Nothing Special   »   [go: up one dir, main page]
Mine sisu juurde

Hobune

Muuda linke
Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Võik)
 See artikkel räägib koduhobusest; perekonna kohta vaata Hobune (perekond)
Hobune

Kaitsestaatus
Kodustatud
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Selts Kabjalised Perissodactyla
Sugukond Hobuslased Equidae
Perekond Hobune Equus
Liik Metshobune Equus ferus
Alamliik Hobune
Trinaarne nimetus
Equus ferus caballus
Linnaeus, 1758
Sünonüümid

Equus caballus
Equus laurentius

Hobused Baskimaal mägedes
Norra fjordihobune
Traavel ja poni

Hobune on kabjaliste seltsi hobuslaste sugukonda kuuluv kodustatud loom, metshobuse alamliik Equus ferus caballus.

Neil on pikad peened jalad ja kiiret liikumist võimaldav sale keha. Hobused pikutavad püsti, sest nende luustik ja lihased lubavad neil lõdvestuda ka seistes, kuigi magades viskavad nad siiski pikali.

Hobusele saab õpetada trikke, traavimist, galoppi ja hüppamist. Ratsutamiseks võib vaja minna sadulat, valjaid, valtrappi ja stekki.

Hobune on taimtoiduline loom. Tänu pikale kaelale on tal hõlbus maast rohtu kätte saada. Taimetoiduga on kohanenud ka tema hammastik ja seedekulgla. Lõikehambad asetsevad tihedasti kõrvuti ja on suunatud ettepoole – nendega rapsib hobune maast rohtu, haarab seda liikuvate mokkadega ja lõikab läbi järsu pealiigutusega. Rohu pureb ta tugevate purihammastega hoolikalt peeneks. Hammaste järgi saab määrata hobuse vanust: vanal isendil on need kulunud.

Terminoloogia

[muuda | muuda lähteteksti]

Üldnimetus – hobune, emasloom – mära, isasloom – täkk, kohiloom – ruun, noorloom – sälg, poeg – varss.

Liigitus

[muuda | muuda lähteteksti]

Hobuseid liigitatakse nende kasutuse järgi:

Temperament

[muuda | muuda lähteteksti]

Hobused on imetajad ja seega soojaverelised. Sõnadel "külmavereline" ja "kuumavereline" on hobustega seoses aga hoopis teine tähendus. Nimelt jaotatakse hobusetõud loomulaadi järgi kolme kategooriasse: kuumaverelised, külmaverelised ja soojaverelised.[1]

Kuumaverelisteks arvestatakse enamasti sellised tõud nagu Ahhal-tekiini hobune, Araabia hobune, Berberi hobune ja Inglise täisvereline ratsahobune. Kuumaverelised on tuntud oma kiiruse ja nobeduse poolest. Nad on elavaloomulised ja tulised.[2]

Külmaverelised hobused on suured ja tugevad. Sellesse kategooriasse kuuluvad Euroopa põlistest hobustest pärinevad raskeveo- ja ponitõud. Nad on iseloomult rahulikud, kannatlikud ja püsivad. Sellised tõud on näiteks Belgia raskeveohobune, Clydesdale'i hobune, Haflinger, Schwarzwaldi hobune, Suffolk Punch ja Šairi hobune.[3]

Soojaverelised hobusetõud saadi aretustöös siis, kui eri tüüpi külmaverelisi hobuseid või ponisid ristati kuumaverelistega. Soojaverelised hobused on sihvakamad ja rafineeritumad kui külmaverelised, samas suuremat kasvu ja vähem tulise iseloomuga kui kuumaverelised. Seda tüüpi hobused sobivad väga hästi ratsutamiseks ja spordialadeks, nagu kooli- ja takistussõit. Sellised tõud on näiteks Trakeeni hobune, Hollandi soojavereline hobune, Hannoveri hobune, Ameerika traavel ja Tennessee kõnnihobune.[4]

Täielikult täisvereliseks loetakse kahte hobusetõugu:

Ratsaspordialad

[muuda | muuda lähteteksti]
Polo ehk pallimäng kahe ratsameeskonna vahel

Allüürid

[muuda | muuda lähteteksti]
Galopp

Allüür on hobuse liikumisviis. Allüürid jaotatakse loomulikeks ja kunstlikeks. Põhiallüürid on samm, traav ja galopp. Tõust sõltudes võib esineda ka muid allüüre, näiteks küliskäik, pass ja tõld.

Allüürist sõltuvad hobuse kiirus, veojõud ja vastupidavus. Allüüri puhtus oleneb hobuse närvitalitlusest, treenitusest ja eksterjöörist. Liikumisviisi hindamisel vaadatakse sammu pikkust ja sagedust.

Samm peab olema selgelt neljataktiline. Sammu pikkust mõõdetakse ühe eesjala teineteisele järgneva kabjajälje vahega, sammu sagedust aga sammude arvuga minutis. Kui edasi liigutakse ühel küljel asetsevate jalgadega, on tegu küliskäiguga. Sammuliikidest eristatakse keskmist, koondatud, pikendatud ja vaba sammu.

Traav on õhufaasiga eraldatud kahetaktiline allüür. Traavis liigub diagonaalne jalapaar koos ette ning asetub ka koos maha. Traavi kvaliteeti hinnatakse üldmulje põhjal, jälgitakse sammude korrapära ja elastsust. Traavi liigid on järgmised: töötraav, koondtraav, keskmine traav ja pikendatud traav.

Galopis hinnatakse samuti pikkust ja elavust. Mida pikem on galopp, seda parem. Galopp ei tohi olla põrutav ega hiiliv. Neljataktiline galopp on viga, seda sõidetakse enamasti vaid maastikul, mujal sõidetakse kolmetaktilist kentrit. Galopi liigid on järgmised: töögalopp, koondgalopp, keskmine galopp ja pikendatud galopp.

Mõjutamine

[muuda | muuda lähteteksti]
Hobuse anatoomia

Ratsanik saab hobusele mõju avaldada neljal viisil: kehamassiga, istakuga, säärtega ja ratsmetega. Kõige rohkem mõjutab inimene hobust ristluu ja säärtega.

Hobuste värvus

[muuda | muuda lähteteksti]

Hobuste tõuaretuse ja ratsaspordiga tegelevate ringkondade kaudu on aja jooksul välja kujunenud kindel sõnavara hobuste välistunnuste ja värvuste kirjeldamiseks. Need kantakse ka hobuste passidesse.[5] Värvused on järgmised:

  • must – nahk, lakk, saba ja jalad on täielikult mustad. Mõnikord on nahal valgeid märgiseid. Must hobune on paljude teiste värvuste kirjeldamise alus;
  • raudjas – raudjad hobused on väga erineva väljanägemisega oranžikast kuni tumepruunini. Neil ei ole tumedat pigmenti, mis esineb mustadel hobustel. Karvastik on nii-öelda punakas, punakaläikeline. Jõhvid on kehaga ühte värvi või kehast veidi heledamad, isegi linakarva (kreemikad), kuid võivad ka olla tumedamad, aga mitte mustad. Ehkki geneetiliselt on kõik raudjad ühesugused, saab neile värvitooni järgi anda eri nimetusi. Eestis on raudjate nimetused järgmised: raudjas, heleraudjas, tumeraudjas. Raudjas hobune on paljude teiste värvuste alus;
  • kõrb – värvus varieerub punakast mustjaspruunini, saba, lakk ja jalad on mustad. Rahvapäraseid nimetusi on mitu, näiteks erkpunast võib kutsuda verevaks kõrviks. Eestis on kõrbide nimetused järgmised: kõrb, tumekõrb, mustjaskõrb. Kõrvi hobuse tekkimisel on aluseks must hobune, kelle tumedat pigmenti on nn rikutud. Kõrb hobune on paljude teiste värvuste alus;
  • hall – hallinemise käigus kaotab hobuse karvkate aja jooksul pigmendi. Enamasti kutsutakse halliks hobuseid, kellel on valged ja mustad karvad kehal läbisegi. Lakk ja saba võivad olla kehaga ühte värvi, heledamad (mõnikord täiesti valged) või tumedamad. Tegelikult võivad nn halli geeni olemasolul halliks minna mistahes värvi hobused, kes oma elu jooksul muudavad värvi pidevalt, kuni on lõpuks täiesti valged;
  • kollane – kollase värvuse kattekarvad on valkjaskollased kuni pruunid, enamasti kollased. Jõhvkarvad on valkjad. Kollane hobune tekib raudja hobuse baasil, kui tema punakat karvkatet ja jõhve nn lahjendatakse;
  • võik – karvkate on kollaka või pruunika varjundiga, lakk, saba ja jalad on tavaliselt mustad, harvem šokolaadpruunid. Võik hobune tekib kõrvi hobuse baasil, kui tema pruunikat karvkatet nn lahjendatakse;
  • hiirjas – hiirugeen mõjutab nii punast kui ka musta pigmenti seda helendades, rohkem karvkattes, vähem jõhvides, jalgades ja peas. Iseloomulik on seljapealne tumedam jutt ja võivad olla ka muud märgised (sebratriibud jalgadel, tumedam laik kaelapiirkonnas, peamärgised (nn ämblikuvõrk), tumedamad kõrvaotsad jms). Eestis on nimetused järgmised: punahiirjas, kõrbhiirjas (ulukvõik), hiirjas (tumehiirjas). Punahiirjas on seega raudjas hobune, kellel on natuke heledam/kahvatum karvkate; kõrbhiirjas on kõrb hobune heledama karvkattega (isegi segiaetav võiguga); hiirjas on must hobune heledama (hiirhalli) karvkattega. Kõikidel on tumedam seljatriip ning võib esineda muidki tunnuseid. Tavaliselt on pea ja jalad samuti keha karvkattest tumedamat tooni;
  • hõbemust ja hõbekõrb – hõbegeen mõjutab ainult musta pigmenti, tehes seda eelkõige jõhvides ja jalgadel. Hõbemustal hobusel on hõbedane lakk ja saba, hobune ise on tavaliselt must (mõnikord šokolaadpruun või kergelt täpiline). Hõbekõrb hobune on hõbedase saba ja lakaga, tumedamates jalgades on näha hõbedat tooni, kuid keha karvkate on pruunikas;
  • kimmel – valkjashallid karvad on segunenud mistahes muud värvi karvadega. See värvus võib olla näiteks "maasikavärvi" (raudjas karvkate on segunenud valgega) või "sinine" (must või tumepruun karvkate on segunenud valgega);
  • kirju – hobuse karvkate on segu valgetest ja värvilistest laikudest või täppidest. Tavalisimad on heledad laigud tumedal taustal, näiteks pruuni värvi karvkate valgete laikudega (overo) või valge karvkate teist värvi laikudega (tobiano). Appaloosaks nimetatakse nn täpilist hobust (sagedamini on täpid valgel tagaosal, kuid võivad ka olla üle kogu keha).

Tuntud sporthobuseid Eestis

[muuda | muuda lähteteksti]

Hobuste toitumine

[muuda | muuda lähteteksti]

Hobused on taimetoitlased, nad söövad vaid puhast toitu.

Hobuse peamine toit on rohi, hein, põhk või söödajuurvili. Anda tuleb ka soola. Raske töö ja sõitude korral pakutakse hobusele jõusööta, kaera. Seda, mis kõlbab süüa, eristab ta haistmise abil.

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ David Sankoff, Joseph H. Nadeau Comparative genomics: empirical and analytical approaches to gene order dynamics, map alignment and the evolution of gene families Springer, 2000, lk 371 (vaadatud 1. veebruar 2012)
  2. ↑ "Kuumaverelised hobused" (inglise keel). Vaadatud 12. veebruaril 2012.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  3. ↑ "Külmaverelised hobused" (inglise keel). Vaadatud 12. veebruaril 2012.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  4. ↑ "Soojaverelised hobused" (inglise keel). Vaadatud 12. veebruaril 2012.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  5. ↑ "Identification of horses" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 16. veebruar 2015. Vaadatud 24. märtsil 2013.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Hobune&oldid=6761449#Hobuste_värvused"