Allikas
See artikkel räägib põhjavee väljumiskohast; teiste tähenduste kohta vaata lehekülgi Allikas (täpsustus) ja Läte (täpsustus) |
Allikas ehk läte on koht, kus põhjavesi voolab maapinnale või veekogu põhja.
Veekogu põhja avanevad allikad on mõnel juhul veekogu peamised veega toitjad.
Allikad võivad voolata maapinnale rahulikult või surveliselt. Survelist allikavett nimetatakse arteesia veeks.
Põhjavees on tihti lahustunud palju mineraale, mis on dissotsieerunud ioonideks. Kui vesi väljub maapinnale, siis ta temperatuur tõuseb ja rõhk väheneb ning sellega seoses halveneb temas gaaside lahustuvus. Seetõttu eraldub pinnale jõudnud põhjaveest näiteks süsinikdioksiidi, mistõttu väheneb vee happesus. (See on seotud sellega, et süsinikdioksiid moodustab veega reageerides süsihappe, mis vees dissotsieerudes vabastab sinna hüdrooniumioone.) See viib omakorda näiteks kaltsiumkarbonaadi sadestumiseni, mis moodustab karbonaatse vee korral levinud allikatega seotud sette allikalubja.
Suure ioonisisaldusega põhjavett võidakse kasutada ravi- või joogiveena.
Allikad tekivad sinna, kus põhjaveehorisont lõikub maapinnaga.
Allikaid võib klassifitseerida vastavalt vee temperatuurile. Eristatakse külmaveelisi (< 20o), soojaveelisi (20–42o) ja kuumaveelisi (> 42o) allikaid[1].
Enamasti on allikate vesi väga külm, kuid vulkaanilistes piirkondades võib olla geotermilise soojuse poolt kuumutatud, moodustades kuumaveeallikaid.
Maapinnale väljumise järgi jaotatakse allikad tõusuallikateks ehk limnokreenideks, langeallikateks ehk reokreenideks ja allikalisteks aladeks ehk helokreenideks[1].
Eesti allikad
muudaEnamik Eesti allikaid avaneb Pandivere kõrgustiku jalamil, näiteks Endla looduskaitsealal. Selle põhjuseks on Pandivere kõrgustiku geoloogilise ehituse omapära. Sealne aluspõhi koosneb lõhelistest lubjakividest, mistõttu imbub sademetena maha langenud vesi kergesti maa sisse (infiltratsioon) ning vooluveekogusid maapinnale peaaegu ei teki (Pandivere kõrgustikul on väga hõre jõgedevõrgustik). Aluspõhja imbunud sademetevesi jõuab aga uuesti maapinnani kõrgustiku jalamil, kuhu seetõttu moodustub rohkelt allikaid.
Vaata ka
muudaTsitaadid Vikitsitaatides: Allikas |
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 Ökoloogialeksikon. (1992). Koost. Masing, V. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus
Kirjandus
muuda- Kristel Vilbaste, "Eesti allikad". Kasutatud tekstinäiteid Eesti Rahvaluule Arhiivist. Sari Roheline Eesti, Varrak, Tallinn 2013, 352 lk; ISBN 9789985327562
Välislingid
muuda- Eesti allikate andmebaas - allikad.info