Nothing Special   »   [go: up one dir, main page]

Mine sisu juurde

Phokas

Allikas: Vikipeedia
Phokas
Phokas
Keiser Phocas
Bütsantsi keiser
Ametiaeg
23. november 602 – 5. oktoober 610
Eelnev Mauricius ja Theodosios
Järgnev Herakleios I
Isikuandmed
Sünniaeg 547
Traakia
Surmaaeg 5. oktoober 610
Konstantinoopol, Bütsants
Abikaasa Leontia
Vanemad Domentzia
Lapsed Domentzia

Phokas (kreeka keeles Φωκᾶς; 5475. oktoober 610) oli Bütsantsi keiser 23. novembrist 602 kuni surmani, valitsedes seega 7 aastat, 10 kuud ja 12 päeva.

Kaasaegsete kirjelduste järgi oli ta lühikest kasvu, jässakas, laia rinnaga punapea. Autor on öelnud, et tema ebameeldivat nägu kaunistas vana lahingus saadud arm, mis küllaltki sagedastel vihahoogudel tõmbus tumepunaseks. Tal puudus igasugune haridus ja ettevalmistus keisri ametikoha täitmiseks. Phokas oli juba sõjamehena paistnud silma erilise julmuse poolest. Pole teada, kas tema välimuse kirjeldus vastab tõele, sest see pärineb ajast, mil keiser oli juba kukutatud ning kõik tema kujud ja pildid olid hävitatud.[1]

Keisriks saamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Rahulikul perioodil poleks olnud reaalne, et Phokase-taoline mees oleks võinud saada keisriks. Mõni aasta enne tema troonile asumist poleks keegi julgenud temale panust teha. Phokas kasutas segase olukorra oskuslikult ära. Üks Bütsantsi autor on kirjutanud, et ainult suurte vapustuste käigus võis koletisest saada keiser. Juba tema välimuse kirjeldus annab aimu, et ta ei saanud väga paljudele meeldida, kuid rahulolematus Mauriciusega oli niivõrd üleüldine, et esialgu olid kõik tema võimule tulekuga rahul.[1]

Eelmine keiser Mauricius oli muutunud oma sammude tõttu väga ebapopulaarseks nii rahva kui ka sõjaväe seas. Phokas oli parajasti sadakonna ülem, kui ta saabus sõjameeste saatkonnaga keisri juurde, et esitada oma nõudmised. Sellel kohtumisel läks üks senaator Phokasele kallale ning sikutas teda habemest. Edasi arenesid sündmused nii, et Phokas saabus pealinna müüride alla juba suure mässava sõjaväe eesotsas. Keisri saadikuid nad vastu enam ei võtnud. Selleks ajaks polnud veel plaani, et Phokas peaks keisriks saama. Mässajad saatsid oma saadikud jahil olevat troonipärijat otsima, kuid Mauricius jõudis ette ning poeg kutsuti paleesse tagasi.[2]

Phokast sai ülestõusnute juht ajal, mil vägedele oli antud käsk talvituda Doonau kaldal. Sõdurid aga ei viitsinud laagri ehitamisega vaeva näha, kuigi oli oodata barbarite rünnakuid. Nende seas leidis elavat toetust idee minna Konstantinoopoli peale. Sel ajal kuulutatigi Phokas pealikuks.[2]

Samal ajal üritas Mauricius võita tagasi rahva poolehoidu etenduste ja raha jagamisega, kuid lõpuks ei jäänud tal enam muud üle kui perekonnaga pealinnast põgeneda. Tema õnnetuseks oli puhkenud tugev torm ning laeval ei õnnestunud kaugele purjetada. Lisaks tabas keisrit tugev podagrahoog ja ta oli sunnitud randuma.[2]

Keiser Phokase pronksist büst 7. sajandist Briti muuseumis

23. novembril 602 kroonis patriarh Phokase ametlikult keisriks[1]. Väidetavalt olevat seda sündmust jälginud juubeldava rahvamassi seast keegi öelnud: "Vaiksemalt, ega Mauricius ole veel surnud." Phokas olevat neid sõnu kuulnud ning andnud seepeale käsu Mauricius perekonnaga vahistada.[2]

27. novembril 602. aastal hukati Mauricius koos oma viie pojaga rahva ees. Isa oli sunnitud enne seda oma poegade hukkamist pealt vaatama. Keiserliku perekonna hukkamine toimus erakordselt julmalt. Nende kehad heideti merre ning pead pandi välja rahvale vaatamiseks.[2] Hukatud poegade seas polnud aga troonipärijat Theodosiost, kelle Mauricius oli eelnevalt Pärsiasse abi järele saatnud. Formaalselt oli ka tema keiser, sest Mauricius kuulutas ta juba 595. aastal kaasvalitsejaks. Pärsiasse ta ikkagi ei jõudnud, sest isa kutsus ta juba teel olles tagasi. Konstantinoopolisse jõudis Theodosios peale perekonna hukkamist. Phokas andis kohe käsu ka Theodosios arreteerida ja tappa. Ka see sündmus on andnud aluse mitmetele legendidele. Kuna tema pead ei pandud vaatamiseks välja, levisid jutud, et Theodosios pääses ja põgenes Pärsiasse. Sellele andis hoogu juurde asjaolu, et Phokas olevat käskinud tappa mehe, kelle ülesanne oli Mauriciuse poja tapmine, ent kes lasi tal põgeneda. Peagi ilmus Pärsias välja mees, kes väitis end olevat Theodosios. Seal see õige või vale Theodosios ka krooniti ning hiljem juhtis ta pärslaste üht salka, kui need Bütsantsi ründasid. Selle Theodosiuse elu on järgitav kuni 607. aastani, mil ta võitles Armeenias ja kus ta ilmselt ka hukkus.[2]

Valitsemisaeg

[muuda | muuda lähteteksti]

Uue keisri troonile asumist tähistati kingitustega. Seda oli lihtne teha, sest viimastel valitsemisaastatel oli keiser Mauricius muutunud väga ihneks ning kogunud kokku suure varanduse. Traditsiooniliselt saadeti üle impeeriumi laiali keisri ja keisrinna Leontia pildid, mis võeti kõikjal vastu suurte auavaldustega. 25. aprillil 603. aastal toimus üks selline portree vastuvõtt Roomas, kus viibis kohal ka paavst Gregorius I Suur. Oma esimeses kirjas keisrile nimetas ta Phokase võimuletulekut jumala tahteks. Keisripaaril säilisid kogu valitsemisaja jooksul head suhted paavstiga.[1]

Mitte kõik piirkonnad ei olnud rahul seadusliku keisri tapmisega ja Phokase võimule saamisega, seda eriti riigi idaprovintsides. Peagi hakkasid paljud, kes alles juubeldasid, meenutama kahetsusega Mauriciust. Ilmselt sündisidki sellele ajal legendid Mauriciuse õilsast surmast ja troonipärija pääsemisest.[1]

Phokas vastas rahulolematusele türannile tüüpiliselt: alustades massilisi vahistamisi ja hukkamisi. Repressioonid puudutasid eriti ulatuslikult aristokraatiat, keda madalat päritolu keiser kartis ja neid ta ka ei usaldanud. Hukatute seas oli ka see senaator, kes Mauriciuse ajal oli Phokat korrale kutsunud ning habemest sikutanud. Peagi jõudis terror ka lihtrahvani. Nüüd ei nimetatud enam keisrit lihtsalt julmuriks, vaid verejanuliseks kükloobiks, kes vajavat trooni vaid oma himude rahuldamiseks. Esimene keisrivastane mäss puhkes 603. aastal, mis suruti julmalt maha.[1]

Välispoliitika

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast ebaõnnestumist sisepoliitikas pöördus Phokas välispoliitika poole, kuid tema ettevõtmised nurjusid ka seal. Ta arvas, et edu välispoliitikas tagab talle rahu ka riigisiseselt. Keiser pööras oma pilgu läände. Paavst Gregorius Suur oli olnud Rooma prefekt ning aastatel 579585 paavsti esindaja Konstantinoopolis. Paavstiks sai ta 590. aastal. Phokas lubas talle, et teotuse eest on ta valmis tunnustama paavsti ülimuslikkust patriarhi ees. See lubadus ongi ilmselt põhjuseks, miks Phokase ja Rooma suhted nii head olid. Paavst püstitas Roomasse ka kullatud ausamba keisrile.[1]

Olukord idas oli pingeline. Sassaniidide valitseja Husrav II oli kukutatud keiser Mauriciusele tänulik abi eest troonile saamisel. Phokas pani Pärsiasse saadetud esimese saatkonna etteotsa mehe, kes oli otseselt seotud Mauriciuse tapmisega, mida Husrav võttis demonstratiivse väljakutsena. Samal ajal viibis Pärsias ka Mauriciuse väidetav poeg (pole teada kas õige või vale) Theodosios, kes oli sealsamas ka kroonitud keisriks. Eelnevad põhjused andsid Husravile piisavalt põhjust, et alustada Bütsantsi vastu sõjategevust.[1]

Riigisisesed pinged

[muuda | muuda lähteteksti]

Samal ajal pöördus Phokas vastu ka kunagine väepealik Narses, kuid keiser keelitas teda sõjalist vastupanu lõpetama. Phokas andis isegi lubaduse, et Narsese julgeolek on garanteeritud. Hiljem, kui keisri julgeolek oli juba kindlam, andis ta siiski käsu väepealiku arreteerimiseks ja hukkamiseks.[1]

Sõda pärslastega tõi Bütsantsile mitmeid lüüasaamisi. Lakkamatutest repressioonidest hoolimata viis rahulolematus 605. aastal keisrivastase vandenõu tekkimiseni. Vandeseltslastel oli plaan tappa keiser hipodroomil. Üks naine, kes saadeti toetust paluva kirjaga keisrinna Konstantina (Mauriciuse abikaasa) juurde, reetis vandenõu Phokasele. Vandeseltslased vangistati, piinati ja hukati julmalt. Näiteks kasutati üht vandeseltslast märklauana vibulaskmise harjutamisel. Üsna pea jõudis järjekord ka ekskeisrinna ja tema kolme tütre kätte, kes hukati samas kohas, kus omal ajal keiser Mauricius.[1]

607. aastal abiellus Phokase tütar Domentzia ning vastavalt traditsioonidele riputati hipodroomile keisri portree kõrvale ka noorpaari pilt. Kuid harimatu keiser, kellel polnud vanadest kommetest aimu, nägi selles ohtu oma võimule. Pika keelitamise tulemusena õnnestus keisrit veenda mitte oma väimeest tapma.[1]

Mõne aja pärast hakkasid hipodroomil kostma aga päriselt Phokase-vaenulikud hüüded. Kõlasid peamiselt vihjed keisri sagedastele joomingutele ning prassingute käigus toimunud mõistusevastastele tegudele. Taas langesid vastusena pead või topiti ohvrid elusana kotti ning heideti merre. Seejärel pöördusid keisri vastu ka senised vähesed toetajad.[1]

Mäss ja keisri hukkamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Järjekordne keisrivastane mäss sai alguse 608. aastal Aafrikas, kus keisrile keeldus allumast juba Mauriciuse ajal tuntud väepealik Herakleios. Ta andis käsu lõpetada pealinna varustamine leivaga. Keiser käskis seejärel vangistada pealinnas elanud Herakleiose naise, lootes seeläbi sundida mässajat taanduma. See ei viinud loodetud tulemuseni ning 610. aasta sügisel jõudis Herkleios oma vägedega Konstantinoopoli alla. Phokasel puudusid toetajad ning pealinn alistus vastupanuta. Keiser varjus kirikusse, kust ta 5. oktoobri varahommikul viidi jõuga Herakleiose ette. Viimane olevat Phokasele öelnud etteheitvalt: "Nii sa siis juhtisid riiki!" Phokas olevat aga vastanud: "Eks sa proovi siis paremini." Selle peale andis Herakleios käsu Phokase pea maha raiuda. Juubeldav ravas torkas pea piigi otsa ning kandis seda rõõmuhõisete saatel linna tänavatel. Lisaks hukati ka mõned tema lähedasemad toetajad. Nende laibad põletati väljakul, kus tavaliselt toimetati nii kurjategijate laipadega.[1]

Phokase hukkamisega kaasneb ka üks legend. Nimelt olevat igasuguse lootuse kaotanud Phokas andnud käsu uputada riigikassa merre.[1]

Eelnev
Mauricius
Bütsantsi keiser
602–610
Järgnev
Herakleios I
  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 110-114.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 102-109.