Tundeelu

Tundeelu on üks psüühiline funktsioon, mille eesmärk on reguleerida inimese/looma tundmusi.

Tundeelu uurimisega tegeleb psühholoogia.

 Pikemalt artiklis Tundmus

Siiani puudub psühholoogias ühene käsitlus emotsioonide olemusest. Levinud seisukoht on, et "emotsioon on organismi seisund, millega kaasnevad märgatavad kehalised muutused (hingamises, pulsis, näo verevarustuses jne), mida subjektiivselt tajutakse mingi tundmusena (näiteks paaniline hirm), mille nimetamiseks on keeles oma sõna (näiteks hirm) ja mis tõukab mingil viisil tegutsema.^[1]

Eesti keeles kasutatakse sõnu "tunne", "tundmus", "emotsioon". Akadeemilises psühholoogias sõna tunne käesolevas kontekstis ei kasutata, sest see annab võimaluse mitmeti mõistmiseks – sõna tunne tähendus sisaldab ka intuitsiooninüanssi. Sõna emotsioon soovitatakse kasutada tundmuste läbielamise protsessi nimetamiseks.^[2].

Vastusena keskkonna tingimuste muutustele võivad tundmused avalduda erineva intensiivsusega. Evolutsiooni käigus on välja kujunenud tundmuste väljendumise optimaalne intensiivsus. See, kui tugevalt avaldub tundmus keskkonna mõjuri toimel, sõltub tundeelu omadusest, mida nimetatakse emotsionaalseks reaktiivsusest. Mida kõrgem on emotsionaalne reaktiivsus, seda elavamalt tundmus avaldub. Normaalselt kõigub emotsionaalne reaktiivsus üsna märgatavates piirides. On inimesi, kelle tundmusavaldused on üsna tagasihoidliku intensiivsusega, ja on inimesi, kes reageerivad ümbritseva keskkonna muutustele vägagi tormakalt. Ühesuguse intensiivsusega negatiivsele keskkonnamõjurile võivad erinevad inimesed sõltuvalt emotsionaalsest reaktiivsusest reageerida kas ükskõiksuse, pahameele, tigeduse, viha või raevuga.

Emotsionaalne reaktiivsus on kaasasündinud nähtus ja iseloomustades olulisel määral isiksust, püsib elu vältel ühesugusel tasemel.

 Pikemalt artiklis Meeleolu

Kui tundmused on suhteliselt lühiaegsed, siis püsivamat tundmuslikku seisundit nimetatakse meeleoluks. Näiteks viha võib kesta vaid mõne hetke, aga ärritatud meeleolu võib inimest vallata mitu päeva.

Sõltuvalt emotsionaalsest reaktiivsusest ja meeleolust on inimesed erinevate afektiivsete stiilide ehk temperamentidega.

Ilmselt esimesena on temperamendi erinevaid tüüpe kirjeldanud Hippokrates oma kehamahlade teoorias: veri, lima, kollane sapp, must sapp, millel põhineb ka tänapäeval laialt tuntud Galenose temperamenditüüpide liigitus: melanhoolik, flegmaatik, sangviinik, koleerik.

Kuigi temperament on osa inimese isiksusestruktuurist ning suuremal või vähemal määral stabiilne ja kestev afektiivse käitumise süsteem^[3] (ja mõningate arvamuste kohaselt temperament ja isiksus kattuvad), sisaldab isiksus siiski rohkem tunnuseid kui temperament.

Igapäevaelus puutub inimene kokku väga erinevate nähtustega, millel on tema jaoks erinev tähtsus, sõltuvalt inimese huvidest, võimetest, väärtushinnangutest. Sõltuvalt nähtuse tähendusest reageerib inimene nähtusele erineva emotsionaalse intensiivsuse ja püsivusega. Mõnele on tähtis ainult söök ja mugav diivan, aga sündmused, mis jäävad väljapoole koduseinu, ei tekita temas emotsionaalset reaktsiooni. Teistele on aga väga olulised sündmused, mis on seotud inimkonna kultuuri, mõtlemise, arenguga. Neil kahel inimgrupil on erinev tundeelu tase:

• pelgalt bioloogiliste vajaduste rahuldamisega piirduv tundeelu tase;
• kõrgintellektuaalsete vajaduste rahuldamisega seotud tundeelu tase.

Nende kahe äärmusliku tundeelu taseme vahele jäävad erinevad tundeelu tasemed, mille puhul emotsionaalne reaktsioon kindlustab inimese optimaalse toimetuleku, kuna nii liiga madala kui ka liiga kõrge tundeelu taseme puhul tekivad inimesel suhtluskeskkonnaga kommunikatsiooniprobleemid.