Ukraina ajalugu

See artikkel vajab toimetamist. (Juuli 2023) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Juuli 2023) Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel vajab ajakohastamist. Palun aita selle artikli sisu ajakohastada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Siin on ülevaade Ukraina ajaloost.

Ukraina nimi esines kasakasõdade ajal kasakate valitsetava territooriumi kohta. Ukraina nime kasutades viidati ka riigile, kui kasakate hetmanit nimetati Ukraina hetmaniks.^[1]

Vanimad jäljed inimestest praeguse Ukraina aladel pärinevad Acheuli kultuurist varases paleoliitikumis, umbes 900 000 – 800 000 aastat tagasi. Asustus liikus ebaühtlaste lainetega läänest itta. Arheoloogide arvates olid need inimesed pitekantroopused. Kuigi nende tööriistu on leitud Taga-Karpaatiast, Dnestri-äärsetelt aladelt, Žitomõri oblastist, Donbassist ja Krimmist, pole asukate endi jäänuseid säilinud. Keskmisel kiviajal asusid Ukrainas neandertallased, kes kuulusid Moustier' kultuuri. Homo sapiens'i varaseim asustus Ukrainas pärineb ajast 32 000 eKr, see asus Krimmi mägedes ja kuulus Gravette'i kultuuri.^[2][3]

4500. aastaks eKr õitses neoliitiline Cucuteni-Tripilja kultuur laial alal, mis hõlmas osa tänapäeva Ukrainast, sealhulgas Tripolje ja kogu Dnepri-Dnestri piirkonna. Cucuteni-Tripilja neoliitikumi ja halkoliitikumi arheoloogiline kultuur asus 4800–3000 eKr aladel Karpaatidest Dnestri ja Dneprini tänapäeva Rumeenia, Moldova ja Ukraina aladel, kokku enam kui 35 000 ruutkilomeetril.

Rauaajal elasid Ukraina aladel 8. sajandist eKr – 7. sajandini eKr kimmerlased, 7. sajandist eKr kuni 4. sajandini eKr sküüdid, u 700–200 eKr kuulus ala Mustast merest põhja pool Sküüdi kuningriigile ja 5. sajandist eKr 4. sajandini, asusid aladel sarmaadid.^[4]

8.-7. sajandil eKr elasid Musta mere põhjarannikul Põhja-Kaukaasias, Krimmis ja Karpaaditideni ulatunud aladel kimmerlaste ehk kimmerite rändhõimud.

Vana-Kreeka, Tumeda ajajärgu lõppedes Suure kolonisatsiooni ajal (8.–6. sajandil eKr) levisid kreeka mandrialalt ja Egeuse saartelt kolooniad Lõuna-Itaaliasse, Väike-Aasiasse, Ida-Liibüasse, Vahemere põhjarannikule Provence'i Massalia, Korsikale ja Vahemere läänerannikule Pürenee poolsaarele ning Pontos Euxeinose rannikule (Tauriasse, kuhu Kreeka kolonistid asutasid praeguse Kertši kohale 7. sajandil eKr Pantikapaioni linna).

Varasemad neist sündisid 6. sajandil eKr ning mõned kestsid 6. sajandini pKr. Suurimad Musta mere äärsed Kreeka kolooniad olid Olbia (Lõuna-Bugi suudmes), Tyras (nüüdne Bilhorod-Dnistrovskyi), Tanais (nüüdne Nedvigovka), Hersonesos (nüüdse Sevastopoli lääneservas), Theodosia (nüüdne Feodossia), Pantikapaion (nüüdne Kertš), Dioskurias (nüüdne Suhhumi) ja Phasis (nüüdne Phothi). 480 eKr liideti Pantikapaion jt Kertši, seejärel Tamani poolsaarel asunud Kreeka kolooniad Bosporose riigiks.

Hiljem rajati Musta mere kirderannikule Vana-Rooma ja Bütsantsi kolooniad.

 Pikemalt artiklites Vana-Kreeka#Kreeka kolonisatsioon ja Bosporose kuningriik

 Pikemalt artiklis sküüdid, Sarmaatia, sarmaadid

Kreeka kolooniate õitseng oli peamiselt 4. sajandil eKr. 3. sajandil eKr algas nõrgenemine ja sküütide sissetung. Sküüdid olid iraani keelkonna keelt kõnelnud europiidne karjakasvatajatest rändrahvas, kes asustas antiikajal laialdasi alasid umbkaudu praeguse Lõuna-Venemaa, Ukraina ja Kesk-Aasia territooriumil. Sküütideks nimetati erinevaid seda ala (Sküütiat) asustanud hõime. Arvatavasti pärinevad sküüdid Pärsiast, kust nad levisid põhja poole steppidesse 1. aastatuhande algul eKr. Nende kultuuri kõrgaeg oli 5.–3. sajandil eKr. Esimestel sajanditel tugevnesid Kreeka kolooniad uuesti, kuid üha tähtsama koha omandasid seal mittekreeklased, eriti sarmaadid.

3. sajandil said Kreeka kolooniad kannatada gootide, 4. sajandil hunnide vallutuste tagajärjel; Olbia ja Pantikapaion hävitati. Osa linnu püsis mongolite sissetungini 13. sajandil.

Germaanlastest Idagoodid moodustasid 3. sajandil suure riigi Mustast merest põhja pool. Goodid rajasid Daakias suure ja võimsa kuningriigi, mis ulatus Doonaust Dneprini, mis nüüd on Rumeenia, Moldova ja Lääne-Ukraina. See oli mitmehõimuline riik, mida valitses gooti eliit, kuid seal elas palju muid omavahel seotud, kuid mitmekeelseid hõime, sealhulgas iraanikeelsed sarmaadid, germaanikeelsed gepiidid, traakiakeelsed daaklased, mõned väiksed keltide ja traaklaste hõimud ja võib-olla varajased slaavlased. Idagoodid olid 3. sajandil arvatavasti kirjaoskajad ja nende kaubavahetus roomlastega oli kõrgelt arenenud. Nende kuningriik lagunes, kui hunnid ründasid nende riiki umbes 372. aastal ja alistasid selle. Greuthungi hõimud ehk idagoodid vallutati ja alistati hunnide poolt, kes tungisid Euroopasse Aasia steppidest 4. sajandi keskpaiku. 375. aastal põgenesid läänegoodid hunnide ja nende liitlaste eest üle Doonau Bütsantsi. Idagoodid liitusid hunnidega.

Hunnid olid võimsuse tipul Attila ajal (434–453), kui nende võimuliit valitses Mustast merest Reini jõeni ulatuvat maa-ala. Aasta pärast Attila surma 454. aastal hõimuliit lagunes.

7. sajandil oli Ida-Ukraina Volga-Bulgaaria riigi keskus. Edela-Ukraina aladel Musta mere edelarannikul oli madjaride asuala. Sajandi lõpul rändas enamik bolgarite hõime eri suundades ning nende maale asusid kasaarid, kellel moodustus 7. sajandi keskpaiku iseseisev varafeodaalne riik Kasaari kaganaat.

 Pikemalt artiklites Volga-Bulgaaria, Kasaarid, Kasaari kaganaat ja madjarid

Aastatel 790–850 alustasid Sõr-Darja äärest lääne poole rändamist petšeneegid. 889. aastal ületasid nad Volga ja 895. aastal saavutasid koos Bulgaaria tsaari Simeon I-ga võidu Musta mere põhjarannikul Etelközis elanud ungarlaste üle, kes seejärel suundusid üle Karpaatide ja jõudsid oma praegustele asualadele Doonau keskjooksul.

10. sajandil võitlesid petšeneegid Kiievi-Vene ja Kasaari kaganaadiga. Pärast Kasaari kaganaadi purustamist Kiievi-Vene suurvürstiriigi valitseja Svjatoslav I poolt 965. aastal saavutasid petšeneegid võimu Volgast lääne pool asuvate stepialade üle. 968. aastal piirasid nad Kiievit, kuid ei suutnud seda vallutada. 972. aastal tapsid nad Kiievi-Vene suurvürsti Svjatoslav I, kes pöördus tagasi sõjakäigult Bütsantsist.

 Pikemalt artiklites Petšeneegid ja Polovetsid

 Pikemalt artiklites Slaavlased, Idaslaavlased, Lääneslaavlased ja Lõunaslaavlased

 Pikemalt artiklis Ukraina keskaeg

 Pikemalt artiklis Kiievi-Vene

Kesk-Ukraina territooriumil moodustus 9. sajandil esimene idaslaavlaste riik – Kiievi-Vene riik.

Kiievi-Vene riigi sünni kohta on mitmesuguseid teooriaid. Normannide teooria kohaselt asutasid riigi varjaagide hulka kuuluvad russid, kes asusid esmalt Laadoga ja Novgorodi ümbrusse, seejärel liikusid aga järk-järgult lõunasse, jõudes Kiievini umbkaudu 880. aastaks. Kiievi-Vene riik hõlmas tänapäevase Lääne-Ukraina, Valgevene ja Novgorodimaa ning Põhja-Venemaa alad. Russide ülemkihi pärinemist Skandinaavia varjaagidest väidab ka vanim Vene alade kroonika, Nestori kroonika ehk "Ajalike aastate kroonika". Lõuna- ja Kagu-Ukraina alasid kontrollisid polovetsid, Krimmi alasid aga Bütsants.

Turgi rahvas polovetsid (ka kõptšakid, kiptšakid, kumaanid) olid Altaist 9. sajandil liikunud läände, 11. sajandi keskpaigas ületasid nad Volga ning jõudsid Doni-, Dnepri- ja Dnestri-äärsete steppideni. Polovetsid sundisid 1036. aastal Jaroslav Targalt lüüa saanud petšeneegid 11. sajandi keskpaiku lääne poole Doonau äärde.

Kiievi suurvürsti Vladimir Püha poolt 988. aastal õigeusu vastuvõtmisega Bütsantsist laienes ristiusk riigiusuna Kiievi-Vene riigis. Kiievi metropoolia oli Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi alluvuses. Kiievi ja kogu Venemaa metropoliidi residents asus Kiievis.

10.–11. sajandil kujunes Kiievi-Vene Euroopas suureks ja võimsaks riigiks.^[5] Järgnenud sajandeil pani see aluse ukrainlaste ja venelaste rahvuslikule identiteedile. Kiiev, tänapäeva Ukraina pealinn, sai russide tähtsaimaks linnaks. Kiievi-Vene elanikkonna moodustasid ülemkiht russid, kes tegelesid kaubanduse ja sõjakäikudega, ning idaslaavlsed, kes olid maaharijad. Naaberriikidega kaubandusega ja sõjakäikudega tegelenud russide nimetus kandus araabia, frankide ja Bütsantsi kirjalike allikate kaudu üle ka kogu nende päritolupiirkonnale.

12. sajandi keskpaigas lagunes suurvürstiriik Rjurikovitšite dünastia vürstide omavahelises võimuvõitluses. Seniste Kiievi suurvürsti võimu alla kuulunud vürstiriikide eraldumise tulemusena Kiievi-Vene riik lagunes. Vladimir Monomahhi (valitses 1113–25) surma järel algas taas võimuvõitlus Rjurikovitšite dünastiaharude vahel. Sõdisid Romanovitšid Volõõniast, Olegovitšid Tšernigivist ja Vsevolodovitšid Rostovi-Suzdali vürstiriigist. Mstislav Suure valitsemisaja (1125–1132) lõpuks kaotas Kiiev oma ühendava võimu. Kiievi-Vene uueks keskuseks sai Vladimir, Kiiev aga muutus tähtsusetuks pärast rüüsteretke 1169. aastal, kui linn vallutati ning põletati maha. See tegi lõpu Kiievi vürstide valitsemisele. Andrei andis Kiievi osastiseks oma vennale Gleb Jurjevitšile, ise aga võttis Vladimiris endale suurvürsti tiitli. Aastatel 1146–1246 vallutati Kiievit võistlevate valitsejate poolt 47 korral ning linna valitsesid 24 valitsejat.

Kiievi-Vene suurvürstiriigi lagunemise järel omandasid slaavi vürstiriikide seas suurema mõju Vladimiri-Suzdali ja Galiitsia-Volõõnia vürstiriik ning Smolenski ja Tšernigivi vürstiriik.

Mongolite invasiooni eel oli tänapäeva Ukraina aladel tugevaimaks vürstiriikideks Galiitsia-Volõõnia vürstiriik ja Tšernigovi vürstiriik. Musta mere põhjarannikut kuni Teise Bulgaaria tsaaririigi aladeni ja alasid ida pool asustasid polovetsid.

 Pikemalt artiklis Kiievi vürstiriik, Slaavi vürstiriikide loend

 Pikemalt artiklis Mongolite invasioon Euroopasse, Mongolite invasioon Venemaale, Mongolite riik

Esimesed sõjaretked tegid mongoli väed (1220–1223) väejuhtide Subutai ja Jebe juhtimisel polovetside, alaanide ja Kiievi-Vene järglasvürstiriikide (Lõuna-Venemaa) stepialadele ja võitsid 1223. aastal Kiievi suurvürsti Mstislav III ja Galiitsia-Volõõnia vürsti Mstislav Mstislavitši juhitud vene-polovetsi ühisväge Kalka lahingus. Sõjakäigule tatarlaste vägede vastu koondusid Lõuna-Vene alade vürstiriikide (Kiievi, Galiitsia-Volõõnia, Smolenski ja Tšernigovi vürstiriik) ühisväed. Endise Kiievi-Vene aladel tegid mongoli väed rüüsteretki põhjas kuni Novgorodini ja läänes kuni Dnepri jõeni.

Tšingis-khaani pojapoeg Batu-khaan (Ugedei poeg) vallutas 1236–1237 Volga bulgarite khaaniriigi, mordvalased, tšuvašid ja teised Lõuna-Venemaa steppide rahvad. 1237. aasta talvisel vallutussõjakäigul vallutasid mongolid esimese slaavi vürstiriigi, Rjazani. Seejärel purustasid mongolid Vladimiri suurvürsti Juri II armee Siti lahingus. Aastaks 1240 oli mongolite kätte langenud kõik Kiievi-Vene endised maad, välja arvatud idaslaavlastega asustatud loodealad (Połacki, Turaŭ, Pihkva vürstiriik ja Novgorodi vürstiriik). 13. sajandil olid idapoolsed vene vürstiriigid mongolite Kuldhordi vasallriigid ning vürstiriikide valitsejad said õiguse valitseda vürstiriikides suurkhaanilt. Mongolite riigi suurkhaan või Kuldhordi khaan määras 1243. aastast vürstide seast suurvürsti (1. Jaroslav Vsevolodovitš), kes khaani vasallina kogus ja vastutas Vene vürstiriikidest kogutava andami kogumise ja Kuldhordi saatmise eest.

 Pikemalt artiklis Galiitsia-Volõõnia vürstiriik

1241. aastal mongolite sõjakäigu ajal Poolasse ja Ungarisse liikusid mongolite väed läbi vürstiriigi. Mongolite riigis Ugedei-khaani surma (1241) järel alanud Ugedei-järgse võimuvõitluse ajal saavutasid Galiitsia-Volõõnia vürst, Danilo Romanovitš ja ta vend Vasilko Romanovitš võidu piirkondliku konkurendi, Tšernigivi vürsti Mihhaili üle. Sõjakäikude järel kutsuti 1246. aastal vürst Danilo Romanovitš Kuldhordi pealinna Saraisse, kus ta tunnistas vasallisõltuvust Batu-khaanile ja nimetati khaani andamikogujaks piirkonnas.

Vaatamata antud vasallivandele alustas Danilo Romanovitš läänepoolsete katoliku usku riikide koalitsiooni loomist mongolite vastu sõjaliste ja dünastiliste liitudega Poola, Ungari ja Leeduga. Vürst Danilo Romanovitš püüdis muuta Galiitsia-Volõõniat ka Vene õigeusu kiriku keskuseks, tema toetusel valiti vürstiriigi pealinna Chełmi piiskop Kirill II 1243. aastal Kiievi ja kogu Venemaa metropoliidiks. 1251. aastal tegi Kirill reisi Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi juurde, kes kinnitas ta staatust metropoliidina. Kuid õigeusu kiriku pea nõudis, et metropoliidi residents ei tohi asuda vürstiriigi pealinnas, kuna Danilo Romanovitš oli mongolivastase koalitsiooni moodustamisel lähenenud katoliku kiriku pea, Rooma paavstiga. Kuna senine metropoliidi asukoht Kiiev oli laastatud, siis valis Kirill uueks residendiks teise slaavi tähtsama võimukeskuse Vladimiri-Suzdali vürstiriigi pealinna Vladimiri Kljazma ääres. Danilo Romanovitš naitis tütre 1250–1251 talvel Vladimiri vürsti Andrei II Jaroslavitšiga. 1252. aastal vallutasid mongolid Vladimiri-Suzdali vürstiriigi, kuna Andrei Jaroslavitš kavandas mongolivastast sõjalist liitu roomakatoliku kiriku vasallidega. Andrei II Jaroslavitš põgenes Rootsi ja uue Mongolite riigi khaani Möngke-khaani poolt anti jarlõkk Vladimiri vürstiriigi valitsemiseks tema vennale Aleksander Nevskile.

Koalitsioonile katolike riikidega sai Danilo Romanovitš ka Rooma paavsti õnnistuse, kes tunnistas 1253. aastal Danilo Romanovitši Vene kuningana (rex Russiae) ning saatis talle ka kuningakrooni.

1259. aastal saatis aga khaan väed vürstiriiki ning sundis maha lammutama ehitatud kaitserajatised (Volodõmõris, Lutskis, Kamjanets-Podilskõis ja Lvivis) ja vürsti osalema liitlasena sõjakäigus Leedu suurvürstiriiki. Vürsti Lev Danilovitši valitsemisaeg (1264–1301) oli piirkonnale Kuldhordi vasallriigiga rahulik ja majanduslikult ning kultuuriliselt edukas. Boleslavi valitsemisajal viidi läbi riigivalitsemises muudatusi, võttes abiks Saksa ordu alade valitsemise eeskuju. Asutati kaubalinnad ning anti neile ka (Sanok (1339), Lviv (1356) Magdeburgi linnaõigused.

Leedu suurvürst Gediminas (1316–1341) ühendas Kiievi-Vene riigi lagunemise ja slaavi vürstiriikide Kuldhordi vasallriikideks muutmise järel slaavi vürstiriikide killustumise tulemusel Leeduga Valge-Vene ja Ukraina. Gediminase ajal muutus Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik suurriigiks, mis ulatus merest mereni (Läänemerest Musta mereni). 1320. aastate algul lõi Gediminas Kiievi vürstiriiki Irpeni lahingus, misjärel vallutas Kiievi ja pagendas viimase Rjurikovitšitest Kiievi suurvürsti.

Edela-Ukrainas jagunesid Galiitsia-Volõõnia pärilussõja (1340–1392) järel Galiitsia-Volõõnia vürstiriigi alad Leedu suurvürstiriigi ja Poola kuningriigi vahel, 1344. aastal hõivas Leedu suurvürstiriik Volõõnia, mida valitses järgnevalt Gediminase poeg Lubart, ja 1349. aastal Poola kuningriik Galiitsia. 1372–1387 kuulus Galiitsia Ungari kuningriigile.

 Pikemalt artiklis Galiitsia, Puna-Vene

Rjurikovitšite kõrvalliini valitsetud Kuldhordi vasallriigina eksisteeris Kiievi vürstiriik siiski kuni 1362. aastani, mil Siniste Vete lahingu järel liideti Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigiga ning Ukraina ja Valgevene alad moodustasid 2/3 Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriigi territooriumist oma lääneslaavi päritolu elanikkonnaga. Ukraina alasid valitsesid osastisvürstidena Gedimiinid. Suurvürstiriigis said Ukraina linnadest suuremad Magdeburgi õiguse alusel omavalitsuse (Lviv (1356), Kamenets-Podolski (1374), Lutsk (1432), Kiiev (1494–1497)) jt. Magdeburgi linnaõiguse alusel olid linnad vabastatud feodaalkohustustest, -kohtust ja vojevoodide ning riigiametnike võimu alt ning omasid õigust moodustada omavalitsusorgani raadi.

 Pikemalt artiklis Vene Suurvürstiriik

15. sajandi lõpuks ühendas Moskva Suurvürstiriigi Loode- ja Kirde-Venemaa maad lõplikult Moskva suurvürsti võimu alla. Moskva suurvürstide kõigi endiste Kiievi-Vene alade ühendamisele suunatud poliitika viis vastasseisuni Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriigiga Lääne-Vene maade valitsemise pärast.

Aastatel 1500–1503 toimunud Moskva–Leedu sõja tulemusel kaotas Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriik 1503 sõlmitud Blagoveštšenski vaherahuga Moskva Suurvürstiriigile suure territooriumi Dnepri ja Okaa ülemjooksul 19 piirilinnaga, mille hulgas olid Tšernigov, Gomel, Novgorod-Severski ja Brjansk. Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriik jäi ilma 70 vallast, 22 linnast ja 13 külast – ligikaudu 1/3 territooriumist. Aastatel 1507–1508 toimunud Moskva–Leedu sõja tulemusel tunnistas Leedu, Vene ja Žemaitija 1508. aastal kõiki Moskva vürsti Ivan III seniseid vallutusi.

 Pikemalt artiklis Krimmi khaaniriik

Krimmi khaaniriik (1441–1783) Musta mere ääres Krimmis ja selle naaberaladel Dnepri ja Dnestri vahel, moodustus pärast Kuldhordi lagunemist. Aastast 1475 oli Krimmi khaaniriik vasallisõltuvuses Osmanite riigist. Aja jooksul (1502) allutas Krimmi khaan ka Kuldhordi viimased jäänused, Suurhordi alad keskusega Sarais. Khaaniriigi pealinn oli algul Solhat (nüüd Starõi Krõm), khaan Mengli-Girei (1468–1515) ajast alates oli khaani residents Bahtšisarais. Türgi sultani asehaldur asus aga Kafas (Feodossia).

17. sajandi I pooleni kogusid Krimmi khaanid Moskva suurvürstiriigilt andamit. Khaaniriigi elanikkond oli vaatamata riigi olemasolule põhiliselt rändrahvas ning jätkas mongoli-tatari Kuldhordis välja kujunenud eluviisi: karjakasvatust ning sagedasi sõjakäike naaberriikide (Moskva suurvürstiriigi, tsaaririigi, Rzeczpospolita – Ukraina, Valgevene, Poola ja Leedu) alade vastu.

 Pikemalt artiklis Poola–Türgi sõda, Poola–Türgi sõda (1485–1503)

Suuremad sõjakäigud: 1482. aastal vallutati ja põletati maha Kiiev; 1517. aastal sõjakäik, milles jõudis tatari vägi sõjakäiguga kuni Tula linnani Venemaa sisemaal; 1521. aastal sõjakäik Venemaale ja Moskva piiramine; 1527. aastal sõjakäik Moskva suurvürstiriigi maadele; 1552. aastal sõjakäik, milles jõudis tatari vägi sõjakäiguga kuni Tula linnani Venemaa sisemaal; 1569. aastal sõjakäik Astrahani; 1571. aastal sõjakäik Moskva suurvürstiriiki, mille käigus vallutati ja põletati Moskva linn.

Ukraina lõunaosas, Musta mere ääres ja Doni jõe keskjooksul kujunes 15.–16. sajandil piirkondades, kus puudusid linnad ning kuhu ei ulatunud Moskva tsaaririigi ega Rzeczpospolita keskvõim, põgenenud pärisorjadest kasakaühiskond. 16. sajandi poliitilise kaose, rõhutud talupoegade olukorra ja sõdade tõttu muutus põgenemine äärealadele ja kasaklus massiliseks. Kaitseks tatarlaste ja osmanite vasallide vägede vastu organiseerisid kasakad sõjaväeüksused (vataga) ja rajasid kindlustatud laagreid (sitš). Nende keskus oli Zaporižžja Sitš, mis 16. sajandi lõpus rajati ühele Dnepri saarele. Selle järgi sai nime ka nende riigitaoline moodustis (vt Zaporižžja)^[6]. Kasakate alad Musta mere põhjakaldal asusid lõuna pool Kiievi vojevoodkonda ja Krementšukki, Dnepri keskjooksul kärestike juurest kuni Hortitsa saareni. Kasakaalade ja Krimmi khaaniriigi alade piiriks kujunes Dnepri lisajõe Samara jõgi, ja järgnevalt Donetsi jõe piir.

 Pikemalt artiklis Kasakad, Zaporižžja ehk Dikoje Pole

Moskva tsaaririigi, Rzeczpospolita ja Krimmi khaaniriigi piirnenud alasid püüdsid oma kontrolli alla saada tugeva keskvõimuga riigid, mis aga kutsus 16., 17. ja 18. sajandil esile korduvaid ülestõuse ja mässe. Vt Kasakate ülestõusud (en): Kosiński ülestõus (1591–1593), Nalyvaiko ülestõus (1594–1596), Bolotnikovi ülestõus (1606–1607), Zhmaylo ülestõus (1625), Fedorovychi ülestõus (1630), Sulyma ülestõus (1635), Pavlo Mikhnovychi Pavlyuki ülestõus (1637), Ostryanyni ülestõus (1638), Hmelnõtskõi ülestõus (1648–1654), Barabashi ülestõus (1658), Stepan Razini ülestõus (1667–1671), Paliy ülestõus (1702–1704), Bulavini ülestõus (1707–1708), Haidamakkide ülestõusud (1746 ja 1750), Jemeljan Pugatšovi ülestõus (1774–1775) jt.

16.–17. sajandil oli tänapäevase Ukraina ala elanikkond Poola-Leedu ühendriigi (Rzeczpospolita) koosseisus, kuid valdavalt vene õigeusutunnistusega ukraina ja litviinide elanikkond oli allasurutud olukorras Poolas ja Leedus valitsenud katoliku usu ja poola-leedu aadelkonna poolt. 1569. aasta Lublini uniooni järel olid Ukraina alad jaotatud Tšernigivi, Kiievi ja Bratslavi vojevoodkonda. Unioonilepinguga liideti alad Poola krooni maade hulka ning seal läänistati suuri maa-alasid magnaatidele (Wiśniowieckid, Koniecpolskid, Kalinowskid, Potockid) ning viidi sisse kuninglike riigimõisate süsteem ja uute mõisate ning maavalduste hõivamisel haarati seniseid kohalike talupoegade alasid ja kehtestati ka teokohustused. Uniooniga moodustatud ühine seim ja riigivalitsemises osalemiseks eelduseks seatud katoliku usutunnistusse üleminek soodustas ukraina ja slaavi elanikkonna aadelkonna poloniseerumist ning katoliku usku üleminekut (Wiśniowieckid, Massalskid, Ostrorógid, Czarnkowskid, Koreckid, Sanguszkod, Słuszkad, Tyszkiewiczid). Kasakate alade hõivamine ja nende traditsioonilise eluviisi piiramine (regulaarsed rüüsteretked Musta mere äärsetele Osmanite riigi ja nende vasallide aladele) tingisid aga nendepoolseid regulaarseid ülestõuse ja mässe. Musta mere põhjaranniku ja kagu-Ukraina alad olid Osmanite riigi võimu all.

Kuningas Zygmunt III Waza valitsemisajal (1587–1632), kreekakatoliku kirikukoguduste kirikukogul Brest-Litovskis lepiti kokku 33 tingimust, mille alusel kogudused tunnistavad Rooma paavsti ülimuslikkust: teoloogilised põhimõtted, vanaslaavi kirikuteenistuse keele säilimine, Julianuse kalendri säilitamine kirikutähtpäevade tähistamisel ja vaimulike õigus pereelule jt^[7]. 23. detsembril 1595 kinnitas paavst dekreediga (Magnus Dominus et laudabilis) need punktid. 1596. aastal moodustasid Rzeczpospolita territooriumil asuvate ukrainlaste ja valgevenelaste kreekakatoliku kiriku kogudused Bresti uniooniga Rooma paavstile ja Roomakatoliku kirikule alluva uniaadikiriku – Valgevene ja Ukraina Kreekakatoliku Kiriku. Uniooniga mitteühinenud õigeusu kirikukoguduste vara suures osas konfiskeeriti ja tegevust takistati. Tegevust jätkas vaid Kreeka õigeusu Lvivi piiskopkond ja Poola keskvõimu poolt nõrgalt kontrollitud Zaporižžjas ning iseseisvates linnades. Õigeusu metropoolia taastati Kiievis, 1620. aastal nimetas Jeruusalemma patriarh ametisse Kiievi metropoliidi ja taastati ka õigeusu piiskopkonnad enne Poola–Türgi sõja Khotyni lahingut 1621. aastal ning seejärel ka Przemyślis, Połackis, Vladimiris, Lutskis, Chełmis ja Pinskis.

 Pikemalt artiklis Bogdan Hmelnõtski, Hetmaniriik, Zaporižžja Sitš

16.–18. sajandil moodustus Dnepri kärestikest lõuna pool Zaporižžja Sitš, Ukraina kasakate omavalitsuslik riigitaoline moodustis, millel oli järgnevalt oluline osa ukrainlaste ülestõusudes ja Osmanite riigi ning Krimmi khaaniriigi vastases võitluses. Peeter I purustas Zaporižžja Sitši alles 1709. aastal. Rzeczpospolita püüdis saavutada vabameelsete kasakate üle kontrolli, võttes osa kasakatest Registrikasakatena riigi ülalpidamisele ning andes neile privileege, kuid see tekitas sisepingeid ja vastuolusid üldise kasakamassi vahel. Registrikasakad omasid privileege alaliselt, tavakasakaid kasutati ära riigi huvides ainult ajutiselt kriisisituatsioonides ja sõdades, mille järel antud lubadusi ei täidetud.

Zaporižžja Sitš oli Rzeczpospolita riigi idaaladel, kuid keskvõimu poolt nõrgalt kontrollitav territoorium, mille elanikkond kasakad, osalesid palgasõduritena tolleaegsetes sõdades, astudes ajutisse teenistusse sõdivate poolte poolel. Kasakad osalesid vene pärilussõjas, Poola-Vene sõjas (1609–1618), Poola–Türgi sõjas (1620–1621) jt. Zaporižžja Sitš asus muslimliku Osmani riigi, nende vasallriigi Krimmi khaaniriigi, vene õigeuskliku Moskva suurvürstiriigi ja kristlike riikide piirialal, mistõttu oli nende territoorium pidevalt ohustatud sõjategevusest.

 Pikemalt artiklis Registrikasakad, hetman (1616–1622) Petro Konaševõtš-Sagaidatšnõi

Poola–Türgi sõjas (1620–1621) tungis Türgi sultan Osman II vasallide vägedega lõuna, Moldova suunalt Rzeczpospolita idaaladele, kuid peatati Dniestri jõe paremal kaldal asunud Khotyni kindluse piiramise ebaõnnestumise järel. Kaotusterohke sõja lõpetanud rahuleping allkirjastati 8. oktoobril 1621 aastal.

 Pikemalt artiklis Poola–Türgi sõda (1620–1621)

 Pikemalt artiklis Poola–Türgi sõda (1633–1634)

 Pikemalt artiklis Bogdan Hmelnõtskõi ülestõus, Perejaslavi raada, Perejaslavi leping, Tšigirin

1648. aastal alustati Ukraina hetmani Bogdan Hmelnõtskõi juhtimisel võitlust autonoomia saavutamiseks Ukrainale Poolast, kaasates liitlasena Krimmi tatarlased. 1649. aasta sügisel piirasid kasakaväed Zborivi juures ümber kuningas Jan II Kazimierz Waza väed ning saavutas eduka Zborivi vaherahukokkuleppe. Saavutatud vaherahuleping rahuldas uusi registrikasakaid, õigeusklikku šlahtat ja vaimulikke, kuid ei täitnud lihtrahva huvi, saada tagasi Poola magnaatidelt maa, ning teisi kaskavägedes osalenuid, kes jäid endisse õiguslikku olukorda.

Pärast nelja-aastast iseseisvat võitlust oli Hmelnõtskõi sunnitud pöörduma abi saamiseks Moskva tsaaririigi poole, kelle abi eest võitluses nõustus Ukraina 1654. aastal Perejaslavi raadal andma Moskva tsaaririigi protektoraadi alla. 8. jaanuaril 1654 otsustas Perejaslavi raada, mida juhtis hetman Bogdan Hmelnõtskõi, et edaspidi ei allu kasakad Poola kuningale, vaid Moskva tsaarile. Moskva tsaari ja kasakate vahelise Perejaslavi lepingu sisuks oli: (1) kasakate, Perejaslavi ja teiste kasakate kontrolli all olevate linnade elanike truudusvanne tsaarile; (2) Hmelnõtski poolt tsaarile esitatud 23-punktine petitsioon; ja (3) tsaari 11-punktiline vastus sellele^[8]. Hmelnitskõi kontrolli all oli aastatel 1648–1654 ala, mis moodustas mitmesuguste andmete järgi 100 000 – 150 000 ruutkilomeetrit (tänapäeva Ukraina pindala on 603 000 km²). Sel ajal säilis Dnepri alamjooksul veel Zaporižžja Sitš, mis küll tasapisi kaotas oma tähtsust, kuid ei kuulunud Hmelnitski jurisdiktsiooni alla. Zaporižžja kasakaväele kinnitati nende õigused ja vabadused, sh. kasakate õigus kohut pidada ning nende õigused maavaldustele. Zaporižžja kasakaväed võisid valida oma hetmani, kes pidi vanduma truudust tsaarile. Tšigirin pidi jääma hetmani pealinnaks, kasakariigi välispoliitika oli iseseisev (välja arvatud Rzeczpospolitaga ja Osmanite riigiga). Registrikasakate arv fikseeriti 60 000, kes kõik pidid saama tasu osast, mis oli ette nähtud Moskva tsaarile. Tsaar kohustus varustama sõjaliselt kasakaid. Ukraina traditsioonilised šlahta õigused kinnitati. Linnakodanikud võisid endiselt valida linnavalitsuse (raad). Õigeusu Kirik ja kogudused väljaspool Rzeczpospolitat olid Moskva patriarhi (Nikoni) ülemvalitsuse all, kes lubas mitte sekkuda eklesioloogilistesse küsimustesse.

 Pikemalt artiklis Poola-Vene sõda (1654–1667)

1654. aastal puhkes Poola-Vene sõda, mis kujunes Rzeczpospolita jaoks katastroofiliseks. 1654. aasta kevadel tungisid Moskva tsaaririigi väed kolmest suunas Rzeczpospolita Leedu aladele: sõjatandri keskosas suundus tsaari Aleksei I Mihhailovitši juhtimisel Smolenskile; Novgorodi suunalt tungisid vürst Vassili Šeremetevi juhtimisel väed Neveli, Pihkva, Viciebski ja Połacki suunal ja vürst Aleksei Trubetskoi juhtimisel Brjanski suunalt Roslavli, Mstislau ja Barysaŭ suunal. Hmelnõtskõi saatis sõdimiseks juurde kasakaid hetman Ivan Zolotarenko juhtimisel. Lisaks Moskva vägede sissetungile ida poolt alustasid sõjategevust Rzeczpospolita vastu ka Bogdan Hmelnõtskõi kasakad, keda toetasid Ukraina aladele saadetud väeüksus Vassili Buturlini juhtimisel.

Moskva väed vallutasid 4. juunil Dorogobuži ning Leedu suurhetman Janusz Radziwiłłi väed taganesid Smolenski suunas. Seejärel alistusid: 11. juunil Nevel, 14. juunil Belaja, 28. juunil asus tsaar Aleksei I Mihhailovitš piirama Smolenskit. 29. juunil vallutati Połack, 2. juulil Roslavl, 20. juulil Mstislau. Moskva väed vallutasid 2. augustil Orša, taganemist jätkava ja linna maha jätnud J. Radziwiłłilt. 9. augustil vallutati Vassili Šeremetevi vägede poolt Gluboki linn ja 20. augustil Ozerištša. Samal ajal vallutasid kasakad Homieli, Tšetšerski ja Nõvõi Bõhhovi. 24. augustil alistus Mahiloŭ ning 17. novembril vallutas V. Šeremetev pärast pikaajalist piiramist Viciebski kindluse. Sügise saabumisel aktiivne sõjategevus katkes.

Järgmisel aastal hõivas Moskva tsaaririik Pinski ja Vilno, kasakad Bogdan Hmelnõtskõi juhtimisel tungisid Lvivi alla.

Samal aastal kuulutas Rzeczpospolitale sõja Rootsi ja hõivas suure osa Rzeczpospolitast (vt Uputus ja Teine Põhjasõda), isegi Varssavi ja Krakówi. Moskva tsaaririik soovis vältida Rootsi liigset tugevnemist ja sõlmis 24. oktoobril 1656 Rzeczpospolitaga Wilno rahulepingu.

1657. aastal suri hetman Hmelnõtskõi, kellel polnud head järglast, sest tema poeg Juri Hmelnõtskõi oli veel väga noor. 21. oktoobril 1657 valiti Korsuni raadal uueks hetmaniks Hmelnõtskõi lähikondlane Ivan Võgovski (Iwan Wyhowski).

1657. aastal Ukraina hetmaniks (1657–1659) saanud Ivan Võgovski alustas uuesti sõjategevust Venemaaga, kuid sellele järgnenud Vene–Poola sõda (1657–1667) lõppes Ukraina jaoks kaotusega ning Venemaa ja Poola vahel 1667. aastal sõlmitud Andrussovo rahulepinguga liideti Dnepri jõest ida pool asuvad Ukraina alad Moskva tsaaririigiga. Andrussovo vaherahuga tekkis olukord, kus Ukraina jaotati kahe riigi vahel: Vasakkalda-Ukraina kuulus Venemaale ja Paremkalda-Ukraina Poolale, piirijõeks oli aga Ukrainat poolitav Dnepri jõgi.

Vasakkalda-Ukraina ja Kiievi liitumisega Moskva tsaaririigiga sattusid sealsed elanikud vene õigeusu kultuuriruumi, kuid kaotasid seni Poola-Leedu ühendriigis olnud piiratud autonoomia, jäädes Moskva tsaaririigis valitsenud Moskva tsaaride ainuvalitsuse alla.

 Pikemalt artiklis Vene Suurvürstiriik (1658–1659)

1657. aastal suri hetman Hmelnõtskõi ja Korsuni raadal valiti uueks hetmaniks Hmelnõtskõi lähikondlane Ivan Võgovskõi. 1658. aastal sõlmisid Rzeczpospolita esindajad: Volõõnia kastellaan Stanislaw Kazimierz Bieniewski, Smolenski kastellaan Ludwik Kazimierz Jewtaszewski ja hetman Võgovski Gadjatši lepingu^[9], mille kohaselt asendati Poola–Leedu kaksikmonarhia Poola–Leedu–Vene kolmikmonarhiaga. Vasakkalda-Ukrainas tuli lepingu kohaselt Tšernigivi vojevoodkonna, Kiievi vojevoodkonna ja Bratslavi vojevoodkonna põhjal moodustada Vene suurvürstiriik. Sellel pidid olema eraldi seadused, oma seim, sõjavägi ja riigikassa. Suurvürst tuli valida Poola ja Vene ühisel seimil. Vene Suurvürstiriigi riigiusuks pidi jääma kreeka õigeusk, säilima Kiievi metropoolia ja neli õigeusu piiskopkonda, Poola Krooni maadel: Lutskis, Lvivis, Przemyślis ja Chełmis ja üks Leedu suurvürstiriigis, Mstsislaus. Vene suurvürstiriigi juhiks pidi saama hetman Võgovski.

10. juunil 1659 ratifitseeris Gadjatši lepingu Poola seim, kuid Poola ühiskondliku surve ja paavsti rangete nõudmiste tulemusena tegi Seim lepingusse ratifitseerimise käigus muudatusi. Nimelt jäeti lepingust välja Vene Suurvürstiriigi ja kolmikmonarhia idee. Muudeti teisigi artikleid. Ratifitseeritud kujul pidid poolakad tagasi saama neilt konfiskeeritud varanduse ja Vene Suurvürstiriigi riigiusuks pidi jääma katoliiklus. Lepingu ratifitseerimine muudetud kujul tähendas Võgovskõi langust. Kasakad süüdistasid teda enese poolakatele mahamüümises. Nad polnud nõus poolakatele nende varandust tagasi andma ega leppima katoliiklusega, millest nad kõigest paar aastat varem olid lahti saanud.

29. juunil 1659 toimunud Konotopi lahingus purustas hetman Võgovskõi, keda toetasid Poola väed Andrzej Potocki ja krimmitatarlaste väed Tatari khaani Mehmed IV Giray juhtimisel, venelaste ja kasakate ratsaarmee (üle 6000 sõduri), kuid vastuseis Võgovskõile siiski suurenes järjest, kuni ta pidi loobuma hetmaniseisusest ja riigist põgenema. 27. oktoobril 1659 valiti tema asemele Hmelnõtskõi 18-aastane poeg Juri Hmelnõtskõi. Seejärel polnud enam kedagi, kes soovinuks Vene suurvürstiriiki luua.

 Pikemalt artiklis Ruina

 Pikemalt artiklis Paremkalda-Ukraina hetman (1663–1665) Pavlo Teteria, (1665–1672) Petro Dorošenko, (1669–1672) Demjan Mnogogrišnõi

 Pikemalt artiklis Vasakkalda-Ukraina hetman (1672–1687) Ivan Samoilovõtš, (1687–1708) Ivan Mazepa

 Pikemalt artiklis Poola–Türgi sõda (1666–1671)

 Pikemalt artiklis Poola-Türgi sõda (1672–1676)

1665. aastal sõlmis Paremkalda-Ukraina hetman (1665–1672) Petro Doroshenko lepingu Osmanite riigi ja nende vasallriigi Krimmi khaaniriigiga ja tungis 1668. aastal Vasakkalda-Ukrainasse. Osmanite ja Krimmi vägede Ukrainasse tungimise järel rüüstasid ja laastasid nad Paremkalda-Ukrainas ja Poola-Türgi sõja järel annekteerisid aastateks 1672–1699, Podoolia Kamjanets-Podilskõiga, Bratslavi vojevoodkonna, Bratslavi ja Umaniga ning osa Žõtomõrist lõuna pool asuvatest Paremkalda-Ukraina vojevoodkondade aladest, sh Bila Tserkva, Tšerkassõ ja Tšigirini. Kirde-Ukrainas säilis Hetmaniriik, kus asusid linnad: Kiiev, Tšernigiv, Nižõn, Perejaslav, Baturin, Gadjatš, Lubny, Poltava. Ida-Ukrainas, Dnepri keskjooksul säilis Zaporižžja Sitši territoorium. Lõuna-Ukraina Musta mere äärsed territooriumid liideti Osmanite riigiga ja Krimmis valitses Krimmi khaaniriik.

Osmanite riigi sekkumise järel Ukraina aladel sõlmisid Moskva tsaaririik ja Rzeczpospolita 1686. aastal Igavese rahu lepingu, milles kinnitasid Andrussovo rahulepingu (1667) punkte. Rahuleping kinnitas tsaaririigi valdusi Vasakkalda-Ukrainas ja Kiievi linnale, Rzeczpospolitale maksti 146 000 rubla kompensatsiooniks kaotatud Vasakkalda-Ukraina eest. Rzeczpospolita loovutas Moskva tsaaririigile Zaporižžja Sitši, Siveeria ning linnad Tšernigivi, Starodubi, Smolenski neid ümbritsevate maadega. Rzeczpospolita säilitas kontrolli Paremkalda-Ukraina üle.

1686. aastal allutati Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi poolt Kiievi patriarhaat, Vene Õigeusu Kiriku Moskva ja kogu Venemaa patriarhile.

Muslimliku Osmanite riigi ohu ees sõlmisid katoliku Poola-Leedu ja vene õigeusu Moskva tsaariiriik liidu, millele järgnevalt liitus Moskva tsaaririik Püha Liigaga. Pühasse Liigasse kuulusid lisaks Poola-Leedule, ka Veneetsia vabariik ja Saksa-Rooma riik.

1700. aastal alanud Põhjasõja ajal alustas iseseisvussõda Ukraina hetman (1687–1709) Ivan Mazepa, kes sõlmis liidulepingu Venemaa tsaaririigiga sõjas olnud Rootsi kuninga Karl XII-ga. 1708. aastal Mazepa ja Karli vahel sõlmitud lepingu kohaselt pidi Ukraina saama pärast edukat sõja lõppu Venemaaga iseseisvuse, kuid Rootsi vägede kaotus Poltava lahingus lõpetas selle vabanemiskatse Venemaast.

Karl XII saavutas oma vägedega olulisi võite Taani ja Poola sõjavägede üle ja troonis Poola kodusõja ajal Poola kuningaks oma marioneti Stanisław I Leszczyński. Olles seal oma võidud kindlustanud, pööras Karl XII oma tähelepanu Venemaale.

Ta sisenes 40 000 mehest koosneva väe, millest ligikaudu poole moodustasid ratsaväelased, eesotsas Venemaa aladele üle külmunud Wisła jõe. Kuningas eeldas Rootsi abivägede saabumist ja liitu Ivan Mazepa juhitud kasakatega ning otsustas 1708. aastal Venemaa tsaaririigi aladele tungida. Venelased korraldasid Rootsi abivägedele aga varitsusrünnaku ja Venemaa tsaaririigi sõjavägi hävitas Aleksandr Menšikovi juhtimisel Mazepa pealinna ning jälitas viimast seni, kuni too oma napi kolmesaja mehega Karl XII väeni jõudis.

 Pikemalt artiklis Rootsi sissetung Venemaale, Poltava lahing

Põhjasõja järel kehtestati hetmani kontrolli all olnud Ukrainas osaline Venemaa keisririigi valitsus, mis järgneva aja jooksul tasalülitas Ukraina senised valitsusorganid ning Venemaa keisrinna Katariina II ajal piirati Ukraina kasakate iseseisvus lõplikult ja nende juhi hetmani ametikoht likvideeriti 1764. aastal. Ukraina talupojad tunnistati 1764. asta Hetmani universaaliga sunnismaisteks, Hetmaniriik likvideeriti ning hetmani Kirill Razumovski valitsemisaeg lõppes. Katariina valitsemisajal hakati piirama ka ukrainlaste rahvusteadvust, Ukraina nimetati ametlikult ümber Väike-Venemaaks. 10. novembril 1764 moodustati Väike-Venemaa kolleegium Ukraina valitsemiseks, kuhu kuulusid 4 esindajat Venemaalt ja 4 Ukrainast ning mida juhtis krahv Pjotr Rumjantsev.

 Pikemalt artiklis Esimene Poola jagamine, Poola jagamised

25. juulil 1772 Peterburis alla kirjutatud konventsioonis deklareerisid Venemaa, Austria ja Preisimaa silmakirjalikult, et on otsustanud Rzeczpospolitas "rahu ja korra taastada". Kompenseerimaks nende sellesuunalisi pingutusi olevat neil "ajalooline õigus" teatavaile Rzeczpospolita aladele. Rzeczpospolita kaotas 29% oma territooriumist. Venemaale anti Läti idaosa (Latgale) ja sellega külgneva Valgevene alad (Polotsk ja Vitebsk). Austria sai Galiitsia, mis läks Vene võimu alla alles 1939, Preisimaa aga Rzeczpospolita lääne- ja põhjapoolsed alad (Pommeri ja osa Suur-Poolast). 1772. aastal kaotas Rzeczpospolita suurema osa Ukraina edelaosast Galiitsiast esimese Poola jagamise käigus Austria ertshertsogkonnale. Austria Habsburgid omandasid Galiitsia, tuginedes Ungari kuninga vanale pretensioonile selle territooriumi peale. Austria osana nimetati seda Galiitsia ja Lodomeeria Kuningriigiks kahe keskaegse idaslaavi vürstiriigi Galiitsia ja Włodzimierzi järgi.

 Pikemalt artiklis Vene-Türgi sõda (1768–1774), Rzeczpospolita Bari konföderatsioon

Aastatel 1768–1774 toimus neljas Vene–Türgi sõda Venemaa keisririigi ja Osmanite riigi vahel põhiliselt Dnepri ja Doonau vahelisel alal. Venemaa hõivas Bessaraabia, Moldova ja Valahhia. Sõjas hävitas 1770. aastal Vene sõjalaevastik Çeşme sadamas Türgi sõjalaevastiku (Çeşme merelahing). 21. juulil 1774 sõlmiti Küçük Kaynarci rahu (Küçük Kaynarca rahu, Kjutšukkainardža rahu). Lõuna-Ukraina, sealhulgas Bugi, Dnepri ja Doni suue, läksid Venemaale koos Kinburni, Jenikale ja Kertši kindlustega, nii et Venemaa sai seal väljapääsu Mustale merele.

Osmani impeerium tunnustas Venemaa ülemvõimu Moldova ja Valahhia üle ning Krimmi khaaniriigi suveräänsust, mis annekteeriti 1783 Venemaa keisririigi poolt. 1777. aastal viidi Venemaa väed Krimmi ning seati ametisse nukuvalitsuse Šahin-Girei juhtimisel. Šahin-Girei palus Vene vägedel Krimmi jääda ning kuigi Türgi üritas 1787. aasta suvel khaaniriiki tagasi vallutada, kukkus see läbi. 8. aprillil 1783 kirjutas keisrinna alla ukaasile Krimmi khaaniriigi annekteerimisest, põhjendades seda türklastepoolse rahulepingu rikkumisega. Lisaks Krimmi poolsaarele õnnestus Venemaal saada oma valdusse kogu Musta mere põhjarannik Bugist Kubanini.Venemaa Keisririigis kujunes Krimmi poolsaar eelpostiks Türgi vastu ning seal asutati keisrinna Katariina II korraldusel 1784. aastal Venemaa Musta mere laevastiku baas Sevastopol.

 Pikemalt artiklis Teine Poola jagamine

Teise Poola jagamisega läks suur osa Poola riigist Venemaa keisririigile ja teine osa Preisi kuningriigile. Rzeczpospolitast jäi järele vaid 200 000 ruutkilomeetrit. Venemaa keisririigiga liideti alad, millest moodustati Kiievi kubermang ja suur osa Minski, Volõõnia ja Podoolia aladest.

 Pikemalt artiklis Vene-Türgi sõda (1806–1812), Vene-Türgi sõda (1828–1829)

 Pikemalt artiklis Krimmi sõda (1853–1856), Vene-Türgi sõda (1877–1878)

Ukraina alad piirnesid Austria-Ungariga ning esimese maailmasõja ajal võitlesid Austria-Ungari ja Venemaa väed ägedalt Galiitsia pärast. Ukrainas asus esimese maailmasõja Venemaa keisririigi Looderinne.

Venemaa sõjaplaan oli järgmine: anda kõigepealt löök Austria-Ungarile ning vallutada Budapest ja Viin. Selleks koondati umbes 67% olemasolevast väest Galiitsia piirile. Prantsusmaa, kes oli sattunud kriitilisse olukorda, nõudis, et Venemaa alustaks pealetungi Ida-Preisimaal. Venemaa armeed tungisid Ida-Preisimaale, kuid järgnenud Tannenbergi lahingus piirasid Saksa väed ümber Vene 2. armee ja purustasid selle. Septembris sundisid 4 Vene armeed (0,7 miljonit meest) Austria-Ungari väe (u 0,85 miljonit meest) Galiitsias taanduma. Samad armeed vallutasid 3. septembril Lvovi ja piirasid ümber Przemysli kindluse. Pärast lahinguid Visla keskjooksul tekkis ka Idarindel positsioonsõda, mis nõudis miljoniliste armeede olemasolu.

22. mail 1916 alanud pealetungi käigus vallutasid Aleksei Brussilovi juhitud väed Ida-Galiitsia ja Bukoviina ning rindejoon liikus 550 km lääne suunas. Juunis, kui Vene oli murdnud läbi Lutski lahe, vallutas ta suurema osa Galiitsiat kolme ja poole kuuga. Austria-Ungari kaotas ligi miljon meest (lisaks 400 000 vangidena). 1917. aasta kevadel, pärast Veebruarirevolutsiooni tahtis Vene kodanlus ka sõda jätkata. Aleksandr Kerenski algatatud juunipealetung Galiitsias lõppes aga pärast esialgset edu lüüasaamisega. Saksamaa ja Austria-Ungari väed surusid 19. juulil alanud vastupealetungiga Vene väe kohati 130 km tagasi.

 Pikemalt artiklis Veebruarirevolutsioon

1917. aasta Veebruarirevolutsiooni järel, mille tulemusena loobus troonist Venemaa keiser Nikolai II ja moodustati Venemaa Ajutine Valitsus eesotsas vürst Lvoviga, moodustati 19. märtsil 1917 Petrogradis Ukraina Rahvusnõukogu, mis nõudis Vene riigilt ukrainakeelseid koole ja kohtuid, Ukraina kubermangu komissare ja Ukraina asjade erikomissari ajutise valitsuse juures.^[10] Ukraina poliitilised jõud ei püstitanud veel eesmärki eralduda Venemaast, vaid esitasid nõudmisi föderatiivse demokraatliku riigi moodustamiseks.

Novembris 1917, pärast Petrogradis bolševike korraldatud Oktoobrirevolutsiooni, Venemaa Ajutise Valitsuse kukutamist ja Nõukogude Venemaa Rahvakomissaride Nõukogu võimuletulekut, kuulutasid ukraina rahvuslased välja oma iseseisva Ukraina Rahvavabariigi (URV) Ukraina Keskraada (7. november 1917– 29. aprill 1918) juhtimisel, mille juhiks oli Mõhhailo Gruševski.

Vaatamata Ukraina iseseisvuse väljakuulutamisele pidi URV siiski olema föderatsioonis Venemaaga. 17. detsembril Venemaa Nõukogude Vabariik küll tunnustas Ukraina Rahvavabariiki, kuid juba 25. detsembril kuulutas Harkivis kogunenud I Üleukrainaline Nõukogude Kongress Ukrainas välja nõukogude vabariigi. Kohe algas Ukraina idaosas relvastatud võitlus ühelt poolt Keskraada ning teiselt poolt Ukraina Nõukogude Vabariigi ja seda toetavate Venemaa bolševike jõudude vahel.

President Woodrow Wilsoni 8. jaanuaril 1918 peetud Ameerika Ühendriikide Kongressi ühisistungil kõnes püstitatud Neljateistkümne teesiga toetati rahvaste üldise enesemääramisõiguse raames ka seni Austria-Ungari ja Venemaa keisririigi vahel jagatud Ukraina iseseisvumist.

5. veebruaril 1918 hõivasid ukraina bolševike ja neid toetava Nõukogude Venemaa Punaarmee väed Kiievi ning kuu lõpuks jäi Ukraina Rahvavabariigi vägede kätte vaid ala Volõõnias, Žitomõrist läänes. URV oli sunnitud otsima abi väljastpoolt. Reaalsete liitlastena tulid selles olukorras kõne alla ainult Keskriigid ning 12. veebruaril esitaski URV valitsus neile palve sõjalise abi saamiseks.

 Pikemalt artiklis Nõukogude-Ukraina sõda (1917–1918)

 Pikemalt artiklis Saksa okupatsioon Ukrainas

Kuna enamiku Lääne-Ukrainat olid esimese maailmasõja tulemusena okupeerinud sõjakuberner välimarssal Hermann von Eichhorni juhitavad Saksamaa Keisririigi väed, ei olnud Ukraina RV valitsusel Ukraina territooriumi üle kontrolli. Saksa okupatsioonivägede toetusel kukutati Ukraina RV Keskraada ning Ukrainas moodustati hetman Pavlo Skoropadski valitsus. Analoogselt sõltus Saksamaa okupatsioonivägedest ka Valgevene, kus Saksa vägede hõivatud Minskis kuulutas 9. märtsil Suure Valgevene Raada Ülevalgevenelise Kongressi Täitevkomitee välja Valgevene Rahvavabariigi, mis sõltus täielikult Saksa okupatsioonivõimudest.

3. märtsil 1918 Brest-Litovskis Venemaa Nõukogude Vabariigi ja nelikliidu vahel sõlmitud Brest-Litovski rahulepingu 6 punkti alusel kohustus Venemaa Nõukogude Vabariik «kohe sõlmima rahu Ukraina Rahvavabariigiga ja tunnustama Ukraina ja Nelikliidu riikide vahel sõlmitud rahulepingut». Samuti pidi Venemaa Nõukogude Vabariik puhastama Ukraina territooriumi «vene vägedest ja vene Punakaardist». Täiendavalt kohustus Nõukogude Venemaal lõpetama igasuguse Ukraina Vabariigi valitsuse- ja riigiasutuste vastase agitatsiooni.

Novembris 1918, pärast Novembrirevolutsiooni Saksamaal ning vägede lahkumist Ukrainast, alustasid Ukraina rahvuslaste väed Ukraina Rahvavabariigi Direktooriumi sõjaministri Sõmon Petljura juhtimisel Ukraina vabastamist. Ukrainaga ühines ka enne sõda Austria-Ungari ühendkeisririigi koosseisus olnud aladel iseseisva riigi moodustanud Lääne-Ukraina Rahvavabariik.

Baltimaadest ja Valgevenest tagasitõmbuvate Saksa vägede kannul alustas läänesuunal 17. novembril liikumist Nõukogude Venemaa Punaarmee Läänearmee, millele olid antud aga juhised lahinguist sakslastega hoiduda. Väed jõudsid taanduvate Saksa vägede kannul 10. detsembriks joonele Daugavpils–Minsk–Slutsk–Šatsõlka.

14. detsembril 1918 vabastasid Ukraina Rahvavabariigi Direktooriumi väed Kiievi seda kaitsnud Pavlo Skoropadskit toetanud vägedest, millesse kuulus ligikaudu 3000 Vene ohvitseri ja mille juhid olid krahv Fjodor Keller ja vürst Aleksandr Mihhailovitš Dolgorukov. Linna kaitselahingute ajal tapeti 8. detsembril Kiievis Sofia väljakul Bogdan Hmelnitski ausamba juures lasuga selga kindral krahv F. A. Keller, kes oli juba määratud Eesti-Vene piirialal asuva monarhistliku Pihkva Põhjakorpuse juhatajaks.

Ida-Ukrainas, Harkivi piirkonnas baseerus monarhistlikult orienteeritud Anton Denikini Vabatahtlike Armee. Doni piirkonnas tegutsenud Pjotr Krasnovi Doni Armee, mis 1918. aasta juulis-augustis asus pealetungile põhja – Voroneži suunal ja kirdesse – Tsaritsõni suunal ja vallutas Punaarmeelt Doni piirkonna ja Voroneži oblasti. Katsed vallutada strateegiliselt tähtis Tsaritsõni linn 1918. aasta juuli-augusti ja septembri-oktoobri ning 1919. aasta jaanuaripealetungides ei õnnestunud ning pärast Punaarmee vastupealetungi tekitatud kaotusi oli Krasnov sunnitud nõustuma 8. jaanuaril 1919 oma vägede liitumisega Lõuna-Venemaa relvajõududega ja Anton Denikini ülemjuhatusega. Pärast ebaõnnestunud Vabatahtlike Armee pealetungi Moskvale 1919. aastal ja lüüasaamist Punaarmee käest andis Anton Denikin ülemjuhatuse üle Peter von Wrangellile.

1919. aastal esitas Ukraina Rahvavabariigi delegatsioon Pariisi rahukonverentsil kavandatava Ukraina riigi alade kaardi.

Mais 1920, samal ajal Nõukogude-Poola sõja lahingutega alustas ka Wrangelli armee pealetungi Punaarmeele Krimmist Lõuna-Venemaalt, Põhja-Tauuria piirkonnas vallutades Melitopoli, kuid rohkemaks võimsust ei jätkunud. 21. septembril 1920 alustas Mihhail Frunze juhitav Punaarmee Lõunarinne pealetungi ja pärast Nõukogude-Poola rahulepingu sõlmimist 12. oktoobril 1920 paisati Wrangelli vägede vastu ka Poola rindelt Punaarmee sõjaväeosad, kellega sõlmis Wrangelli-vastase liidu ka ukraina anarhokommunistlike Rohelise armee vägede juhataja Nestor Mahno, mille tulemusena Wrangelli väed olid sunnitud taganema. Ööl vastu 8. novembrit 1920 viisid Punaarmee väeosad läbi Krimmi vallutamise läbi Sivaši lahe ning vallutasid 7.–14. oktoobrini kestnud lahingutes Wrangelli armee viimase tugipunkti Venemaal.

Osa Ukraina Musta mere äärsest Odessa piirkonnast jäi aga Ukraina- ja ka nõukogudevastaste jõudude valdusse kindralmajor Aleksei Grišin-Almazovi juhtimisel, keda toetasid Odessas paiknenud Prantsuse ekspeditsiooniväed ja laevastik.

 Pikemalt artiklis Nõukogude-Ukraina sõda (1919–1921)

 Pikemalt artiklis Nõukogude-Poola sõda (1919–1920)

1920. aasta maist juunini oli Ukrainas Poola vägede okupatsioon. Selle aluseks oli 21. aprillil 1920 Ukraina Rahvavabariigi juhi Sõmon Petljura ja Poola Vabariigi juhi Józef Piłsudski sõlmitud koostöölepe, mille kohaselt Poola tunnistas Petljura juhitud Ukraina valitsust "pärast võitu bolševike üle" ning lubas sõjalist abi võitluses Nõukogude Venemaaga.

25. aprillil alustasid Poola väed pealetungi Nõukogude Venemaa poolt hõivatud Ukrainale ja kiire edasiliikumise tulemusena vallutasid 12. armeelt: 26. kp Žõtomõri, Berditševi ja Korosteni; 28. kp Žmerinka; 29. kp Vinnõtsja ja 30 kp Fastovi linna ning 6. mail 1920 Ukraina pealinna Kiievi. Nõukogude väed taandusid Dnepri jõe taha ning nõukogude Ukraina keskuseks jäi Harkivi linn.

26. mail 1920 alustasid nõukogude Edelarinde väed uut pealetungi Poola vägedele Valgevenes ja Ukrainas, milles olulist rolli etendas Semjon Budjonnõi juhitud 1. Ratsaarmee (Skviri läbimurre). 12. juunil vallutasid väed taas Kiievi, vasakul tiival vallutas Punaarmee 8. juulil Vinnõtsja, Žmerinka ja Mogiljov-Podolski.

26. juulil 1920 vallutas Punaarmee Białystoki. Edukalt alanud pealetungi kavatses nõukogude Läänerinde juhataja Tuhhatševski jätkata Poola pealinna Varssavi suunas. Nõukogude juhtkonnas toimunud eriarvamuste tulemusel suunati Budjonnõi Lvivi peale ja loobus Varssavi pealetungisuunast. Augustis suutis Józef Piłsudski Poola vägede ülemjuhatajana oma jõud koondada Bugi jõe-Bresti liinile, kuid ei suutnud pealetungi peatada ning Poola väed olid sunnitud taanduma Visla taha. 16. augustil viisid Poola keskrinde väed läbi pealetungioperatsiooni Läänerinde tiiva ning tagala suunas. 12.–25. augustil peetud Varssavi lahingu võitsid poolakad, kes sundisid Nõukogude Venemaa väed taganema nädala jooksul Lipski–Brest-Litovski liinile. 21. augustiks kaotasid Punaarmee väeosad igasuguse võitlusvõime ja 31. augustiks olid nad peaaegu kõikjal taganema löödud või vangi võetud. Budjonnõi sai lüüa Lvovi lähistel Komarówi lahingus 31. augustil. Oktoobriks stabiliseerus rinne Tarnopol-Dubno-Minsk-Drisa joonel. 18. oktoobril 1920 lõppes aktiivne sõjategevus Nõukogude-Poola kujunenud piirijoonel, kuid ametlik rahuleping Venemaa SFNV ja Poola vahel sõlmiti alles pool aastat hiljem.

Nõukogude-Poola sõja lõpetas Riia rahu, mis sõlmiti ühelt poolt Vene SFNV (ka Valgevene NSV nimel) ja Ukraina NSV ning teiselt poolt Poola Vabariigi vahel 18. märtsil 1921 Läti pealinnas Riias. Riia rahuleping lõpetas Nõukogude-Poola sõja ja lepinguga määrati kindlaks Poola idapiir (Poolale läksid Ukraina ja Valgevene läänealad).

 Pikemalt artiklis Poola ajalugu (1918–1939)

 Pikemalt artiklis Varssavi rahu (1920)

Pärast Esimese maailmasõja lõppu puhkes senise Austria-Ungari provintsi Galiitsia idaosas ja Vene keisririigile kuulunud Volõõnias Poola-Ukraina sõda. Ukrainlased pidasid neid alasid enda omaks, kuna sealseis maapiirkondades olid ukrainlased enamuses, poolakad aga pidasid neid Poola idapoolseiks piiriprovintsideks, mis kuulusid nende riigile juba Rzeczpospolita aegadest. Sõja võitis Poola ning nende võimu vaidlusalustel maadel kinnistas Riia rahuleping pärast Poola teist võitu Poola-Nõukogude sõjas. Poola riigiga liideti Lvivi, Ivano-Frankivski, Ternopili, Lutski piirkonnad.

Sõdadevahelisel ajal jagunes Galiitsia II Rzeczpospolita kolme vojevoodkonna vahel: Lwówi vojevoodkond, Stanisławówi vojevoodkond ja Tarnopoli vojevoodkond. Volõõnias loodi aga Wołyńi vojevoodkond. Poola võimud surusid alla Ukraina rahvusenamuse ja konflikt jätkus 1930. aastatelgi, osalt Ukraina Rahvuslaste Organisatsiooni terroriaktsioonide tõttu. Pinge tõusis veelgi, kui piirialadele, eriti Volõõniasse, asustati tuhandeid poolakaid.

Poola võim neis provintsides lõppes 1939. aastal, kui Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liit Poolale ühiselt kallale tungisid. Pärast Lvivi lahingut vallutasid Punaarmee üksused piirkonna pealinna Lvivi. Järgnesid rahvasaadikute nõukogude valimised Lääne-Ukrainas ja Lääne-Valgevenes ning nii Ida-Galiitsia kui ka Volõõnia annekteeris Nõukogude Liit.

 Pikemalt artiklis Vinnitsa massimõrv, Katõni massimõrv

Poola-Nõukogude sõja lõpetas märtsis 1921 sõlmitud Riia rahuleping, mille järel Zbrutši jõest läände jääv osa Ukrainast liideti Poolaga ning idapoolsest moodustati Nõukogude Liidu koosseisu kuuluv Ukraina Nõukogude Sotsialistlik Vabariik.

Ukraina rahvuslikud ideaalid kestsid maailmasõdade vahelisel ajal edasi ning isegi levisid suurele segaasustusega alale idas ja lõunas, mis liideti Ukraina NSV-ga. Nõukogude võimu algusaastatel (kuni 1930. alguseni) elas Ukraina kultuur üle taassünni tänu bolševike kultuuripoliitikale, mis kandis nime korenizatsija ("kohalikustamine"). Neil aastail rakendus üle kogu vabariigi võimas ukrainastamisprogramm. Kiirelt arenev ukrainakeelne haridussüsteem tõstis järsult ukrainakeelse maaelanikkonna kirjaoskust. Samal ajal rändasid vastharitud ukrainlased linnadesse, mis ukrainastusid kiiresti nii rahvusliku koosseisu kui ka hariduse poolest. Samamoodi laienesid ukrainakeelne kirjastustegevus ning Ukraina kultuurielu tervikuna.

"Kohalikustamise" raames soodustati ukraina keele kasutamist töökohtadel ja riigiasjus ning kohaliku tööjõu värbamist. Ehkki partei- ja valitsusaparaat oli algselt peamiselt venekeelne, moodustasid etnilised ukrainlased Ukraina kommunistliku partei liikmeskonnast enam kui poole. Nende arv kasvas, kui kommunistliku parteiga liideti borotbistid, varem Ukraina sõltumatuse eest seisnud rahvuslik mittebolševistlik kommunistlik partei.

Vaatamata kogu Nõukogude Liidus toimunud usuvastasele kampaaniale loodi Ukrainas rahvuslik õigeusu kirik nimega Ukraina Autokefaalne Õigeusu Kirik. Algselt nägi bolševistlik valitsus rahvuslikus kirikus tööriista Vene õigeusu kiriku allasurumiseks, millesse režiim alati kahtlustavalt suhtus, kuna kirik oli olnud revolutsioonieelse Vene tsaaririigi üks ideoloogiline alustala ja suhtus uude valitsusse vaenulikult. Seepärast tolereeris valitsus Ukraina uut kirikut mõnda aega ning see omandas Ukraina talurahva seas arvukalt järgijaid.

Nõukogude majanduspoliitika muutust kiire industrialiseerimise suunas tähistas Jossif Stalini esimene viisaastak. Industrialiseerimine tõi traditsiooniliselt põllumajanduslikus Ukrainas kaasa järsu majandusliku ja ühiskondliku murrangu. Esimestel viisaastakutel Ukraina tööstustoodang neljakordistus, vabariigi tööstuses toimus rekordiline areng, Maaelanikkonna massiline sisseränne tööstuskeskustesse kergitas linnaelanikkonna osakaalu rahvastikus 19%-lt 34%-le.

 Pikemalt artiklis Holodomor

Samas olid tööstuse eelisarendamisel rasked tagajärjed talurahvale, mis oli ukraina rahva demograafiline selgroog. Et rahuldada riigi kasvanud vajadusi toiduvarude järele ja rahastada industrialiseerimist, alustas Stalin Nõukogude Liidu põllumajanduse kollektiviseerimist. See mõjutas ulatuslikult Ukrainat, "Nõukogude Liidu viljaaita". 1920. aastate lõpul ja 1930. aastate algul liitis riik talupoegade maad ja loomad ühismajanditesse. 1929. aastast rakendati jõupoliitikat, kasutades maade ja varade konfiskeerimiseks vajaduse korral sõjaväge ja NKVD.

Paljud hakkasid kollektiviseerimisele vastu, talurahvas osutas võimudele meeleheitlikku vastupanu. Mitmedki pigem tapsid oma karja, kuid ei andnud seda ära ühismajandeisse. Jõukamad talupojad tembeldati "kulakuteks", tagurlikeks riigi vaenlasteks. Kümned tuhanded hukati ning umbes 100 000 perekonda küüditati Siberisse ja Kasahstani.

Sunniviisilisel kollektiviseerimisel oli hävitav mõju põllumajanduse tootlikkusele. Sellele vaatamata tõstis Nõukogude valitsus Ukraina vilja varumisnorme 1932. aastal 44%, tagades sellega, et normi ei suudetud täita. Nõukogude seaduste kohaselt ei saanud ühismajandi liikmed viljateragi, kuni nad ei täitnud varumisnorme. Sageli nõudsid võimud ühismajandeilt nii kõrgeid makse, et nälg muutus üleüldiseks.

Stalini korraldatud näljahädas surnud ja karistussalkade tapetud ukrainlaste täpne arv on tänini teadmata. KGB arhiivide ja Vene ajaloolaste viimase aja uurimuste andmeil oli neid vähemalt seitse miljonit. Ukraina ajaloolased hindavad hukkunute arvuks üheksa miljonit või enam. 25% Ukraina elanikkonnast suri näljahädas, mida tuntakse nimetuse "holodomor" all ning mida on hüütud ka "Ukraina holokaustiks".

Nõukogude Liit varjas seda genotsiidi ning veel 1980. aastail tunnistas vaid, et kulakute sabotaaži ja halva ilma tõttu esines mõningaid raskusi. Tänapäeval on holodomori lõpuks tunnistatud. Väljaspool Nõukogude Liitu on seda näljahäda peetud välditavaks, tahtlikuks genotsiidiks.

Industrialiseerimise ja kollektiviseerimisega kaasnes ka ulatuslik kampaania "natsionalistlike kõrvalekallete" vastu, mis Ukrainas tähendas rünnakut rahvusliku poliitilise ja kultuurilise eliidi vastu. Esimene puhastuslaine aastatel 1929–1934 oli suunatud partei revolutsionääridest põlvkonna pihta, kelle seas Ukrainas oli palju ukrainastamise pooldajaid. Järgmise poliitilise puhastuse laine 1936.–1938. aastal likvideeris suure osa uuest poliitilisest põlvkonnast, mis oli asendanud esimese, vähendades Ukraina kommunistliku partei liikmeskonda lõpptulemusena poole võrra. Ukraina poliitiline juhtkond asendati suuresti Venemaalt saadetud kaadritega, keda Stalini puhastuste ajal roteeriti. 1931. aastal lõpetati ukrainastamispoliitika, see asendus ulatusliku venestamisega; järgnenud aastakümne vältel hukati või vangistati umbes neli viiendikku Ukraina kultuurieliidist, intellektuaalidest, kirjanikest, kunstnikest ja vaimulikest.^[11] Ukraina Autokefaalse Õigeusu Kiriku vaimulike ja juhtkonna massiline arreteerimine lõppes kiriku likvideerimisega 1930. aastal.

 Pikemalt artiklis Molotovi-Ribbentropi pakt

23. augustil 1939 Moskvas NSV Liidu valitsuse volitusel NSV Liidu välisasjade rahvakomissari Vjatšeslav Molotovi ja Saksa valitsuse nimel Saksa Riigi välisminister Joachim von Ribbentropi poolt allkirjastatud Saksamaa ja Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu vahelise mittekallaletungilepingu ja lepingu juurde kuulunud salajaste lisaprotokollidega jagasid Nõukogude Liit ja Natsionaalsotsialistlik Saksamaa, eirates rahvusvahelist õigust, Vahe-Euroopa NSV Liidu ja Saksamaa huvipiirkonnaks. Teise salaprotokolliga muudeti Poola, mille koosseisu kuulusid Lääne-Ukraina alad pärast Nõukogude-Poola sõda, ja Baltikumi esialgset jagamist. Vastavalt Molotovi-Ribbentropi paktile ja selle salajases lisaprotokollis kokkulepitule algas 1. septembril 1939 teine maailmasõda. Läänemaailm nimetas seda Saksamaa-Poola sõjaks. 17. septembril 1939 tungis NSV Liit kallale Poolale.

Poola armee ülemjuhataja Edward Rydz-Śmigły andis käsu Punaarmeele vastupanu mitte osutada, aga käsk ei jõudnud igale poole kohale. Anti korraldus taanduda Rumeeniasse või Ungarisse. Ägedaimad võitlused Poola ja Punaarmee vahel toimusid rinde põhjaosas Lublini lähistel. Saksa ja Vene tankibrigaadide ühine lahingutegevus algas juba 17. septembril Bresti juures. 17. septembril vallutasid Punaarmee väeosad Baranovitši ja Molodetšno raudteesõlmed, 18. septembril Lida, Novogrudoki, Slonimi.

19. septembril vallutas Punaarmee kahepäevase rünnaku tulemusena Vilno, 20. septembril Hrodna, 21. septembril Pinski ja 22. septembril Białystoki, Bresti ja Lwówi, mille ründamist olid Saksa väed alustanud nädal varem. 23. septembril pidasid Wehrmacht ja Punaarmee ühise võiduparaadi Brestis, mille võtsid vastu Wehrmachti kindral Heinz Guderian ja Punaarmee brigaadikomandör Semjon Krivošein. Neli päeva vastu pannud Hrodna vallutati 24. septembril, 28. septembril jõudis Punaarmee Saksamaaga kokku lepitud piirile ning Poola (II Rzeczpospolita) alad jagati Saksamaa ja NSV Liidu vahel vastavalt paktile.

 Pikemalt artiklis Ukraina Teises maailmasõjas, NSV Liidu kallaletung Poolale

 Pikemalt artiklis Idarinne (Teine maailmasõda)#Pealetung Ukraina suunal

 Pikemalt artiklis Saksa okupatsioon NSV Liidus, Ukraina Riigikomissariaat

 Pikemalt artiklis OUN, Stepan Bandera

 Pikemalt artiklis Ukraina NSV

16. juulil 1990 võttis Ukraina NSV Ülemraada vastu deklaratsiooni Ukraina riiklikust iseseisvusest, kuid ei deklareerinud NSV Liidust väljaastumist ja välisriigid ei tunnistanud iseseisvumist. Samuti puudusid ülemraadal volitused, vastavalt NSV Liidu ja Ukraina NSV põhiseadusele iseseisvuse väljakuulutamiseks.

24. augustil 1991 võttis Ülemraada vastu "Ukraina iseseisvumise väljakuulutamise akti" ja kuulutas ka välja NSV Liidust lahkumise. Ülemraada otsuse kinnitas 1. detsembril 1991 üleukrainaline referendum.

8. detsembril 1991 kirjutasid Valgevene, Venemaa ja Ukraina juhid (Valgevene Ülemnõukogu esimees Stanisłaŭ Šuškievič ja ministrite nõukogu esimees Vjatšeslav Kebitš, Venemaa president Boriss Jeltsin ja riigisekretär Gennadi Burbulis, Ukraina president Leonid Kravtšuk ja peaminister Vitold Fokin) Valgevenes Belovežjes alla lepetele, millega lõpetati Nõukogude Liidu kui rahvusvahelise õiguse subjekti eksistents ning Valgevene, Venemaa ja Ukraina, kes olid aastal 1922 Nõukogude Liidu ametlikult asutanud, moodustasid uue organisatsiooni, Sõltumatute Riikide Ühenduse ehk SRÜ.

Nõukogude Liidu lagunemise järel sõlmiti 1994. aastal Budapestis rahvusvaheline leping, mille alusel Ukraina loovutas olemasoleva tuumarelvade arsenali Venemaa Föderatsioonile. Kokkulepitud kogus tuumarelvi likvideeriti. Ukraina nõustus tuumarelvavaba riigina ühinema tuumarelvade leviku tõkestamise lepinguga.^[12] Vastutasuks leppisid Venemaa, Ühendkuningriik ja Ameerika Ühendriigid kokku Ukraina territoriaalse terviklikkuse ja poliitilise sõltumatuse kaitsmises Budapesti julgeolekutagatiste memorandumi alusel. 1999. aastal oli Venemaa üks Euroopa julgeolekuhartale allakirjutanud riike. Hartas kinnitati osalevate riikide loomuomast õigust vabalt valida või muuta oma julgeolekukorraldust, samuti sõlmida liidulepinguid.^[13]

2004. aasta Ukraina presidendivalimised olid vastuolulised. Valimiskampaania ajal mürgitati opositsioonikandidaat Viktor Juštšenko dioksiiniga, mille korraldamist seostati Venemaaga.^[14] Novembris kuulutati võitjaks peaminister Viktor Janukovitš, vaatamata välisvaatlejate väidetele häälte võltsimise kohta. Valimiste vaidlustamiseks korraldati kahe kuu jooksul suuri rahumeelseid meeleavaldusi, mis said tuntuks oranži revolutsioonina. Pärast seda, kui Ukraina Ülemkohus tühistas laialdase valimispettuse tõttu esialgse tulemuse, korraldati teine valimisvoor, mis tõi võimule Juštšenko presidendina ja Julia Tõmošenko peaministrina ning Janukovitš jäi opositsiooni.^[15]

2009. aastal teatas Janukovitš oma kavatsusest kandideerida uuesti presidendiks 2010. aasta Ukraina presidendivalimistel, mille ta seejärel ka võitis. 2013. aasta novembris tegi Janukovitš otsuse mitte alla kirjutada Euroopa Liidu - Ukraina assotsiatsioonilepingule, valides selle asemel tihedamate sidemete loomise Venemaa ja Euraasia Majandusliiduga. Seepeale puhkes laiaulatuslike Euroopa Liitu pooldavate protestide laine. Ukraina parlament kiitis ülekaalukalt heaks Euroopa Liiduga sõlmitud lepingu lõpuleviimise, kuigi Venemaa avaldas Ukrainale survet selle tagasilükkamiseks.^[16] Janukovitš ja parlamendi opositsiooni juhid kirjutasid 21. veebruaril 2014 alla kokkuleppele, mis nõudis ennetähtaegseid valimisi, kuid juba järgmisel päeval põgenes Janukovitš Kiievist enne tagandamishääletust, mis oleks võtnud talt presidendivolitused.^[17]

Pärast Euromaidani meeleavaldusi ja revolutsiooni, mille tulemusel kõrvaldati 2014. aasta veebruaris venemeelne president Viktor Janukovõtš, puhkesid Ukraina mitmetes piirkondades nii kohalike separatistide kui idanaabri poolt korraldatud rahutused. Eraldusmärkideta Vene sõjaväelased võtsid üle strateegilised positsioonid ja infrastruktuuri Ukraina territooriumil Krimmis ning hõivasid Krimmi parlamendi. Venemaa korraldas laialdaselt kritiseeritud referendumi, mille tulemusel liideti Krimm Venemaaga. Seejärel annekteeris Venemaa Krimmi.

Sõda algas 2014. aasta veebruaris pärast Ukraina Väärikuse revolutsiooni ja keskendus esialgu Krimmi ja rahvusvaheliselt Ukraina osana tunnustatud Donbassi osade staatusele. Konflikti esimesed kaheksa aastat hõlmasid Krimmi annekteerimist Venemaa poolt (2014) ja sõda Donbassis (2014–2022) Ukraina vägede ja Venemaa toetatud separatistide vahel, samuti mereväeintsidente, kübersõda ja poliitilisi pingeid. Pärast Venemaa sõjalise tegevuse intensiivistumist Ukraina piiril Venemaa/Valgevenega ja alates 2021. aasta lõpust laienes konflikt märkimisväärselt. Seejärel alustas Venemaa 24. veebruaril 2022 täiemahulist sissetungi Ukrainasse.

• Oranž revolutsioon
• Julija Tõmošenko
• 2014. aasta Krimmi kriis
• Ukraina kriis
• Venemaa sissetung Ukrainasse (2022)
• Nikolai Kostomarov
• Venemaa ajalugu
• Ukraina keele arengu takistamine
• kurgaani steel

• Topics in Ukrainian History , Internet Encyclopedia of Ukraine