Tenor

See artikkel räägib hääleliigist; teiste asjade kohta vaata lehekülge Tenor (täpsustus)

Tenor on kõrgeim meeshääl, ulatudes väikese oktavi c-st 1. oktavi a-ni.

Claudio Monteverdi ooper "Orpheus" (1607) pani aluse meespeaosade esitamisele tenorite poolt. Prantsuse suure ooperi ja saksa romantilise ooperi paralleelse arenguga 19. sajandil tekkis vajadus võimsate tenorite järele. Rossini, Bellini ja Donizetti tenoripartiid olid mõeldud laulmiseks kerge "peahäälega", mitte aga täishäälega, nagu oleme praegu harjunud. Esimestena laulsid kõrgeid noote täis- ehk rinnahäälel prantslane Duprez ja itaallane Rubini.

Ainult prantsuse ooperis oli moes kergem ja voolavam tenorihääl. (Gounod, Offenbach)

Kangelastenor on kõige heroilisem meeshääl. Tüüpilised Wagneri ooperid. Itaalia keeles nimetatakse seda tenore robusto'ks.

Kangelastenori partiisid ooperites:

• Manrico, "Trubaduur" (Verdi)
• Tristan, "Tristan ja Isolde" (Wagner)
• Radamés, "Aida" (Verdi)
• Othello, "Othello" (Verdi)
• Calaf, "Turandot" (Puccini)

Lüürilise tenori (itaalia k tenore spinto, saksa k lyrischer Tenor) partiisid ooperites:

• Rodolfo, "Boheem" (Puccini)
• Romeo, "Romeo ja Julia" (Gounod)
• Faust, "Faust" (Gounod)
• Hoffmann, "Hoffmanni lood" (Offenbach)

Tenore di grazia (sõna-sõnalt 'graatsiline tenor') on kerge, paindlik tenori hääleliik.

Tenore di grazia partiisid ooperites:

• Nemorino, "Armujook" (Donizetti)
• Pedrillo, "Haaremirööv" (Mozart)
• Don Ottavio, "Don Giovanni" (Mozart)

Tenor bouffe on eriti kerge tenorihääl eelkõige prantsuse 19. sajandi keskpaiga kergetes ooperites (heliloojad Jacques Offenbach, Charles Lecocq ja François-Adrien Boieldieu).

 Pikemalt artiklis Kontratenor

Kontratenoriteks on sageli bassid, kes laulavad kõrgemas tessituuris või ulatuses. Tänapäeval kirjutavad heliloojad falsetiga või kontratenoripäraselt laulvale lauljale.

• Oberon, "Suveöö unenägu" (Britten)