Türi paberivabrik

Türi paberivabrik (ka Türi paberi- ja puupapivabrik) oli paberivabrik, mis tegutses Türil aastail 1900–1941.

Vabrik ehitati Alliku (Allenkülli) mõisa maadele Kabala mõisniku Viktor von Taube juhtimisel. 9. juulil 1941 töö seisati ning 18. juulil hävis enamik vabrikuhooneid kahuritules.

Kabala mõisnik soovis puidu töötlemise vabriku rajada esialgu Jändjale, kuid sealne veejõud oleks liiga nõrgaks jäänud. Türile raudtee ehitamisega leiti, et vabrik rajatakse hoopis sinna – jõe kaldale raudtee ja kiriku lähedusse. Lisaks Viktor von Taubele oli veel kaasosanikest mõisnikke: Laupa mõisast Otto von Taube, Särevere mõisast Valter von Schilling, Kolu mõisast Eduard von Middendorf ja Käru mõisast Garoline von Reuteln.^[1]

Alliku mõisalt saadi 10 tessatini (10,925 hektarit) maad ning vabriku vundamenti hakati tegema 1899. aasta suvel^[2]. Esimesena valmis direktori maja, seejärel vabrikuhooned ja töölismajad. Ehitatud majadest ei piisanud kõigi ametnike ja tööliste majutamiseks, seega kasutati üürimaju ning Viljandi tee äärseid Laupa ja Särevere mõisa moonamaju. Töö algas 1900. aastal, kui vabrikus oli 44 töölist. Oskustöölisi saabus Türile kõikjalt üle Eesti, lisaks Venemaalt, Poolast ja Saksamaalt.^[1] Tööle asunud ametnikele oli tasuta korter, küte ja elekter, aiamaa, ning kõigile pereliikmetele arstiabi, lasteaed, kool ja saun.

Vabriku esimene nimi oli V. F. Taube & Co Kartoni ja Paberivabrik.^[2]

Vabriku käimasaamine oli raske, sest nõudlus papi järele oli väike ja hind odav. Seepärast otsustati hakata tootma õhukest paberit ning pärast ettevõtte laiendamist 1904. aastal tootlikkus suureneski. Sellest peale hakati kasutama Türi paberi- ja puupapivabriku nime. 1905. aastal oli Türi paberivabrik Eesti suurim.

Paberitööstuse ettevõtted kuulutati 1916. aastal riigikaitselisteks ning vabrikule anti suuri sõjalisi ja riigikaitselisi tellimusi. Tööliste hulka suurendati 370-ni. Sõjaolukorra tõttu tõusid tööstuskaupade hinnad ja langesid palgad. Töölised nõudsid miinimumpalka ja kaheksatunniseid tööpäevi, kuid neid ei tagatud ja vabrik suleti ajutiselt 1917. aasta mais. Lõpuks 1919. aasta suvel alustas vabrik pidevat tööd. Raskused tekkisid taas 1920. aastate lõpul ülemaailmse majanduskriisi tõttu ning jätkusid järgmise kümnendini tööliste streikimiste ja vabriku põlema panemistega ning roiskveeskandaaliga^[2].

1936. aastal valmistas vabrik kirjutus-, trüki-, joonistus-, ajalehe- ja muid paberisorte, kartonge, kaltsupappi ja ligniini. Toodangu maht oli umbes 2500 tonni paberit ja sama palju tselluloosi. Pärast seda jätkas vabrik tavapärases töörütmis kuni uue sõja alguseni. Tootmine muutus raskemaks, sest kampolit, maarjajääd ja kaoliini polnud enam nii lihtne saada.^[1]

1940. aastal Türi paberivabrik natsionaliseeriti, Majandusministeeriumi poolt määrati paberivabriku komissariks majandusteadlane Lembit Luukas^[3]

Sakslaste lähenemisel Kesk-Eestile saadeti paberivabriku mehi Paidesse valvesse, et tagada linna ohutus. Nendest meestest koos raudteetöölistega loodi lõpuks Paide hävituspataljon, mis tegutses mitmel pool Kesk-Eestis.

Kui sakslased Türi lõunapiirile jõudsid, olid õhitud sillad, raadiosaatejaam, Särevere tööstused ja elektrijaam. Paberivabrik pandi põlema ning sai pihta ka kahurikuulist, mis oli tegelikult kiriku tornile suunatud. Üks vabriku korsten lasti pooleks ja enamik hooneid varises kokku. Täiesti terveks jäid katlamaja ja katla toitepumbaruum.

Pärast lahinguid varemete ümbruse korrastamise käigus viidi masinad Kohila paberivabrikusse või anti vanarauaks, mõned müüdi maha. Säilinud katlamajja tehti sepikoda.^[1]

Vabrik pärandas linnale 15 hoonet, millest enamik on kasutusel elumajadena.

1956. aastal asutati endise vabriku territooriumile Kullamaa MTJ, mis oli Paide EPT eelkäija. 1957. aastal loodi uus ettevõte – Türi Metsatööstuskeskus.

Majas nr 2, mis esialgu oli direktori elamu, on asunud raamatukogu, ambulatoorium, hambaravi, lasteaed, huvikool, korterid, muuseum. Praegu kuulub maja õmblusettevõttele.

Majas nr 6, mis esialgu oli ametnike elamu, on olnud kaugõppekeskkool ja pensionäride spordiruumid. Tänapäeval asub seal Türi huvikool ja puuetega inimeste tööõppe-päevakeskus.

Majas nr 11 olid korterid. Nüüd on seal Eesti Ringhäälingumuuseum ja Türi Muuseum.

Majas nr 12 olid korterid ja lastepäevakodu. Praegu on seal Türi Kevade Kool erivajadustega lastele.^[1]

Majade nummerdus on seniajani säilinud.

Vabriku rajamisel ehitati selle ümbrusse töölistele uusi maju. Seepärast nimetati piirkonda Vabrikukülaks. Türi 90. aastapäevaks püstitati Vabriku puiesteele ka Vabrikuküla algust tähistav silt^[4].

Viljandi tänavaga paralleelselt rajati pärnadega ääristatud sirge topeltallee: suur allee (mida mööda läksid jala tööle ametnikud, praegu haljasala) ja hobutee (praegu Vabriku pst). Alleedest põhja poole jäid korrapärases rivis viis puidust tööliselamut (numbritega 7–11), neist vabrikupoolsesse otsa sarnase asetusega üks paest ametnike elamu (nr 6) ja tellistest direktori elamu (nr 2). Viimase kahe vahel paiknes algselt tenniseväljak, mis kujunes hiljem haljasalaks.

Direktori elamu ja vabrikusse viiva raudteeharu vahele jäi väike park. Hoonetest 6 ja 2 põhja pool asus majandushoov elamu-jääkeldri (nr 5), hobusetalli ja pesuköögi (nr 14, lammutatud), vankrikuuri ja kuuridega. Tööliselamute vahele paigutusid samuti kitsad piklikud puukuurid. Paralleelselt suure alleega kulges tööliselamutest põhjas väike allee ehk nn seaallee (elamute kõrval asuvale põllule tühjendati käimlaid).

Vabriku algseid hooneid on tänaseks väga vähe säilinud. Elamute arhitektuur on klassitseeriv historitsism, puitelamute puhul ilmnevad tüüpilised kroonulikud rahvusromantilised lisandid: puitpitsid ja profileeritud sarikaotsad. Linliku iseloomu annab nendele kööktubadega kasarmulaadsetele hoonetele punnlaudis. Nüüdisajal moodustab Türi Vabrikuküla miljööala, kus ehituslikke nüansse otsustab kohalik omavalitsus.

Arhitektuurimälestise kaitsevööndit ei ole Türi Vabrikukülale siiski antud, sest hoonete grupis puudub arhitektuurimälestise tunnustega objekt.^[5]