechtensteini ja Rootsi monarhid.

• "Venus del espejo"
• "Felipe IV" (1623–1624)
• "Felipe IV" (1623–1628)