Nothing Special   »   [go: up one dir, main page]
Vikipeedia

Aleksandr Menšikov

 See artikkel räägib Peeter I soosikust; 19. sajandi sõjaväelase kohta vaata artiklit Aleksandr Menšikov (Soome kindralkuberner); maadleja kohta vaata artiklit Aleksandr Menšikov (maadleja)

Aleksandr Danilovitš Menšikov[1] (vene keeles Александр Данилович Меншиков; 16. november (6. november vkj) 1673 Moskva – 23. november (12. november vkj) 1729 Berjozov, Handi-Mansimaa) oli Moskoovia tsaaririigi ja Venemaa keisririigi sõjaväelane, riigimees, vürst ja kindralfeldmarssal (1709). Ta oli Peterburi esimene kindralkuberner (1703–1724 ja 1725–1727).

Aleksandr Danilovitš Menšikov, 1716–1720
Menšikovi vürstisuguvõsa vapp

Menšikov määrati kõikide põhjasõjaaegsete vallutuste juhiks. 1707. aastal andis Peeter I talle Ingerimaa hertsogi tiitli, kuid see tiitel võeti 1727. aastal ära, kui Menšikov paleepöördes kaotajaks jäi. 1727. aastal pälvis ta ka generalissimuse auastme (oli teine Šeini järel, kuid esimene Vene impeeriumis), kuid juba samal aastal võeti talt ka see tiitel.[viide?]

Menšikovi tegelik päritolu on seni üldsusele teadmata. Vastupidi Katariina- ja Stalini-aegsele ajalookirjutusele, milles teda peeti tänavapoisiks, on nii 18. sajandi Euroopa aristokraatia kui ka tänapäeva venemaa ajaloorevisjonistid teda Romanovite suguvõsa järglaseks ning seega Vene impeeriumi seaduslikuks troonipärijaks pidanud. Seetõttu suhtus Peeter I (kelle päritolu pole seni teada)[2] ning tollane Euroopa ja Moskoovia aristokraatia temasse põhjendatud austusega.[3]

Noorus

muuda

Aleksandr Menšikov (Leforti õpilane)[1] oli tsareevitš Pjotr Aleksejevitši kaaslane noorukipõlve sõjamängudes. 1691. aastal, olles Peeter I[1] juhitava Preobraženski polgu bombardiir, osales ta koos tsaariga 1692. aastal Pereslavl-Zalesski lähedal Pleštšejevo järvel esimeste Venemaa sõjalaevade ehitamisel Pereslavli flotilli jaoks ja 1693. aastal retkel Jäämerele. 1694. aastal osales Menšikov Peeter I korraldatud sõjalistes manöövrites Kožuhhovo küla juures ning 1695. aastal paistis ta silma vaprusega Azovi vallutamisel ja 1700. aastal alanud Põhjasõjas.[viide?]

Ta oli väga haritud, tark ja andekas väejuht.[3]

Aastatel 1697–1698 saatis Aleksandr Menšikov tsaar Peetrit tema ringreisil Euroopas, nn Suure saatkonna koosseisus, olles tsaari saatkonna laekur. Pärast Suure saatkonna jagunemist suundus tsaar Viini, kus kohtus Austria keisriga, ja Menšikov juhtis esialgu Londonisse jäänud saatkonnaosa, kus ta kohtus Inglise kuningaga.[3]

1698. aastal, pärast seda, kui Šein oli streletside mässu maha surunud, naasis Menšikov koos tsaariga Moskvasse, kus korraldati mässajatest aristokraatide ja nende kaasosaliste hukkamine.[2]

Pärast tsaari lähedase sõbra Franz Leforti surma jäi Menšikov Peeter I üheks tähtsamaks kaaslaseks Moskva tsaaririigi reformimisel Venemaa tsaaririigiks.[2]

Menšikov Põhjasõjas

muuda

Aleksandr Menšikov osales 1700. aastal alanud Põhjasõjas koos Boriss Šeremeteviga, kes viis ellu põletatud maa taktikat Eestimaal ja 1702. aastal Nöteborgi kindluse vallutamise juhtimisel. Lahingus näidatud vapruse eest määrati porutšik Menšikov vallutatud Nöteborgi kindluse (nimetati ümber hollandi- või saksapäraseks Schlüsselburgiks 'võtmelinnus') ja Nyeni (nimetati 2. mail 1703 ümber Slotburgiks) kindluse komandandiks.

Ingerimaa ja Peterburi kuberner Schlüsselburgis

muuda

16. mail 1703 pani Menšikov (mitte Peeter I, kes oli sel ajal Karjalas) neist kahest kindlusest lääne pool esimese nurgakivi Sankt Pieter Burchi muldkindluse loodebastionile, mis ehitati Jänesesaarele. Ta määrati kõigi vallutatud maade ja ka esimeseks Peterburi kuberneriks. 1703. aastal osalesid Menšikov ja Peeter I Ingerimaa vallutuslahingutes ja 19. juulil 1703 anti Menšikovile luba pidada isiklikku ihukaitse Ingerimaa polku, mille jaoks oli õigus vaid troonipärijatel.[viide?]

Peterburi piirkonna kaitserajatiste rajamise käigus asutas Menšikov sõjaliste vajaduste rahuldamiseks Sviri jõe ääres Olonetsi laevaehitusdokid (tänapäeva Lodeinoje Pole linn), kust juba 22. augustil 1703 lasti vette esimene 22 kahuriga Balti laevastiku fregatt Štandart.[viide?]

Narva piiramine

muuda

1704. aastal osales Menšikov Narva piiramise lahingus, mille tulemusena linn 30. augustil vallutati. Menšikov nimetati kindralmajoriks ning tsaar määras ta veel kord "Narva ja kõigi vallutatud maade" kindralkuberneriks.[viide?]

Kaliszi lahing

muuda

1705. aastal juhtis Menšikov 20 000 mehest koosnevat Venemaa-Saksimaa-Poola väge Rootsi korpuse vastu Poolas. Menšikovi juhitud vägedele seisis vastu 5000 Rootsi sõdurit kindral Arvid Axel Mardefeldi juhtimisel toimunud Kaliszi lahingus. Vene väed saavutasid võidu Rootsi vägede üle. Vangi langes 2598 sõjaväelast (suurem osa olid saksi palgasõdurid, kes olid aasta varem Rootsi poole üle läinud[4]), nende seas üle saja ohvitseri, sh Poola magnaate. Vene poolel teeninud kindralleitnant von Rönne vangistas kindral Mardefeldi, võttis vastu vangilangenud Rootsi kindrali mõõga ja edastas selle Vene vägede juhatajale Menšikovile.[viide?]

Võidu auks korraldas Menšikov Varssavis pidustused ning Püha Saksa-Rooma keiser teda autasustati kuningas Augusti ettepanekul Püha Rooma Impeeriumi Kõrgeaulise vürsti tiitliga. Kõrgeaulisel vürstil käskis tsaar Peeter I välissaadikute ja ülikute vastuvõtmiseks sisse seada oma õukonna, "nagu Saksamaa keisril": ülemõuemeistri, ülemmeistri, ülemkammerhärrade ja õuemeistritega. Tsaar Peeter I kinkis Menšikovile 30. mail 1707 sünnipäevaks Ingerimaa vürsti tiitli.[viide?]

1708. aastal Lesnaja lahingus oli Menšikov tsaar Peeter I järel üks võidukatest väejuhtidest, juhtides lahingus vasakut tiiba Adam Ludwig Lewenhaupti vägede vastu.

Eestimaa kindralkuberner

muuda

1712. ja 1716. aastal toimus Eestimaa kindralkuberneri Menšikovi korraldusel Eestis rahvaloendus.

1715. aastast olid Menšikovide valduses Lagedi, Saha ja Väo mõis Harjumaal. Aleksandr Menšikov oli 1719–1728, Aleksandr Menšikov, Peterburi kubermang, Eestimaa (Narva maakonna ja Tallinna kubermangu), Riia kubermangu ja Ingerimaa kubermangu kindralkuberner.

Võimu kaotus ja langus

muuda

1725. aastal aitas Menšikov troonile Katariina I, kuid 1727. aastal Katariina I suri ja trooni päris Peeter I poja Aleksei Petrovitši alaealine poeg Peeter II, kelle üle oli Menšikovil võimu algusaastail väga suur mõju. Ta laskis oma tütre Maria Menšikova Peeter II-ga kihlata (Maria oli Peetrist 4 aastat vanem). 1726. aastal lõpetas ta palga maksmise väikeametnikele, öeldes, et nood võtavad niikuinii palju altkäemaksu ehk "kõik varastavad nagunii".[viide?]

Õukonnaintriigidest tulenenud võimuvõitluses kõrvaldati vürst A. Menšikov õukonnast ning süüdistatuna riigivara vargustes saadeti ta pagendusse. 1728. aastal toimus paleepööre (osa ajaloolaste arvates riigipööre). Menšikovi kõrvaldamise järel sai riigis täieliku võimu välismaalastest koosnev ametnikkond ning edaspidised Venemaa valitsejad saabusid Saksamaalt (üks Kuramaalt – keisrinna Anna Ivanovna).[viide?]

1729. aastal haigestus Menšikovide pere pagenduses rõugetesse. Kõigepealt suri Maria, pisut hiljem Menšikov (väidetavalt). Järgmise aasta algul suri ka Peeter II.[viide?]

Tunnustus

muuda

Viited

muuda
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Le prince Kouchimen, histoire Tartare, et Dom Alvar del Sol, histoire Napolitaine
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 F. T. de Choisy (L'abbé) (1710). Le prince Kouchimen, histoire Tartare, et Dom Alvar del Sol, histoire Napolitaine. Pariis.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 F. T. de Choisy, "Historie de l´origine du prince Menzikow". Amsterdam, 1728.
  4. ↑ Christian Kelch, "Liivimaa ajaloo järg", 1710 (tõlge Eesti Ajalooarhiiv, Tartu, 2009)

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda
  1. ↑ Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega :0 on ilma tekstita.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Aleksandr_Menšikov&oldid=6718065"