Nothing Special   »   [go: up one dir, main page]
Mine sisu juurde

Rahvuslik Fašistlik Partei

Allikas: Vikipeedia
Rahvuslik Fašistlik Partei
Partito Nazionale Fascista
Duce Benito Mussolini
Asutamine 9. november 1921
Lõpetamine 27. juuli 1943 (likvideerimine)
1. jaanuar 1948 (keelustamine)
Peakorter Palazzo Braschi, Rooma, Itaalia
Ideoloogia Paremäärmuslus:
Itaalia fašism
Liikmete arv u 10 miljonit (1930)
Meediakanal Il Popolo d'Italia

Rahvuslik Fašistlik Partei (itaalia keeles Partito Nazionale Fascista, PNF) oli Itaalia erakond, mille rajas Itaalia fašismi edendamiseks Benito Mussolini. Selle eelkäija oli Fasci Italiani di Combattimento.[1] Erakond oli Itaalias võimul 1922. aastast, kui fašistid marsiga Rooma võimule tulid, kuni 1943. aastani, kui fašism Itaalias kokku kukkus ja Mussolini Fašismi Suurnõukogu poolt tagandati. PNF-i õigusjärglane oli kuni teise maailmasõja lõpuni Itaalia Sotsiaalse Vabariigi aladel Vabariiklik Fašistlik Partei (PFR).

Rahvusliku Fašistliku Partei põhiteesid olid itaalia rahvuslus ning Itaalia alade laiendamine ja taastamine, mida fašistid pidasid rahva ülimuslikkuse ja tugevuse lahutamatuks väljenduseks.[2][3] Itaalia fašistid pidasid Itaaliat Vana-Rooma järeltulijaks ja pärandi kandijaks.[4][2][3][1][5][6][7] Nad toetasid Itaalia Impeeriumi loomist, et kolooniate abil tekitada itaallastele juurde eluruumi ning Vahemeri enda kontrolli alla võtta.[8][9][10] Erakonda iseloomustas ka sotsiaalne konservatism.[11][12][13]

Fašistide ideaalne majandussüsteem oli korporatism, milles töötajad ja tööandjad moodustasid rahva majandusvajaduste täitmiseks sündikaadid ning panid koos riigiga paika majanduspoliitika.[14][15][16][17] Selle süsteemiga prooviti klassivõitluse asemel tekitada klassikoostööd.[18] Lisaks oldi tulised autarkia pooldajad.[19][20][21][22]

Itaalia fašism oli liberalismi vastane, kuid samas ei pooldanud ka reaktsionäärset tagasiminekut Prantsuse revolutsiooni-eelsesse aega, mida peeti tulevikku silmas pidades samuti vigaseks.[23][24] Fašism oli vastu ka marksistlikule sotsialismile, kuna see ei olnud rahvuslik.[25] Lisaks ei sobinud fašistidele ka Joseph de Maistre klassikaline konservatism.[26] Itaalia rahvusluse edu võtmeteks peeti traditisooni austamist, selget ja ühtset ajalootaju, pühendumist Itaalia moderniseerumisele ning usku sellesse, et Itaaliast saab Euroopa suurvõim.[27]

Rahvuslik Fašistlik Partei ja Vabariiklik Fašistlik Partei on ainsad kaks erakonda, mille taasasutamine on Itaalia põhiseadusega keelatud.

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 Riley, Dylan (2010). The Civic Foundations of Fascism in Europe: Italy, Spain, and Romania, 1870–1945. Johns Hopkins University Press. Lk 42. ISBN 978-0-8018-9427-5.
  2. ↑ 2,0 2,1 Stanley G. Payne. A History of Fascism, 1914–1945. p. 106.
  3. ↑ 3,0 3,1 Roger Griffin, "Nationalism" in Cyprian Blamires, ed., World Fascism: A Historical Encyclopedia, vol. 2 (Santa Barbara, California: ABC-CLIO, 2006), pp. 451–53.
  4. ↑ Grčić, Joseph. Ethics and Political Theory (Lanham, Maryland: University of America, Inc, 2000) p. 120.
    • Griffin, Roger and Matthew Feldman, eds., Fascism: Fascism and Culture (London and New York: Routledge, 2004) p. 185.
    • Jackson J. Spielvogel. Western Civilization. Wadsworth, Cengage Learning, 2012. p. 935.
  5. ↑ Mussolini as Revolutionary, JSTOR
  6. ↑ Il rapporto tra il sindacalismo rivoluzionario e le origini del fascismo: appunti di lavoro, Diacronie
  7. ↑ Aristotle A. Kallis, Fascist ideology: territory and expansionism in Italy and Germany, 1922–1945. London, England, UK; New York City, USA: Routledge, 2000. Pp. 41.
  8. ↑ Lewkowicz, Nicolas (2018). The United States, the Soviet Union and the Geopolitical Implications of the Origins of the Cold War. Anthem Press. Lk 42.
  9. ↑ Griffin, Roger (2006). Fascism Past and Present, West and East. Columbia University Press. Lk 47.
  10. ↑ Aristotle A. Kallis. Fascist ideology: territory and expansionism in Italy and Germany, 1922–1945. London, England, UK; New York City, USA: Routledge, 2000. Pp. 50.
  11. ↑ Mark Antliff. Avant-Garde Fascism: The Mobilization of Myth, Art, and Culture in France, 1909–1939. Duke University Press, 2007. p. 171.
  12. ↑ Walter Laqueur (1978). Fascism: A Reader's Guide : Analyses, Interpretations, Bibliography. U of California Press. Lk 341. ISBN 978-0-520-03642-0.
  13. ↑ Maria Sop Quine. Population Politics in Twentieth Century Europe: Fascist Dictatorships and Liberal Democracies. Routledge, 1995. pp. 46–47.
  14. ↑ Cyprian Blamires. World Fascism: A Historical Encyclopedia, Volume 1. Santa Barbara, California: ABC-CLIO, 2006. p. 535.
  15. ↑ Robert Millward. Private and public enterprise in Europe: energy, telecommunications and transport, 1830–1990. Cambridge, England: Cambridge University Press, p. 178.
  16. ↑ Andrew Vincent. Modern Political Ideologies. Third edition. Malden, Massaschussetts, USA; Oxford, England, UK; West Sussex, England, UK: Blackwell Publishers Ltd., 2010. Pp. 160.
  17. ↑ Stanley G. Payne, A History of Fascism, 1914-1945, University of Wisconsin Press, 1995.
  18. ↑ John Whittam. Fascist Italy. Manchester, England, UK; New York City, USA: Manchester University Press, 1995. Pp. 160.
  19. ↑ L'Italia e l'autarchia, Enciclopedia Treccani
  20. ↑ La politica autarchica del fascismo: tra industria e ricerca scientifica, Il Mondo degli Archivi
  21. ↑ Fascismo e Autarchia, Fondazione Micheletti
  22. ↑ 1936 – L'autarchia e i surrogati, Biblioteca SalaBorsa
  23. ↑ Jim Powell, "The Economic Leadership Secrets of Benito Mussolini", Forbes, 22 February 2012
  24. ↑ Eugen Weber. The Western Tradition: From the Renaissance to the present. Heath, 1972. Pp. 791.
  25. ↑ Stanislao G. Pugliese. Fascism, anti-fascism, and the resistance in Italy: 1919 to the present. Oxford, England, UK: Rowman & Littlefield Publishers, Inc., 2004. pp. 43–44.
  26. ↑ Stanley G. Payne. A History of Fascism, 1914–45. Madison, Wisconsin, USA: University of Wisconsin Press, 1995. Pp. 214.
  27. ↑ Claudia Lazzaro, Roger J. Crum. "Forging a Visible Fascist Nation: Strategies for Fusing the Past and Present" by Claudia Lazzaro, Donatello Among The Blackshirts: History And Modernity In The Visual Culture Of Fascist Italy. Ithaca, New York, USA: Cornell University Press, 2005. Pp. 13.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Rahvuslik_Fašistlik_Partei&oldid=6708046"