Turismigeograafia

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Detsember 2018) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Turismigeograafia on inimgeograafia haru, mis keskendub põhiliselt turismiga seotud inimtegevusele ja regionaalse paiknemise geograafiale. See on õpetus turismist, mida saadavad geograafiateadmised.^[1]

Elatustaseme üldine kasv ja transpordi kättesaadavus võimaldavad üha suuremal osal inimestel ringi reisida ning turism on kasvamas tohutu kiirusega. Iga-aastased miljardite sise- ja välisturistide rändevood üle maailma muudavad turismi geograafiliseks fenomeniks. Turism on geograafiline nähtus, kuna see koosneb:

• inimese ja looduskeskkonna vahelisest suhtlusest;
• keskkonna ja turismikohtade säilitamisest ja juhtimisest;
• keskkonna ja kohtade tajust;
• inimese ruumilisest käitumisest ja mobiilsusest.^[2]

Turismigeograafia on aja jooksul märgatavalt muutunud. Richard Butler (2004) on eristanud 3 ajajärku geograafilistest töödest turismiuuringutes:

• enne 1950. aastat – kirjeldav ajastu (inimgeograafia ja turismi vahelist seost ei tähtsustatud);
• 1950–1980 – temaatiline ajastu (märksõnadeks tugev ruumiline fookus, ruumiline jaotumine, turistide liikumine, turismi mõjud);
• 1980. aastast tänini – mitmekesisuse ajastu (turismi peetakse globaalseks nähtuseks, mis on muutunud veelgi mitmekülgsemaks ja laiahaardelisemaks).^[3]

Turism kuulub geograafia uurimisvaldkonna alla eelkõige seetõttu, et inimesed liiguvad ajas ja ruumis. Juba alates ajast, kui geograafid pidid maailma kirjeldamiseks reisima ja kohti külastama, on nad olnud seotud turismiga.^[4]

Peamised märksõnad, mis turismi ja geograafiat ühendavad on koht (place), asukoht (location), ruum (space), skaala (scale) ja ligipääsetavus (accesibility). Turismigeograafia uurimise alla kuuluvad samuti turismiatraktsioonid, turismitaristu (transport, majutus), lisaks turistidele suunatud turud ja palju muud. Uurimisküsimuste ajaline ja ruumiline dünaamika võimaldab teha järeldusi sihtkohtade ja inimeste suhtluse kohta, hõlmates majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi aspekte.^[4]

Geograafid oskavad ära tunda ilminguid eri skaaladel, hõlmates globaalset, riiklikku, regionaalset ja kohalikku taset, mis eristub teiste valdkondade puhul.^[5]

Turism on inimeste reisimine väljapoole oma igapäevast tegevuskeskkonda puhkuse, äri või muudel eesmärkidel kestusega kuni üks aasta.^[6]

Turismi võib vaadelda kui globaalset tööstus- ja teenindusharu. See hõlmab paljusid eluvaldkondi: majandust, äri, geograafiat, sotsioloogiat, ajalugu, antropoloogiat ja psühholoogiat. Turism saab suuresti eksisteerida vaid tänu inimeste vabale ajale (leisure), mis on tööväline aeg, mil inimesed saavad valida ise meelepärase tegevuse.^[5]

Maailma turismiorganisatsiooni (UNWTO) kohaselt on turism üks kiiremini kasvavaid sektoreid. Globaalselt on hinnatud, et umbes 100 miljonit inimest elatuvad turismiärist, mis sisaldab transporti, majutust, turundust, meelelahutust ja palju muud. Turism on nii peamiseks sissetulekuallikaks arengumaadele kui ka arvestatav osaleja rahvusvahelises kaubanduses, seega on selle mõjuvõim globaalne. Ainuüksi 2015. aastal kasvas rahvusvaheliste turistide arv 4,6% võrra. 2016. aastaks ennustatakse samuti kasvu vahemikus 3,5–4,5 protsenti. 2030. aastaks ennustatakse rahvusvaheliste turistide arvuks 1,8 miljardit.^[6]

Turistide liikumine saab tavaliselt alguse lähtekohast (generating region) ning liikumise põhjustajana on tavaliselt olemas tõuketegurid, milleks võivad olla näiteks ebameeldivad ilmaolud. Sihtkohaks (destination region) nimetatakse piirkonda, mis võtab turiste vastu ja on nende reisi lõpp-punktiks. Sihtkoha muudavad atraktiivseks tõmbetegurid, mis tavaliselt pakuvad seda, mida lähtekohas pole. Tõmbeteguritena võib käsitleda turismitaristut, soodsat kliimat, huviväärsusi jne.^[7]

Turismigeograafias tuleb mõista neid põhjuseid, miks inimesed lahkuvad ajutiselt ühest paigast teise. Kui nendest mõjuritest aru saada, on võimalik selgitada, miks ühed või teised piirkonnad "genereerivad" turiste ja millised on märkimisväärsed turistide vastuvõtjad.^[8]

Turisid võib eri parameetrite järgi liigitada nelja rühma:

• reisija (traveller) on defineeritud inimesena, kes liigub eri geograafiliste asukohtade vahel ükskõik mis eesmärgi ja kestusega (nt hommikul bussiga tööle sõitmine);
• külastaja (visitor) on reisija, kes läheb väljapoole oma igapäevast tegevuskeskkonda vähemaks kui aastaks. Eesmärgiks võivad olla töökohustused, puhkus jpm;
• turist (tourist) on külastaja, kes ööbib sihtkohas (nt majutusasutuses või tuttava juures);
• ekskursant (excursionist) ehk ühepäevakülastaja (same-day visitor) on külastaja, kes ei ööbi sihtkohas.^[5]

Turismi võib liigitada viieks rühmaks:

• väljaminev turism (outgoing tourism) on riigi elanike reisimine väljapoole riigi territooriumi;
• sissetulev turism (incoming tourism) on riiki tulnud külastajate reisimine riigi territooriumil asuvatesse paikadesse;
• siseturism (domestic tourism) on riiki tulnud külastajate tehtud reisid riigi territooriumil asuvatesse paikadesse, mis jäävad väljapoole nende igapäevast tegevuskeskkonda;
• riigisisene turism (internal tourism) hõlmab konkreetse riigi elanike sise- ja välisturismi reise;
• rahvusvaheline turism (international tourism) hõlmab nii väljaminevat kui sissetulevat turismi.^[5]

Et saaks turismigeograafias teha analüüse ja järeldusi, on olulisel kohal turismistatistika kogumine. See aitab hinnata turismi mõju, külastajate koormust ja sihtkoha olulisust. Statistika abil saab ka mõõta turismi panust majandusse ja ühiskonda tervikuna. Niiviisi saadakse oluline sisend, et planeerida turismi infrastruktuuri ja töötada välja turundus- ja arendustegevust.^[9]

Turismistatistika kogumisel on aga mõned kitsaskohad. Kuna turistid on väga mobiilsed ja liikuvad, on kõiki liikumisi raske hallata ning ka ametlikus statistikas ei kajastu kõiki liikumised.

Geograafid on turismiga seoses paljuski aidanud kaasa mobiilsuse mõiste arendamisele. Üheks parimaks empiiriliseks panuseks 1990. aastate lõpust on olnud turismi ja rändevoogude vastastikuse mõju uurimine seoses üleilmastumise, hargmaisuse ja mobiilsusega. Lisaks kogemustele põhinevatele uuringutele mobiilsuse valdkonnas on tehtud edusamme geoinfosüsteemide huvialas ja jälgimistehnoloogiate arengus. Need on võimaldanud uurida arvukalt inimeste mobiilsust ning liikumismustreid ja turismivoogusid.^[10]

Turismigeograafia üheks uurimisalaks on ka turismi planeerimine ja selle mõjud. Parem ülevaade turismisektori regionaalsetest ja ruumilistest dimensioonidest aitab langetada planeerimisel tehtavaid otsuseid.^[10]

Mobiilpositsioneerimine ja geoinfosüsteemide põhised jälgimissüsteemid on aina enam populaarsust kogumas planeerimisalastes geograafilistes uurimistöödes. Teadustöö kiirus ja analüüsitäpsus on paranenud ja see on kasulik nii inimgeograafidele, sotsiaalteadlastele, planeerijatele kui ka ehitusinseneridele.^[11]