Ahja jõgi

Jõgi algab Erastvere järvest ja suubub Emajõkke 8,8 km enne Emajõe suubumist Peipsisse. Väljavool järve kirdeotsast kirde suunas on väikese ja kuival aastaajal üsna veevaese kraavikese moodi. Rohked kaldaallikad ja 2 km allavoolu suubuv Valgepera oja parandavad oluliselt veevarustust. 5 km alguspunktist on jõgi juba nii veerikas ja piisava langusega (3,8 m/km), et seal asus väike Vedela vesiveski.^[2] Kokku on jõel olnud 13 vesiveskit, peamiselt ülem- ja keskjooksul. Enamus praegu ei tööta ja mitmed on täiesti hävinenud.^[3] Ahja jõgi on alamjooksul laevatatav, keskjooksul paiknevad Saesaare veehoidla ja Saesaare hüdroelektrijaam.

Ahja jõgi on Eesti üks maalilisimaid. Jõe ülemjooksul asub Tilleoru maastikukaitseala (1,9 km²), Tille veskist Möksi veskini (3 km). Tille veski asub pisut ülesvoolu Tartu–Võru vana maantee ehk praeguse Postitee^[4] maanteesillast. Jõgi on järskude nõlvadega ürgoru kallaste vahel soisel allikarikkal lammil ning moodustab käände ja silmuseid. Tilleorus on 4,5 km matkarada, liigirikas jõelamm, kaitsealune tamm, kopratamm, ürgmets, mitmeharuline ristimänd ja Merioone allikas. Allikas voolab välja punasest liivakiviseinast, mis ei ole vahetult jõe kaldal nagu allavoolu asuvad paljandid. Allika omapärane nimi tuleneb uskumusest, et rohke veevoolu põhjus on allika ühendus merega.^[5]

Keskjooksul asub Ahja jõe ürgoru maastikukaitseala (10,4 km²), mis ulatub 18 km pikkuselt piki jõge Koorverest kuni Valgesoo küla (Otteni) veskini ja on kaitse all juba alates 1957. aastast.

 

Ürgorus paljanduvad Valgemetsas, Kiidjärvel ja Taevaskojas järskude seintena 12–20 m kõrgused devoni punase liivakivi kaljud (värvuselt valkjashallist lillakaspruunini, enamasti viirgudena), mida nimetatakse taevaskodadeks, paedeks või kaljudeks (Võhandu jõel nimetatakse liivakivipaljandeid ka müürideks ning seal on nad ühtlaselt 'liivakarva').Tuntumad on Suur Taevaskoda (24 m) ja Väike Taevaskoda (10 m). Tegelikult on mitmed paed Väiksest Taevaskojast kõrgemad: Kivipalu mägi (16 m), Oosemägi (15 m), Sõnajala mägi (14 m), Laaritsamägi (13 m).^[6]

Saesaare veehoidlal asuv Saesaare hüdroelektrijaam ehitati 1950–1952. See töötas 1972. aastani ja renoveeriti 1991. ja 2012. aastal. Tammi betoonosa remonditi 2015. sügisel.

Saesaare paisu osas algatati 2013 keskkonnauuringud,et selgitada, kas rajada kaladele pääs tammist mööda või taastada kunagine kärestik.^[7][8][9] Kärestiku taastamisega jääks vaadeldavaks praegu vee all olevad paljandite alaosad, kuid kaoks kaunis ja unikaalne metsajärv.^[10]

 

Paisust allavoolu asub Emaläte, mille koopa võlv on mitu korda varisenud, 2013. aasta suvel peaaegu täielikult,^[11] kuid allika veed on taas endale teed vabastanud. Endist võlvi taastada ei ole võimalik. Emalätte juures on Väike Taevaskoda ja Neitsikoobas, pisut kaugemal Suur Taevaskoda. Piirkond pakub huvi ka 1969. aastal valminud kultusfilmi "Viimne reliikvia" võttekohtade külastajatele.

Valgesoo (Otteni) veskipaisu ja silla juures maastikukaitseala lõpeb, kuid kaitse vee-elustiku elupaigale jätkub. Silla ligidal allavoolu on viimane liivakivipaljand (Valli pae) kunagi veevõtuks tehtud süvendiga. Ahja jõe lõik Otteni veskist Porgandi vesiveski paisuni on kaitse all kui haruldase taimekoosluse elupaik (Eoste hoiuala) ja seal suubub Ahja jõkke üsna veerikas Orajõgi.

 

Ahja ülem- ja keskjooksu veetase on väga kõikuv mitte ainult lumerohke talve kevadise suurvee ajal, vaid ka suuremate vihmade järel, kuna puudub stabiliseeriv veekogu (Võhandu jõel näiteks on selleks Vagula järv). Tõus võib olla kuni meeter ja pikema vihmaperioodi järel üle meetri ning vool vastavalt kiirem või aeglasem. Enne Emalätte varingut surus jõe pruunikas vesi end lättesse ja tekkis huvitav segunemisala (jõevesi on rabadele omaselt pruunika tooniga, kuid üldiselt puhas, Emalätte allikas kristalselt läbipaistev). 1980ndate keskel mitu nädalat kestnud suviste vihmade järel tõusis jõgi üle meetri ja Suure Taevaskoja kalju vasakpoolsest osast murdus lahti ning varises jõkke suur osa paljandit. Sündmuse tunnistajaks oli puhas erksatooniline liivakivipind (kadusid ka kraabitud nimed) ja paljandi langemisest tekkinud lainega kaldale uhutud kalad.

Kuivadel suvedel võib vett napiks jääda, kuid tänu allikatele jõgi päris nireks ei kahane. Allikate tõttu on jõe vesi ka peaaegu kogu ulatuses puhas ja kargelt jahe.

Porgandist allavoolu jõeorg laieneb ja lammialad muutuvad niiskemaks, valdavaks saavad rohualad ja võsa. Sõna otseses mõttes laevatatav on jõgi alates Läänistest.

Ahja jõe ürgorg uuristus devoni ajastu liivakivisse. Devoni ajastu kestis kokku 57 miljonit aastat (algas 416 ja lõppes 359 miljonit aastat tagasi)^[12] Sel ajal kihiliselt settinud liivad paljanduvad Ahja jõe ürgorus taevaskodadena. Liivakivi värvirikkuse annab kvarts, vilk, päevakivi, ilmeniit, granaat ja tsirkoon ning punakad, lillad ja hallid savid.^[13] Ürgoru reljeefi viimased suuremad muudatused toimusid umbes 15 tuhat aastat tagasi, kui jääajast aluspõhja katteks moreen ning mitmesugused rahnud maha jäid.

Jõe säng on kruusane ja liivane, voolav vesi paigutab ainest pidevalt ümber, samuti on põhi valdavalt pehme ja suhteliselt madalasse vette astudes võib tublisti vajuda. Jõe nõgusa kalda äärde settivad peenest liivast leetseljakud. Ka nende asukohad ja suurus muutuvad. Lammisetted (peeneteraline liiv ja saviliiv) moodustuvad suurvete ajal. Tugevate vihmade järel vesi tõuseb ja muutub pruunikaks ning läbipaistmatuks, nn. piimakohvi karva. Lamm on kerkinud kuni 2 m üle keskmise veepinna ja moodustab pideva lammiterrassi. Lammisetete kuhjumist saab praegugi vaadelda pärast suurvete alanemist, nt Suure Taevaskoja kaldamurul, kuhu vahel koguneb märkimisväärselt palju liivaviirge.

 

Saesaare kärestik oli Eesti lauskmaajõgede seas erandlik ja kaunis, nii pikka kärestikulist lõiku Põhja-Eesti paekallastes ei ole. Saesaare kärestik oli umbes 200 m pikkune ja kuni 30 m lai, voolukiirus 3 m sekundis. Oli ka saareke, 20 m pikk ja 10 m lai ning vanade kõrgete kuuskede asupaik.^[14] Kärestiku ilme oli igal suvel pisut erinev, sest voolav vesi ja kevadine jääminek liigutasid kõike peale suurimate rändrahnude. E. Kumari kirjutab, et vesi oli enamasti vaid põlvini, kuid Savimäe-poolses voolurennis püsti jääda päris raske, sest vool oli kiire. (Umbes sama võib praegugi täheldada Koorvere veski tammist jäänud väikese kärestiku ületamise puhul – kui vesi on üle põlve, peab hoolega jala-alust valima, et mitte tasakaalu kaotada.)

1949. aastal tekkisid hüdroelektrijaama ehitamise plaanid, alustati geoloogilisi eeltöid ja loodimist. 1950. aasta kevadel saadeti kärestikku esimesed palgiparved, ehitust alustati sügisel. 1950/51 talvel raiuti tulevase paisjärve alal maha mets (kuni Palanumäeni). 1950 ehitati üle kärestiku sild Savimäe paljandist kruusa toomiseks. 1951. aastal rajati lõhkeainete abil ase Saesaare tammile, suvel töötasid seal juba mitmed komsomolibrigaadid. Vajalikud kivid korjati kärestikust. 1952. mais algas vee paisutamine ning aasta lõpus saadi jaamast esimene elekter. 1953. aasta algul süvendati buldooseritega jõe endine voolusäng kanaliks. Kaldale jäid savi- ja kruusavallid. Need ei taimestunud ja lükati 1961 tasaseks – alles siis tekkis eeldus kallaste edasiseks kujundamiseks.^[15]

Kohalik elektrijaam kaotas tähtsuse siis, kui paari aasta pärast kõrgepingeliin piirkonda jõudis. Hüdroelektrijaam töötab tänini ning annab oma panuse taastuvenergia bilanssi.

Jõe kunagisest ilmest saab pisut aimu, kui paisust allapoole jõele vaadata. Lühike lõik suubub elektrijaama kanalisse enne Väikese Taevaskoja eelset silda.

 

Saesaare kärestiku taastamist on mõnede survegruppide poolt korduvalt soovitud ja arutatud, kuid kulukaks ja raskestiteostatavaks peetud, kuna taastada tuleks kilomeetreid jõesängi ja tammi muldkehasse lükatud kivid uuesti kärestikuks kujundada. 2016. aastal jõuti ametliku keskkonnamõjude hindamiseni.^[16][17] Kohalik kogukond on välja toonud, et sotsiaalmajanduslik aspekt jäeti keskkonnamõjude hindamisel arvestamata, samuti 50 aastaga muutunud tingimused kallastel (...KMH-s on näiteks arvestamata fakt, et viimase 50 aastaga on Ahja jõe ülemjooksu kuivendatud. Varem akumuleerisid heinamaad ja soostunud alad seal vett, mis aitas säilitada veetaset jões). Samuti on Kiidjärve vesiveski tammi lammutamise järel kaldad ja paed (nt Kalmer Tennossaare kodu all) võssa kasvamas ning kardetakse, et palju suuremat ala Saesaare tammist ülesvoolu ei suudeta hooldada.^[18][19] Kiidjärvel on nüüd kuivemal ajal peaaegu võimatu kanuumatku teha.

Seniste ümberkaudsete elanike mõtestatud hoidlik majandamine Ahja jõe ürgorus lõppes Tartu–Petseri raudtee valmimisega 1931. aastal.

Uusi liikumisvõimalusi hakati kohe kasutama ning 1932. aastal pandi alus Valgemetsa suvituskohale, samuti hakati ehitama esimesi hooneid Taevaskoja asulas. Ka Kiidjärve sai üha populaarsemaks suvituskohaks.

Huvilisi tuli kogu Eestist, eriti Tartust. Ülerahvastatust võimendasid nn. huvirongid. Eerik Kumari kirjutab: "Seda rahvamassi ei huvitanud niivõrd kaunis loodus (selle tundmaõppimisega ei osanud või ei tahtnud huvirongide organiseerijad tegeleda), kui lihtsalt lõbutsemine, tantsimine ja pallimäng koos vägijookide tarvitamisega, mille lõpptulemuseks oli looduse rüüstamine."^[20] Ka busse käis tihedalt ja Põlva rajooni organisatsioonid korraldasid kõikmõeldavaid üritusi – laulupäevad, jaanipeod, kokkutulekud, võistlused jms, nii et peaaegu igal pühapäeval midagi toimus. Einelauad pakkusid söögi- ja joogipoolist ning pillerkaar jättis jõe kallastele soga, lõkkeasemeid, auto- ja bussirataste jälgi. Ei puudunud ka õlilaigud ja masinate pesemine jões. Olukord hakkas paranema alles 1957. aasta juulis, kui loodi Ahja jõe ürgoru ja Tilleoru maastikulised keelualad.^[21]

 

1957. aastal asutati Eesti NSV looduskaitseseaduse alusel Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrusega mitu looduskaitse- ja keeluala, sealhulgas Ahja jõel. Kaitsekorralduse nõuded ja ala nimetus on muutunud, eesmärk endine: "Säilitada ja tutvustada Ahja jõe keskjooksu ürgorgu, selle lisaorge, oruveerudel esinevaid liivakivipaljandeid, allikaid, koopaid, ürgorgu ümbritsevaid kultuur- ja loodusmaastikke ning kaitsta ohustatud, haruldasi ja kaitsealuseid liike ja nende elupaiku." ^[22]

Kuid huvilisi käis eriti Taevaskodades palju ning tollase Elva metsamajandi energiline looduskaitseinspektor Maie Erik alustas 1960. aastate keskel tööd külastajate liikumise suunamiseks, näiteks rajati trepid. Treppide materjali osas oli lahkarvamusi, lõpuks tehti astmed betoonist kui neutraalses toonis materjalist, kuid mõnede looduskaitsjate arvates oli seegi liig. 1981. aastal asus Elva metsamajandi Kiidjärve metskonna metsaülemaks Ain Erik ja jätkas venna abikaasa tööd. Sel ajal oli Saesaares väike looduskaitse paviljon külalisraamatuga, kuhu külastajad said arvamusi-ettepanekuid kirjutada, väike loodusekspositsioon elektrijaama hoones ja kohapeal looduskaitsetöötaja, kes ala korrastas ja muuhulgas ka paisjärvel sõitmiseks aerupaate laenutas.

A. Erik oli samuti seisukohal, et külastajate arvu piirata pole praktiliselt võimalik ega ka mõistlik, vaid tuleb tegeleda loodusharidusega ja radade-sildade abiga metsa-alust laustallamisest säästa. Hiljem koostas A. Erik Kiidjärve-Taevaskoja huvimetsa projekti, et piirkonda laiemalt haarata. Selle 4. punkt kõlab nii: "Suunata puhkajate ning huviliste liikumist nii, et ei ületataks metsa taluvuse piire. Selleks tähistatakse matkaradasid jalgsi (talvel suuskadel), jalgrattal, paadiga ja hobusega liikujaile." ^[23]

Suuremaid üritusi Suures Taevaskojas üldiselt enam ei korraldata. On olnud üks "Viimse reliikvia" meenutamise etendus ja Rein Rannapi kontsert, kuid ka siis oli probleemiks publiku liikumine, eriti pärast etendust. Jõekaldal tänavavalgustust ju pole.

Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) loomisega läks ka piirkonna haldamine neile üle ja 2013. aastal korraldati põhjalikum renoveerimine.^[24]

 

Ahja jões on leitud 34 liiki soontaimi (allikmailane, sale tarn, soo-lõosilm, jõgi-särjesilm, (vegetatiivne) jõgitakjas, päideroog jne), samblaid (vesisammal, kallas-tömpkaanik) ja palju liike vetikaid.

Ahja jõgi on üks Eesti kalarohkemaid ja liigirikkamaid jõgesid. Püütud on ojasilmu (sõõrsuuliik) ja järgmisi kalu: jõeforell, vikerforell, harjus, haug, särg, turb, teib, lepamaim, roosärg, rünt, viidikas, tippviidikas, latikas, trulling, luts, luukarits, linask(alamjooksul), koha(alamjooksul), säga(alamjooksul), ahven, kiisk ja võldas.^[viide?]

Jõe ääres on kohatud jäälinde.^[25] Üks arvukatest pesa-aukudest Väikese Taevaskoja paljandis on aastakümneid jäälindudele kuulunud, neid on nähtud ka Valgesoo (Otteni) vesiveskist allavoolu. Pesa-auke paljandites asustavad valdavalt kaldapääsukesed.

Ahja jõel on külaliseks ka vesipapp.

Väikese Taevaskoja ligidal suuremates koopa-avades on nähtud saarmast.

Kobras elutseb nii Ahja jõel kui suubuvatel ojadel ja tema langetus- ning paisutustöö ei ole alati inimese vaatevinklist soovitud, kuid Tilleoru kaitseala tamm väärib ehitustööna vaatamist.

Keskkonnainfo märgib ära mingi esinemist.^[26]

 

 

Ahja jõe ürgorg

Looduses liikumist ja looduspuhkust käsitleb Eesti igaüheõigus.

 

Ahja jõgi on populaarne veematkade paik. Kulgetakse peamiselt kanuude ja kummipaatidega. Koorvere-Kiidjärve lõigul korraldati ka Eesti esimesed kanuumatkad. Seiklusmatkaklubi Toonus Pluss (Toomas Uibo) oli esimene, kes 1992. aastal Eestis uudset tegevust alustas.^[27]

Kuna Ahja kallastel kasvavad üsna kõrged lepad ja võimsad männid ning kuused, mis maha langedes teisele kaldale ulatuvad (ja kevadised suurveed ei lükka jõge lagedaks nagu nt Soomaal), tuli esialgu tagada läbipääs vilumusteta kanuusõitjatele. Keerukaimaks osutus Valgemetsa raudteesilla alune kärestik, kus on betoonplokid ja sarrustuse raudvarbade jupid.

Toonus Plussi kolmandal tegevusaastal lisandus Veetee (Toomas Pärle), kes lähtusid samadest loodushoidlikest põhimõtetest – oma matkajatele tutvustati jõge ja looduses liikumist, söögipaus oli ühine ning pärast koristati kõik tegevuspaigad, samuti korrastati marsruuti. Edaspidi tekkis juurde nii matkakorraldajaid kui kanuude rentijaid, vastutus hajus ja tekkisid tülid.^[28]

Toonus Pluss oli selleks ajaks matkadega juba tublisti ülesvoolu liikunud ja ka "Veetee" leidis muid võimalusi. Kuid Koorvere-Kiidjärve-Otteni lõiku võib pidada üheks vaheldusrikkamaks ja kaunimaks Eesti jõgedel. Saesaare paisjärve imetlevad eriti välismaised matkagrupid.

 

Ahja jõe kallastel on mitmeid matkaradu (peamiselt RMK rajatud).^[29][30] Lihtsalt piki kallast liikuda on suhteliselt raske. Ülemjooksul on soiseid alasid, mättaid ja kobraste koopakäike (tihti märkab neid alles siis, kui oled rohukamarast läbi vajunud). Ürgoru kaitseala kaldareljeef (paed ning uhtorud) nõuab üles-alla ronimist, esineb soiseid ja pehme pinnasega kohti ja paiguti muudavad toomingad alusmetsa peaaegu läbimatuks.

Kultusfilmi "Viimne reliikvia" filmimise kohtadest on mitmed rahvapärimusse jäänud ja neid käiakse Ahja jõe ääres vaatamas. Näiteks nn Agnese lepp ("Mis meist saab?"), Gabrieli mänd Väikses Taevaskojas ("Kohe näha, et vanad sõbrad!"), Risbieteri kalju Otteni silla ligidal ("Kas me oleme ikka õigel teel?") ja Otteni sild.^[31]

Lonny on 13 m pikk Eestis ehitatud pontoonkatamaraan. Lonniga saab sõita suvel mööda Saesaare paisjärve. Järve ilus metsane kallas on laevasõidu ajal hästi vaadeldav.

• Tilleorg

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Ahja jõgi

Tsitaadid Vikitsitaatides: Ahja jõgi

• Ahja jõgi keskkonnaportaalis
• Ahja ehk Ohvrijõgi Hiite Maja SA andmekogus