Charles I

Charles sündis Šotimaal kuningas James VI ja Taani Anne (Frederik II tütre) teise pojana. Charles oli sündides väga nõrk ja toime pandi hädaristimine, kartes, et ta sureb peagi. Laps jäi siiski elama, kuigi Charlesi tervis jäi elu lõpuni üpris viletsaks. Vaid mõnepäevaselt anti talle Albany hertsogi tiitel. 1604. aasta suvel viidi Charles Inglismaale. Tema eest hoolitses Robert Carey perekond. Nelja-aastaselt sai temast Yorki hertsog. Lapsena ei suutnud ta korralikult käia ning täiskasvanuna kõndis ta pidevalt kiirustades ringi, et varjata oma ebakindlat kõnnakut. Tõenäoliselt põdes ta lapsena rahhiiti, mistõttu ta kasv jäi varakult kinni. Kui pikaks ta täpselt kasvas, pole teada, sest ta püüdis oma lühikest kasvu igati varjata, lastes end maalida nõnda, et ta paistaks pika ja sihvakana. Sarnaselt oma isa Jamesiga oli ka Charlesil liiga suur keel, mistõttu ta ei suutnud sõnu korralikult välja hääldada ja kogeles. Hiljem suutis ta pideva harjutamisega seda defekti varjata. Esialgu tundus Charles olevat ka vaimselt arengupeetusega, kuid kui ta umbes viieaastaseks sai, ilmnes, et tal oli küllaltki suuri andeid intellektuaalsete tegevuste osas. Charlesi iseloom kujunes kinniseks, kuid lähedaste vastu oli ta väga sõbralik, heatahtlik ja soe.

 

Charles sai veelgi parema hariduse kui ta isa. Kui ta sai viieaastaseks, sai tema koduõpetajaks Thomas Murray, kes õpetas koos Charlesiga ka oma vennapoega Williamit, kellest sai Charlesi eluaegne sõber. Kuueaastaselt pidi Charles hakkama oma tegemistest isale kirjutama. Charles kasvatati üles mõõduka protestandina, kuid kuna ta ema huvitus sügavalt ka katoliiklusest, siis kandusid need sümpaatiad mõnevõrra ka pojale üle. Kümneaastaselt osales ta juba usudispuutidel, tema religioosseks suunajaks sai mõõdukas presbüterlane James Fullerton. Samuti hoolitses Charlesi eest tema sügavalt protestantlik vend Henry. Seetõttu oli tolle ootamatu surm 1612. aastal Charlesile sama suureks löögiks kui ta isalegi. Charles isa kuulutati Walesi printsiks alles 1616. aastal, sest kuningal polnud piisavalt raha selle kuluka tseremoonia läbiviimiseks ning ta oli oma vanima poja kaotusest tükk aega löödud. Ent pärast Henry surma oli James Charlesi ideoloogilise suunamise enda kätte võtnud ning kasvatas temast sama veendunud absolutismi pooldaja, kui ta ise seda oli.

Pärast Walesi printsi staatuse saamist hakkas Charles osalema ka riigi poliitika tegemisel. Temast sai isa soosiku, Buckinghami hertsogi George Villiersi hea sõber. 1617. aastal toimus Charlesi esimene riiklik missioon, selleks oli lähetus Šotimaale, kus ta demonstreeris oma head keelteoskust, samuti ka seda, et ta on oma isale jäägitult truu. Hiljem hakkas ta oma isa poliitikale siiski ka vastu seisma, sest pidas seda liialt jõuetuks, kõhklevaks ja utoopiliseks.

Suureks hoobiks oli Charlesile tema ema surm 1619. aastal, sest Jamesist võõrdunud Taani Anna ainsaks toeks oligi tegelikult jäänud tema poeg, kes teda sügavalt armastas. Umbes samal ajal oli Charles hakanud endale otsima ka naist. Esialgu panustati tema isa soovil Hispaania kuningatütre Maria Annaga, läbirääkimised Jamesi ja Hispaania saadikute vahel olid tegelikult alanud juba 1612. aastal. Kuid nüüd, Kolmekümneaastase sõja alguses, kasutasid hispaanlased võimalikku abielu ära lihtsalt selleks, et anda idealistlikule Jamesile petlikke lootusi ning takistada teda protestantide poolel Hispaania ja keisri vastu sõtta astumast. 1623. aastal otsustas Charles koos Buckinghami hertsogiga asja ise ära lahendada. Nad reisisid läbi Prantsusmaa Hispaaniasse ja nõudsid hispaanlastelt abielu osas selget vastust. Nood püüdsid Charlesi esialgu meelitada usku vahetama, kuid see ei läinud korda. Usuväitlustel näitas Charles üles head pühakirja tundmist ja süüdistas katoliiklasi selle väänamises. Kohtumine infantaga kujunes kaootiliseks, sest Charlesi öeldud sõnad ei vastanud neiu meelest etiketile. Õige pea oli Charlesil selge, et hispaanlannaga mõistlikku abielu sõlmida on küllaltki võimatu. Hispaanlased nõudsid radikaalseid muutusi Inglismaa siseelus, eriti katoliiklaste positsioonide taastamist, ning väitsid, et peavad ootama, kuni saavad paavstilt abieluks heakskiidu. Inglaste tõstatatud probleemid, näiteks Pfalzi tagasiandmine Charlesi õemehele, endisele Pfalzi kuurvürstile Friedrich V-le, ei leidnud sõlmitud abielulepingus mingit äramärkimist. Tõenäoliselt kirjutasid inglased sellele alla ainult seetõttu, et Charlesil oleks võimalik Hispaaniast lahkuda. Kui ta Inglismaale jõudis, lasti leping kiiresti tühistada.

Kodumaal tagasi olles asus Charles tegema ettevalmistusi hoopis Hispaania ründamiseks, et kaotatud alad õele jõuga tagasi võita. Teda toetasid nii isa kui ka Buckinghami hertsog, kuid parlament tõrkus vajalikku raha andmast. Viimaks teatud osa rahast siiski saadi ja asuti laevastikku valmis seadma. 1624. aasta lõpus valmis Charlesil ka uus abieluplaan: ta otsustas abielluda Prantsusmaa kuninga (1589–1610) Henri IV noorima tütre Henriette-Mariaga, kes oli samuti katoliiklane. Inglastele oli kasulik aga see, et saadi küllaltki suur kaasavara ja prantslaste potentsiaalne toetus Habsburgide vastu. Ehkki abielulepingus nõuti ka inglise katoliiklaste tingimuste parandamist, jäi see klausel poolte vaikival kokkuleppel vaid paberile. Ent Henriette-Maria võis jääda katoliiklaseks ja kasvatada kuningliku perekonna lapsi, kuni nad olid kaheksa-aastased. Abielu sõlmimine lükkus edasi aga 1625. aasta kevadesse, sest vahepeal suri James I ja Charlesil tuli asuda kuningatroonile.

Charles I osutus valitsejana mitmeti teistsuguseks valitsejaks kui olnud tema isa. Ta oli küll samavõrd veendunud absoluutse monarhia pooldaja ja püüdis parlamendi mõju igati vähendada, kuid samas oli ta tunduvalt paindlikum ning suutis vähemalt oma valitsusaja alguses ka parlamendiliikmeid oma ettevõtmisi toetama saada. Erinevalt James I-st oli ta ka väga järjekindel valitseja, kes ka reaalse võimu enda ja oma kitsama ringkonna kätte haaras, kuna James oli sageli piirdunud vaid teoretiseerimise ning oma soovunelmatesse süüvimisega, jättes reaalse valitsemise teiste teha. Ent Charlesi autokraatlik valitsemisstiil tekitasid talle palju vastaseid ja ehkki ta ise esialgu nende otseste rünnakute alla ei langenud, asusid parlamendiliikmed ja mitmed suurnikud ründama tema favoriite kui kuningale halva nõu andjaid.

Esimesena sattus löögi alla Buckinghami hertsog, kes oli korraldanud kaks ebaõnnestunud sõjaretke Hispaania vastu ja keda peeti ka Inglismaa tegelikuks valitsejaks. Parlament süüdistas teda reetmises, kuid Charles püüdis teda kaitsta. Ent enne, kui Buckinghami hertsog sai kolmanda võimaluse, tapeti ta 1628. aastal. Nii olid pinged mõneks ajaks lahenenud. Kuid riigi majanduslik seis oli endiselt vilets ja parlament ei soovinud enam üldse raha anda. Seda oleks aga vaja läinud nii sõjategevuse jätkamiseks, eriti kuninga onu Taani kuninga ja Norra kuninga (1588–1648) Christian IV aitamiseks Kolmekümneaastases sõjas, laevastiku ajakohastamiseks kui ka laialdasteks ehitustöödeks kuningriigi sees. Nii oli Charles kehtestanud mitmeid erakorralisi makse, mille vastu parlamendiliikmed mõistagi protestisid. Aastatel 1625–1629 kutsus Charles kokku kolm parlamenti, ent ei leidnud nendega üksmeelt. Seejärel otsustas ta absolutistliku valitsemissüsteemi praktikasse rakendada ja valitses 11 aastat ilma parlamendita. Ajalookirjutuses on kohati seda aega nimetatud 11 türannia-aastaks, kuid see nimetus pole ilmselt kuigi täpne.

1629. aastal, pärast parlamendi laialisaatmist, suutis Charles jõuda mitme olulise tulemini: sõlmiti rahu Hispaania ja tollega liitunud Prantsusmaaga ning esimesega lepiti kokku, et püütakse lahendada nii Pfalzi probleem kui ka omavahelised kaubandusvastuolud. Samal aastal sündis kuningapaaril ka esimene laps, kes suri paraku aga juba samal päeval. Aga juba 1630. aastal sündis hilisem troonipärija, kes sai nimeks samuti Charles.

Charles I olulisim kirg oli kunstikogumine, millele ta pühendus enim just 1630. aastatel. Tema õukonnas tegutsesid mitmed tolle aja tunnustatud maalikunstnikud, nagu: Peter Paul Rubens (kes oli samaaegselt ka Hispaania saadik), Anthonis van Dyck, Daniel Mytens ja mitmed teised. Kuningas kulutas kunsti peale suuri summasid ning hiljem on seda talle korduvalt ette heidetud, sest riigi majanduslik seisund polnud ikka sugugi kiita. Kuningas tegi küll ka suhteliselt palju, et olukorda muuta: asutati uusi kaubakompaniisid, rajati asundusi ja sõlmiti kaubanduslepinguid teiste riikidega. Et kroonilist rahapuudust leevendada, alustas Charles ka laevaraha kogumist, mis pidi minema laevastiku uuendamiseks. Tegelikult rahastati sellega ka igasuguseid muid projekte. Algselt erakorraline maks kippus 1630. aastate lõpuks regulaarseks saama ja see pälvis ägedat kriitikat, eriti endiste parlamendiliikmete seas. Inglismaa majanduslik ja ühiskondlik edasiminek oli küll tuntav, eriti kui silmas pidada linnastumist ja turumajanduse arengut, kuid riigijuhtimine oli siiski küllaltki kaootiline, sest kuningavõim võis reguleerida vaid kõrgemat valitsustasandit, lokaaltasand jäi küllaltki omapead, ning riigi võlad pigem suurenesid kui vähenesid.

Sel perioodil olid kuninga lähimad abilised sellised aadlikest sõjamehed nagu Thomas Wentworth, Straffordi krahv ja James Hamilton, aga ka vaimulikud, näiteks Canterbury peapiiskop William Laud, kes oli ühtlasi ka absolutismiidee (kuningal on Jumalast antud võim) tuline pooldaja ja arendaja. Just usuküsimused muutusidki 1630. aastatel üha põletavamateks, sest ühest küljest püüdis paavstivõim Charlesi kui küllaltki tolerantsete usuvaadete ja katoliiklusele veidi sümpatiseerivat meest enda poolele võita, teisalt aga tõstsid Inglismaal ja Šotimaal pead radikaalsed protestantlikud ehk puritaanlikud voolud. Charles püüdis usuelu hoida niivõrd kuldsel keskteel kui vähegi võimalik, lõpetades äärmusliku katoliiklaste tagakiusamise ja püüdes anglikaani liturgiat ühtlustada, ent suurele osale alamatest oli see vastuvõetamatu. Eriti rahulolematud olid šotlased, kellega Charlesil oli üle hulga aja kokkupuude 1633. aastal, mil ta käis Edinburghis end Šotimaa kuningaks kroonimas. Ilmnesid teravad vastuolud just usupinnal, sest šotlaste enamus ei tahtnud aktsepteerida anglikaani kiriku piiskoplikku vormi ja liturgiat, vaid soovis vabakoguduslikku kirikukorraldust, mis oleks lähtunud otseselt šoti presbüterlikust traditsioonist. Vastuolud teravnesid üha ning lisaks šoti protestantidele muutusid üha riigivõimuvastasemaks ka inglise enda puritaanid.

1637. aastal püüti Šotimaal rakendada sisuliselt anglikaanlikku jumalateenistuse korda. See lõppes vaimulike minemakihutamise ja suure tüliga. Šotlased sõlmisid 1638. aasta alguses "ühiskondliku leppe" (national covenant), milles täielikult keeldusid anglikaani korra ühegi aspekti tunnistamisest ning nõudsid vabakoguduste rakendamist. Sama aasta lõpul kuulutaski šoti rahvuslik assamblee piiskopliku (anglikaanliku) kirikukorra täielikult kaotatuks. Nii sai alguse Esimene piiskoppide sõda, sest Charles ei saanud järgi anda, see oleks olnud tema kui absoluutse monarhi puhul mõeldamatu, eriti, kuna usuküsimus oli talle küllaltki südamelähedane asi. Siiski ei alustanud sõda kuningas, vaid šotlased. Alexander Leslie lipu alla kogunes umbes 20 000 meest, kes olid valmis kuningale vastu astuma. Umbes sama suure väe sai kokku ka kuningas, kuid konflikt lahenes siiski enam-vähem rahumeelselt, Berwicki lepinguga nähti ette tüli rahumeelne arutamine kirikukogul, kus pidi osalema ka kuningas. Ent šotlased tahtsid, et kuningas tunnistaks kohe ja vastuvaidlematult piiskopliku korralduse kaotamist. Seda too teha ei tahtnud. Olukord muutus aga üha pingelisemaks, sest Šotimaa omadega sarnaseid nõudmisi hakkas tulema ka Inglismaalt ja Iirimaalt. Nii otsustas kuningas asja lahendada ikkagi sõjalisel teel, suruda Šotimaal tema suhtes mässulised elemendid maha ja hoiatada nõnda ka teisi potentsiaalseid vastalisi. Et seda teha, oli kuningal aga tarvis raha. Seda võis saada ainult parlamenti kokku kutsudes, sest erakorraliste lisamaksude võimalused olid ammendatud, üldsus poleks neid enam mingil juhul aktsepteerinud. 1640. aastal otsustaski Charles I parlamendi kokku kutsuda.

Aprillis 1640 kogunes parlament kokku. Enamik liikmetest oli olnud ka 1629. aasta omas ja meelestatud seega küllaltki kuningavaenulikult. Eriti tõusis esile veendunud puritaan John Pym, kes väitis oma emotsionaalsetes kõnedes, et kuningas on oma tegutsemises õilsad eesmärgid minetanud ja ajavat taga hoopis katoliiklaste kasu. Charles vastas sellele nördinult ning püüdis šotlastevastast retke igati põhjendada (et nad on mässulised, otsinud abi prantslastelt ja ohus kuningriigi ühtsus või kuningavõim ise), kuid parlament ei võtnud teda kuulda. Mais saatis Charles parlamendi laiali, nõnda sai see kuulsaks Lühikese parlamendi nime all.

Ent olukord muutus kuninga jaoks üha kurjakuulutavamaks, sest samal aastal tungisid Inglismaale šotlased, kes lubasid lahkuda siis, kui usuküsimuses on saavutatud neid rahuldav kokkulepe. Üha rahulolematumaks muutusid ka aadlikud. Nõnda ei jäänud Charlesil muud üle, kui uus parlament kokku kutsuda. See juhtus 1640. aasta novembris. Et see vähemalt osaliselt eksisteeris kuni 1653. aastani, nimetatakse seda Pikaks parlamendiks. Sellegi liikmeskond oli sisuliselt sama meelsusega kui Lühikese parlamendi oma, nii et Charlesil ei läinud sugugi lihtsamaks.

Parlamendiliikmed otsustasid sedakorda kogu võimu sisuliselt enda kätte võtta ehk kehtestada endid samavõrra kuninga üle kuivõrd too oli varem püüdnud end kehtestada nende üle. Kuningal kästi näiteks parlamendi laialisaatmise korral kolme järgneva kuu jooksul uus kokku kutsuda, ta kaotas täielikult õiguse makse koguda ning sisuliselt kogu majanduspoliitika läks nende pädevusse. Peagi hakkas parlament Charlesile ette kirjutama ka sise- ja välispoliitikat, mida too pidas juba suureks pühaduseteoseks ja kuninga eraasjadesse sekkumiseks. Parlament sõlmis liidu ka kuninga seisukohalt mässuliste šotlastega ja hakkas kuningriigi sõjajõudusid enda kontrolli alla võtma. Esialgu avalikuks konfliktiks siiski veel ei läinud, sest kuninga isik tundus enamikule inimestele ikka veel püha ja puutumatu. Küll aga nägid parlamendiliikmed võimalust maksta kuningale kätte tagaselja ehk vastutusele võeti kuninga "halvad nõunikud". Eriti oli parlamentääridele pinnuks silmas Straffordi krahv, kes oli kahtlemata võimekaim kuninga lähikondlane. Ta mõisteti kiiresti süüdi ja kuningat sunniti tema hukkamisotsusele alla kirjutama. Strafford hukati 1641. aasta mais. Samal ajal pandi vangi ka teine kuninga lähikondlane William Laud.

Parlament võttis enda kätte ka usuasjade korraldamise. Kõigepealt käskis ta kuningal šotlaste nõudmisele järele anda, mida ta 1641. aasta alguses ka tegi. Ent sellega sai kuningas endale taas positiivset mainet, eriti Šotimaal, seega hakkasid parlamendi positsioonid tema enda tegevuse tagajärjel ootamatult kõikuma ja kuningas püüdis seda mõistagi ka igati ära kasutada, sõlmides šotlastega salaleppe parlamendi vastu. Samuti kontakteerus ta naise kaudu Prantsusmaaga, et saada parlamendi isetegevuse vastu tuge. Parlament võttis vastu aga "Suure ramonstrantsi", kus monarhilt võeti sisuliselt ära kõik õigused, muutes riigi vähemalt teoreetiliselt parlamentaarseks monarhiaks. Kuningas seda mõistagi ei tunnistanud ja vastasseis muutus üha pinevamaks.

1641. aasta sügisel puhkes Iirimaal ülestõus, mida parlament kasutas kohe kuninga vastu, väites, et selle taga on kuninganna ja teised katoliikluse restauratsiooni toetavad jõud. Puhkesid suured kuningannavastased meeleavaldused ja 1642. aasta algul lahkus kuninglik perekond Londonist Hampton Courti. Varsti lahkus kuninganna maalt, võttes kaasa ka kroonijuveelid, et nende pantimise eest saadud rahaga kuningale sõjajõude värvata. Parlament aga tegutses omasoodu, nõudes kuningalt kõigi sõjajõudude üleminekut parlamendi kontrolli alla, samuti arvati ülemkojast välja kuningale lojaalsed piiskopid. Sõjajõududest loobumisega Charles aga enam nõustuda ei saanud. Nõnda oli otsene konflikt vältimatu.

  Pikemalt artiklis Inglise kodusõda (1642–1651)

Märtsis 1642 läks Charles Yorki, kus sai hästi sidet pidada ka talle lojaalsete šotlastega. Sinna kogunes üha enam ka talle ustavaid inimesi, peamiselt kõrgaadlikke. Peagi oli kuningal juba arvestatav armee, ent relvakonflikti püüti siiski veel vältida. Juunis saatis parlament kuningale kirja, nn 19 ettepanekut, millega nõuti kuningalt täielikku alistumist parlamendile. Kuningas rõhutas oma vastuses, et parlament peaks arvestama ikkagi ka valitsejaga, sest Inglismaa valitsus põhinevat monarhi, Ülem- ja alamkoja üksmeelel. Enamik ülemkojast oligi juba kuninga poole üle tulnud, kuid alamkoda oli üldiselt tema vastu, ehkki ka seal leidus suur hulk kuningameelseid ehk rojaliste. Parlament häälestus leppimatult ja kuningas otsustas tegutseda esimesena.

Aasta teisel poolel liikus kuningas koos oma pooldajatega Nottinghami. Seal koondas ta oma vägesid ja alustas peagi marssi pealinna suunas, kus parlamendil oli küllaltki komplitseeritud olukord, sest linlaste lojaalsus neile polnud kindel, pealegi keeldus linna magistraat parlamendile raha laenamast, samal viisil, nagu ta oli seda keeldunud varem ka kuningale andmast. Ent kuningas ei tunginud kohe Londoni peale, vaid jäi peatuma Oxfordi, millest saigi mitmeks aastaks kuningameelsete keskus. Mõnda aega tegutses seal isegi kuningameelne vastuparlament, mis aga jäi tähtsusetuks moodustiseks. Charlesi on süüdistatud otsustamatuses ja võib-olla õigustatult, sest kiire tegutsemise korral oleks ta võinud Londoni juba 1642. aastal vallutada ja kodusõja enda kasuks lõpetada. Kuid nüüd konflikt üha venis ning parlament sai aega vägesid koondada ja neid reformida.

Kodusõja esimestel aastatel olid edukamad kuningameelsed, kuid nad ei suutnud vallutada ei Londonit ega saavutada muul moel strateegilist võitu, mis oleks parlamendi alistuma või järele andma sundinud. Charles ise muutus üha ebalevamaks, sest ta pidi muretsema oma Inglismaale naasnud raseda naise tervise pärast ega suutnud riigiasjadele kuigivõrd mõelda. 1644. aastal lahkus Henriette-Maria aga taas Inglismaalt ja kuningas ei näinud teda enam kunagi. Samal ajal said rojalistid üha rängemaid tagasilööke, sest parlamendi väejuht Oliver Cromwell, osav strateeg ja nutikas sõjaväereformaator, oli loonud parlamendi eliitüksused, raudpead, ning reformis aegamööda ka muid väeosi. Samal ajal vähenes rojalistide hulk pidevalt, kuningal polnud ka piisavalt raha, et uusi vägesid soetada. Samal ajal laastasid parlamendi väed rojalistidele lojaalseid piirkondi üha enam ja šotlased hoidusid otsustavalt sekkumast.

1645. aastal said kuningaväed Nasby lahingus ränga kaotuse osaliseks, parlamendi kätte langes ka kuninga kirjavahetus, kus vähegi kompromiteerivat materjali kohe monarhi vastu kasutama hakati. Rojalistide väed olid laiali löödud ning üksteise järel langesid nende vastupanukeskused parlamendi vägede kätte. 1646. aastal langes ka Oxford. Kuningas püüdis kokkuleppele jõuda šotlastega, ent keeldus endiselt neile täielikult presbüterlikku kirikukorraldust andmast. See maksis talle valusalt kätte, kuna parlament ja šotlased leppisid omavahel kokku ning esitasid kuningale omapoolsed nõudmised. Sama aasta lõpus anti kuningas parlamendi esindajatele üle ja šotlased lahkusid Inglismaa pinnalt. Charlesist oli saanud vahialune.

Monarhismi idee oli Inglismaal väga sügavalt juurdunud ja seetõttu ei saanud parlament temast täielikult mööda minna. Lisaks sellele olid seal ka sügavad lõhed ja paljud liikmed soovisid monarhiga kokkuleppele jõuda. Vaidlused kestsid aastaid, kuni Cromwelli juhitud äärmuslased viimaks peale jäid ja otsustasid kuninga kõrvaldada. Enne seda viidi kuningat üle lossist lossi, teda koheldi eri kohtades küllaltki erinevalt, karmist vangistusest kuni lihtsalt piiratud liikumisvabadusega resideerimiseni. Samuti sattus ta erinevate parlamendifraktsioonide meelevalda, kuid alates 1648. aastast valvas teda sõjavägi ehk tema saatuse üle otsustas Cromwell. Charlesil oli mitmeid võimalusi põgeneda, kuid kas tema kõhklemise või asjaolude õnnetu kokkulangevuse tõttu ei õnnestunud neist ükski. 1648. aasta lõpus hakati tema üle kohut mõistma.

 

Kohtumõistmine kuninga üle oli küllaltki farslik. Et suur osa parlamendiliikmeid pidas monarhi isikut ikka veel pühaks ja puutumatuks, siis korraldas Cromwell seal tõsise puhastuse, misjärel jäid sinna vaid radikaalid, kes olid valmis kuningat ka surma mõistma. Seda parlamendi osa on nimetatud Puhastatud ehk Päraparlamendiks. 1649. aasta jaanuaris korraldati mitu kohtuistungit, kus kuningal sisuliselt kõneleda ei lastud. Kõlasid vaid temavastased süüdistused ja ta mõisteti peagi türannina süüdi. Charles kohtumõistmist seaduslikuks ei tunnistanud ja suuresti loobus ka ennast kaitsmast. 27. jaanuaril loeti kohtuotsus ette ja see ka allkirjastati. Selle poolt andsid allkirjad 59 kohtuliiget, keda tuli selleks kõvasti veenda. Nad läksid ajalukku kui "kuningatapjad" ja Charles II restauratsiooni ajal hukati neist enamus.

Kuninga hukkamine määrati 30. jaanuarile. Enne hukkamist kohtus ta veel oma pereliikmetega, vannutades neid oma veendumustele kindlaks jääma. Hukkamispäeva hommikul palvetas ta koos piiskop Juxoniga, sõi seejärel kerge eine ja astus Londonisse Whitehalli banketisaali ette püstitatud tapalavale. Seal pidas ta kõne, kus õigustas oma valitsusaega ja väitis end oleva süütu. Rahvast kuningale eriti lähedale ei lastud, sest kardeti tema põgenemist või rahutusi. Pärast seda, kui kuningal oli pea maha löödud, ei suudetud rahvast siiski tagasi hoida ning inimesed püüdsid endale suveniiriks koguda kuninglikku verd. Järgneval päeval õmmeldi Charlesile pea tagasi ja ta maeti Windsorisse. Alles Charles II võimule tõustes viidi ta põrm Westminster Abbeysse.

Pärast Charlesi surma ilmus tema mõtiskluste ja palvete kogumik "Eikon Basilike", mille koostajaks oli tõenäoliselt John Gauden. Seal kujutati teda süütu märtrina ja teda võrreldi lausa Jeesus Kristusega. Hiljem kuulutati Charles anglikaani kiriku märtrina pühakuks. Ta on siiani viimane isik, kelle anglikaani kirik on kanoniseerinud.

13. juunil 1625 abiellus Charles I Prantsusmaa printsessi Henrietta Mariaga ja neil sündis üheksa last.

• Charles James (sündis ja suri 13. märtsil 1629)
• Charles II (29. mai 1630 – 6. veebruar 1685)
• Mary (4. november 1631 – 24. detsember 1660)
• James II (14. oktoober 1633 – 16. september 1701)
• Elizabeth (28. detsember 1635 – 8. september 1650)
• Anne (17. märts 1637 – 8. detsember 1640)
• Catherine (sündis ja suri 29. jaanuaril 1639)
• Henry (8. juuli 1639^[küsitav] – 18. september 1660)
• Henrietta Anne (16. juuni 1644 – 30. juuni 1670)

• Priit Raudkivi. "Suurbritannia sünd". Tallinn: Argo, 2004.