Alaline nõukogu

Alalise nõukogu eelkäijaks oli Kõigekõrgema õukonna juures asuv nõukogu (Совет при высочайшем дворе) ehk Kõigekõrgem nõukogu, mille asutas 1769. aastal keisrinna Katariina II. Keiser Aleksander I kaotas selle 1801. aastal ja asutas selle asemele sama aasta 30. märtsil (vkj) Alalise nõukogu.^[1] See kaotati 1810. aastal ja seda asendas omakorda Riiginõukogu.

Nõukogul oli õigus esitada keisri tegevusele ja ukaasidele vastuväiteid. Tegevuse algusperioodil tegeles see erinevate oluliste küsimuste käsitlemises ja valmistas ette mitmeid reforme (nt talurahvaasjad). Pärast Ministrite Komitee loomist 1802. aastal menetles nõukogu vähemtähtsamaid ja keerulisemaid kaasusi.

  Pikemalt artiklis Alalise nõukogu liikmete loend

Nõukogu rajamisel nimetas keiser liikmeteks 12 isikut. Aja jooksul lisandus liikmeid veelgi. Aastatel 1801−1810 kuulus nõukokku 32 liiget. Pärast Riiginõukogu rajamist said Alalise nõukogu liikmed selle liikmeteks.

Nõukogu koosnes kantseleist ja ekspeditsioonidest.

Kantselei eesotsas oli direktor, kelleks oli Johann Weidemeyer.

Ekspeditsioone oli neli (neid juhtisid ekspediitorid):

• Välisasjade ja kaubanduse ekspeditsioon (ekspediitor riigisekretär Theodor Engel)
• Maa- ja mereväe asjade ekspeditsioon (lühikest aega vürst Pavle Tsitsishvili)
• Tsiviil- ja vaimulike asjade ekspeditsioon (lühikest aega Pavel Ivanovitš Averin, seejärel riigisekretär Mihhail Mihhailovitš Speranski)
• Riigimajanduse ekspeditsioon (riigisekretär Aleksei Nikolajevitš Olenin)

• Alalise nõukogu liikmete loend
• Riiginõukogu (Venemaa keisririik)

• Amburger, Erik. Geschichte der Behördenorganisation Russlands von Peter dem Grossen bis 1917. − Studien zur Geschichte Osteuropas. Bd X. Leiden: E. J. Brill, 1966. Lk 65-66 [1].