Australopiteekus

Australopiteekused on esimesed teadaolevad fossiilsed inimlased. Nad kirjeldati 1925 Lõuna-Aafrikas. Neist esimene oli Australopithecus africanus ('Aafrika lõunaahv'). Taungi lubjakivikarjääris avastasid töölised 3-aastase poisi fossiili. Seda uuris Austraalia anatoom Raymond Dart, kes sel ajal töötas Johannesburgis Witwatersrandi ülikoolis. Dart jõudis järeldusele, et avastatud oli inimese eellasliiki kuuluv isend, ja avaldas oma tulemused 1925. aasta veebruaris ajakirjas Nature. Taungi poiss sarnanes hammaste ja lõualuude poolest miotseeni inimahvidega, kuid fossiilid annavad tõestust kahel jalal kõndimise kohta.

Tõestus selle kohta saadi 1935 Tansaaniast Laetoli vulkaanilises tuhas säilinud kahest kõrvuti asetsevast jalajälgede reast. 3,7 miljonit aastat tagasi tehtud jalajäljed on omistatud Australopithecus afarensisele ('Afari lõunaahv'). Kuigi A. afarensis kõndis kahel jalal, tundis ta ennast ka puu otsas koduselt. Tal olid pikad ja kaardus sõrmeluud, mistõttu sõrmed suutsid ronimise ajal tugevalt haarduda.

Ida-Aafrikas avastas australopiteekuste säilmed esimesena Mary Leakey 1959. Ta avastas Olduvai kuristikus pealuu, mis kuulus liigile Australopithecus boisei (tänapäeval Paranthropus boisei). Hiljem on Leakeyde pere samast välja kaevanud rohkemgi australopiteekusi, samuti inimese perekonda kuuluvate osava ja püstise inimese säilmeid.

Teadlased veel uurivad, kas Ardipithecus oli australopiteekuse eellane ja kas Australopithecus anamensis oli Australopithecus africanuse eellane.

 

Australopiteekuse ajumaht on umbes 35% nüüdisinimese omast. Graatsiline australopiteekus oli umbes 1,2–1,4 m pikk. Neil esines suguline dimorfism (sugudevaheline väline erinevus). Suure dimorfismi tõttu on inimese eellasi ette kujutatud polügaamsetena.

Tänapäeva inimestel ei ole suguline dimorfism nii selgelt väljendunud. Mehed kaaluvad naistest keskmiselt üksnes 15% rohkem, aga australopiteekustel võis see erinevus isegi 50% olla.

Kui Laetolist avastati suuremate koljude ja tagahammastega fossiile, siis arvati algul, et see tuleneb sugude erinevusest: väiksemad olid emased, suuremad ja massiivsemad isased. Tegelikult osutus see teiseks australopiteekuseliigiks ja sellele pandi nimeks Austalopithecus robustus (tänapäeval Paranthropus robustus), robustne australopiteekus.

Saledaid ja robustseid vorme eristatakse nüüd perekondadena austalopiteekus ja Paranthropus. Saledast liigist A. afarensis arenesid robustne vorm ja sale liik A. africanus, millest omakorda arenes perekond inimene.

Hilisemate australopiteekuste vaagna ja jalgade ehitus sarnaneb väga inimeste omaga. Silmahambad on australopiteekustel väikesed. Hilisematel liikidel arenesid suured purihambad.

Australopiteekused ei olnud üldiselt rohkem võimelised tööriistu kasutama kui tänapäeva suured inimahvid. Šimpanseid ja gorillasid on nähtud kasutamas kõige lihtsamaid tööriistu, näiteks purustama pähkleid kividega ja torkama pikki oksi sipelgapesadesse, et niimoodi sipelgaid püüda. On ka täheldatud, et šimpansid kasutavad jahipidamisel odasid – torkerelvana, mitte viskerelvana.

Liigi Australopithecus garhi leiukohtade lähedalt on leitud loomajäänuseid, mis annavad alust arvata, et see liik võis kasutada ka kivist tööriistu lihunikutöö jaoks.

Australopiteekused olid enamasti taimtoidulised ega küttinud. Arvatakse, et nad olid hoopis kütitavad. Nende luid olevat koobastest leitud mitte seetõttu, et nad elasid seal, vaid seepärast, et nende kehaosad kukkusid sinna, kui neid sõid tõelised lihasööjad leopardid ja hüäänid. A. afarensisel oli hammastel õhuke email. Teistel olid enamasti samasugused paksu emailiga hambad nagu inimahvidel. See näitas, et nad sõid koredat ja kõva toitu.

1979 uuriti mikroskoobiga seda, kuidas australopiteekuse hambad on kulunud. Antropoloog Alan Walker järeldas sellest, et australopiteekused olid suuresti puuviljatoidulised, kuid sõid ka juurvilju ja mugulaid. Suur osa uuringust keskendus A. afrcanuse ja P. robustuse hammaste võrdlusele. Selgus, et A. africanuse hambad olid vähem kulunud ja neil oli rohkem kriimustusi, aga P. robustuse hammastel oli rohkem mikroskoopilisi auke. Sellest on järeldatud, et P. robustus sõi rohkem kõva ja rabedat toitu, näiteks pähkleid ja seemneid.

 

• TD – Tšaad
  
  • TD-1 – Bahr el Ghazal, TD-2 – Djourab
    
• ET – Etioopia
  
  • ET-1 – Hadar, ET-2 – Herto, ET-3 – Omo
    
• KE – Keenia
  
  • KE-1 – Turkanameer
    
• TZ – Tansaania
  
  • TZ-1 – Olduvai, TZ-2 – Laetoli
    
• ZA – Lõuna-Aafrika
  
  • ZA-1 – Sterkfontein, ZA-2 – Swartkrans, ZA-3 – Kromdraai, ZA-4 – Taung