Piimalill

Piimalill
Harilik piimalill
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae
Hõimkond	Õistaimed Magnoliophyta
Klass	Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts	Malpiigialaadsed Malpighiales
Sugukond	Piimalillelised Euphorbiaceae
Perekond	Piimalill Euphorbia

Piimalill (Euphorbia L.) on malpiigialaadsete seltsi piimalilleliste sugukonda kuuluv taimede perekond.

Piimalill on üks taimeriigi suuremaid perekondi, sisaldades ligi 2160 liiki. Piimalillede hulgas on rohttaimi, põõsaid, madalaid puid ja tüvisukulente. Nad kasvavad peamiselt ekvatoriaalses ja troopilises kliimas nii Aafrikas (sealhulgas Madagaskaril) kui ka Ameerikas. Vähem liike leidub parasvöötmes. Palju liike kasvab isoleerituna saartel, näiteks Hawaii saartel ja Kanaaridel.

Piimalill sai ladinakeelse nime Carl von Linnélt, kes selle perekonna 1753 esimesena teaduslikult kirjeldas. Euphorbus oli Numiidia kuninga Juba II kreeklasest arst, kes legendi kohaselt oli piimalille, arvatavasti vaigu-piimalille (E. resinifera) abil ravinud kuninga paisunud kõhtu. Linné andis arsti nime selle auks kogu perekonnale.

Juba II oli ka ise kunsti ja teaduse patroon. Ta korraldas ekspeditsioone ja bioloogiaalast uurimistööd. Ühtlasi oli ta kirjanik, avaldades õpikuid ja populaarteaduslikke töid, näiteks looduse ajaloo kohta ja reisijuhi Araabiasse minejale. Kuninga auks on nimetatud pimmalilleliik E. regisjubae, et austada tema rolli piimalillede tutvustamisel.

Piimalilled võivad olla nii ühe-, kahe- kui ka mitmeaastased taimed. Nad sisaldavad söövitavat, mürgist piimmahla, mille järgi perekond ongi eestikeelse nimetuse saanud. Nende juured võivad olla siledad või paksud ja lihavad või muguljad. Paljud liigid on sukulentsed, kas siis okastega või ilma. Peavars ja tavaliselt ka külgvarred on paksud ja lihavad. Lehed võivad varrel paikneda nii vastakuti, vaheldumisi kui ka männastena. Sukulentsetel liikidel on lehed tavaliselt väikesed ega püsi taime küljes kaua. Abilehed on üldiselt väikesed ning sageli muundunud okasteks või näärmeteks või puuduvad üldse.

Piimalillede sukulentsus on eri liikidel väga erineval määral arenenud. Leidub palju üleminekuvorme. Seetõttu ei saa liike õieti liigitada sukulentideks ja lihtsalt kuivalembesteks ehk kserofüütideks. Piimalille perekonnas on 850 liiki selle sõna ranges tähenduses sukulendid, aga kui lisada sukulentsusele kalduvad ja kserofüütsed liigid, tõuseb see arv tuhandeni, 45%-ni kõigist piimalilleliikidest.

Kõikidel piimalilledel on mõlemasoolised õied. Need on tugevalt redutseerunud ja rühmitunud õisikutesse, mis näevad välja nagu üksikõied. Pole haruldane, et selliste õisikute keskmised õied on üksnes isasõied, aga äärmised sisaldavad nii isas- kui ka emasosa. Mõnikord on noortel või ebasoodsates tingimustes kasvavatel taimedel üksnes isasõied ning emasõied tekivad alles siis, kui taim vanemaks saab või soodsamatesse kasvutingimustesse jõuab. Tavaliselt kaasneb õiesarnase õisikuga kandelehtede või koguni harilike ülemiste lehtede värvuse muutus, nii et need tunduvad kroonlehtedena, ehkki seda tegelikult ei ole.

Vili on kolme-, harva kaheosaline kupar. See on mõnikord lihakas, aga peaaegu alati puitunud kesta sees, mis avaneb plahvatuslikult ja seemned laiali paiskab. Seemnete kuju varieerub liigiti.

Piimalilled sisaldavad valget või värvunud piimmahla, millel on nahka tugevalt ärritav toime. Piimmahl sisaldab tanniine, euforbooni ja euforbiini.^[1]

Piimmahl on taimes rõhu all. Sellepärast tungib ta pisimastki varrekriimustusest välja. Juba mõne minutiga pärast kokkupuudet õhuga ta tardub. Piimmahl sisaldab di- või triterpeenestreid, mis mõjuvad nahale söövitavalt ja ärritavalt. Eri liikidel on estrid erinevad ja selle järgi saab vahel isegi taimeliiki määrata. Üks terpeenide estritest, mille nimetus on resiniferatoksiin, mõjub 10–100 tuhat korda ärritavamalt kui kapsaitsiin, mis on tšillipipra mõjuaine. On teada, et paljud terpeenide estrid on kartsinogeensed ehk vähki tekitavad.

Sellepärast tuleb piimalilledega olla ettevaatlik. Kui piimmahl on nahaga kokku puutunud, siis tuleb seda kohta kiiresti ja põhjalikult veega pesta. Osaliselt või täielikult tardunud piimmahl enam vees ei lahustu ja seda ei saa sellepärast veega maha pesta. Siis tuleb kasutada mingit emulsiooni, näiteks piima või kätekreemi. Kui piimmahl satub ninna, suhu või eriti silma, tuleb pöörduda arsti poole. Kui piimmahl silma satub, siis võib sellest pimedaks jääda.

Kui suuri piimalilli kasvatatakse kasvuhoones, siis tuleb arvestada, et piimmahlaaurud võivad kasvuhoones levida ja samuti silmi ärritada. Sellepärast on parem piimalilli kasvatada niisuguses kasvuhoones, kus on korralik ventilatsioon. Väikesed lapsed ja koduloomad tuleb piimalilledest eemal hoida.

Eestis kasvab pärismaisena kolm piimalilleliiki:

• Euphorbia esula L. – kibe piimalill (hajusalt)
• Euphorbia helioscopia L. – harilik piimalill (tavaline)
• Euphorbia palustris L. – soo-piimalill (paiguti)

Mõned meil aedadesse kasvama toodud liigid metsistuvad kergesti.

• Euphorbia cyparissias L. – küpress-piimalill
• Euphorbia peplus L. – aed-piimalill

• Euphorbia milii – särav piimalill (kristusekroon)
• Euphorbia myrsinites – mürt-piimalill
• Euphorbia polychroma – kuldne piimalill
• Euphorbia pulcherrima – kaunis piimalill (jõulutäht)
• Euphorbia trigona – kolmekandiline piimalill

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Piimalill