Düsleksia
See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2013) |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Düsleksia ehk vaeglugemine on lugemishäire, mille puhul inimese lugemisoskus on sobiva õpetuse, normaalse intellekti ja sotsiaal-kultuuriliste võimaluste juures oluliselt nõrgem, kui võiks eeldada tema muude võimete põhjal. Termin on tuletatud vanakreeka keelest – eesliide dys tähistab häiret, lexis tähendab sõna või kõnet.
Eesti traditsioonis eristatakse düsleksiat ja spetsiifilist kirjutamishäiret düsgraafiat.
Viimase aja aju-uuringud on näidanud aju olulist rolli häires.
UNESCO andmetel võib kuni 10% täiskasvanutest olla eri raskusastmes düslektikud, kes on õppinud oma probleemiga rohkemal või vähemal määral toime tulema. Eesti pedagoogide arvates on 15–25% algklasside lapsi lugemisraskustega. Düslektikute osakaal nende hulgas pole teada.
Düsleksia uurimise ajalugu
muudaAlgselt (1890. aastail) ei eristatud düsleksiat afaasiast – osalisest või täielikust kõne kaost – ja seetõttu arvati, et põhjuseks on ajukahjustus keelega seotud piirkonnas, mis on saadud varases eas. Seega ei eristatud arengulist düsleksiat omandatud düsleksiast.
1920. aastail pidas Samuel T. Orton düsleksia põhjuseks hilinenud funktsiooni arengut. Korreleerub vasakukäelisusega ning kalduvusega tähti ümber pöörata, kui õpitakse lugema või kirjutama. Pakkus, et probleemi on võimalik parandada, kui saavutatakse vasaku ajupoole domineerivus lugema õppimisel.
Sotsioloogid ja pedagoogid uskusid esmalt, et tegu on keskkonnast tuleneva probleemiga. Sel juhul oleks probleemi lihtsam lahendada kui parandada neuroloogiist puudujääki.
Samuel A. Kirk võttis 1963. aastal kasutusele mõiste "õpiraskus", mis eristas düsgraafikud vaimse mahajäämuse või sensoorse deprivatsiooniga lastest.
Häire avaldumine
muudaHäire tunnusteks on 3 liiki raskused:
- vigadega lugemine;
- aeglane lugemine;
- loetust halb arusaamine.
Rahvusvahelise häireteklassifikatsiooni järgi võib esineda järgmisi raskusi:
- tähtede vahelejätmine, asendamine, moonutamine või teiste sõnade või silpide lisamine;
- aeglane lugemine;
- lugemise valesti alustamine, eelnev pikk kõhklemine, lugemisjärje kaotus või lause ebakorrektsus;
- lausetes sõnade või sõnades häälikute ümberpaigutamine või tagurpidi lugemine.
Samuti võib esineda puudulikku arusaamist loetust, mis ilmneb
- võimetuses meeles pidada loetud fakte;
- võimetuses teha loetust järeldusi või kokkuvõtet;
- vastates küsimustele loetud jutu kohta, lähtutakse oma üldteadmistest, mitte konkreetse jutu sisust.
Düsleksiaga võib esineda ka muid spetsiifilisi õpivilumuste häireid:
- düsgraafia (õigekirjahäire),
- ekspressiivne kõnehäire,
- retseptiivne kõnehäire,
- düskalkuulia (arvutamisvilumuste häire).
Kuidas düslektikut ära tunda?
muuda| Raskused väikestel lastel | Raskused kooliealistel | Raskused teismelistel ja täiskasvanutel |
|---|---|---|
| Tähtedest arusaamisel, tähtede ja helide kokkusobitamisel | Faktide ja numbrite meeldejätmisel | Vanasõnade, mõistatuste, naljade jmt mõistmisel |
| Sõnade hääldamisel | Käekiri ja pliiatsi hoidmine | Valjusti lugemisel |
| Uute sõnade õppimisel ja õigel kasutamisel | Kirjutamisel – tähtede ümberpööramine, asukoha muutmine | Aja planeerimisel |
| Tähestiku, numbrite, päevade või sarnaste järjestuste õppimisel | Juhiste järgimisel | Võõrkeele õppimisel |
| Matemaatikas tekstülesannete mõistmisel | Meeldejätmisel |
Düsleksia ravi
muuda- spetsiifiline õpetamine
- erinevate modaalsuste (kuulmine, nägemine, puudutus) kasutamine
- anda rohkem aega vastamisel