Harilik pohl

Harilik pohl
Kaitsestaatus
G5[2]
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae
Hõimkond	Õistaimed Magnoliophyta
Klass	Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts	Kanarbikulaadsed Ericales
Sugukond	Kanarbikulised Ericaceae
Perekond	Mustikas Vaccinium
Liik	Harilik pohl
Binaarne nimetus
Vaccinium vitis-idaea Linnaeus (1753)
Sünonüümid
Rhodococcum vitis-idaea Avror.[1]

Harilik pohl ehk pohl ehk palukas (Vaccinium vitis-idaea) on kanarbikuliste sugukonda mustika perekonda kuuluv mitmeaastane igihaljas kääbuspõõsas ehk puhmas.

Pohla rahvapärased nimetused on ka paluk, poolamari, poolgas ja kuradimari.^[3]

Pohla lähedased sugulased on mustikas, jõhvikas ja sinikas.

Harilikul pohlal eristatakse kahte alamliiki:

• Vaccinium vitis-idaea subsp. vitis-idaea ehk põhialamliik kasvab Euraasias: Põhja-, Kesk-Euroopas (Skandinaavia poolsaarest Itaaliani), Ida-Euroopas, Kaukasuses, Siberis, Hiinas (Heilongjiang, Jilin, Sise-Mongoolia, Shanxi, Xinjiang), Koreas, Mongoolias ja Jaapanis.^[4]
• Vaccinium vitis-idaea subsp. minus kasvab Põhja-Ameerika põhjaosas, Gröönimaa loodeosast läbi Kanada ja Alaska kuni Aleuudi saarteni.^[5]

Põhialamliigi kääbuspõõsa varred kasvavad 5–25 (30) cm kõrguseks,^[3] Põhja-Ameerikas levinud alamliik tavaliselt 5–15^[6] (harva kuni 20^[7]) cm kõrguseks.

Pohla kahesugulised õied on kaheli õiekattega ning asuvad 3–12 kaupa tipmises kobaras. Õietupp ja -kroon on liitlehised (tupp- ja kroonlehed on kokku kasvanud). Õietupp on väike, valkjasroheline või roosakas, kolmnurksete tipmetega. Õiekroon on 4–6,5 mm pikkune, kellukakujuline, 4–5 tipmega, avatud suudme ja väljaulatuva emakakaelaga.^[3]

Lehed on 8–20 (35) mm pikkused ja 5–15 mm laiused, nahkjad, ellipsit meenutava kujuga, natuke tagasipöördunud ja terve servaga, lühikese rootsuga. Lehed on pealt läikivad, rohelised kuni tumerohelised ja alt heledamad (mattrohelised), püsivad vartel 2–4 aastat.^[3]

Pohla viljaks on ümar mari – pohl, mis on enne valmimist valge kuni roosakas ja pärast valmimist punane kuni tumepunane. Marja läbimõõt on 7–12 mm.^[3] Seemned on ligi 1 mm pikkused.^[8]

Taime maa-aluse osa moodustavad juurestik ja risoom. Juured on võrdlemisi maapinnalähedased, kasvades sügavusel 5–28 cm. Juurestikus võib moodustuda peajuur.^[6] 4–5 aasta vanustel taimedel kasvab uinuvatest pungadest risoom, mis ei tõuse kunagi maapinnale. Värvuselt on risoom algul valge kuni roosakas, hiljem helepruun ning hõredalt kaetud soomusjate alalehtedega.^[6]

Pohl sarnaneb leesikaga (pildil), kes kasvab sageli pohlale iseloomulikes kasvukohtades. Leesika mari on pohla omast pisem ja maitselt jahune. Leesika lehed on pohla omast kitsamad (kitsenevad ühtlaselt varre suunas) ning lehe alumisel küljel ei esine pohlale omaseid tumedaid laike.^[9]

Pohl kasvab suurel territooriumil põhjapoolkeral: Euraasias ja Põhja-Ameerikas. Peamised kasvupiirkonnad on okasmetsad ja tundra. Kasvukohtadeks võivad olla valgusrikkad metsad, sood, rabad, taiga, nõmmed, tuulised kaljurüngad, paljad neemed, liivaluited, rusukalded, kuivad ja kivised mäenõlvad ning mäetipud.^[5][6] Euraasias tõuseb pohl mägedes kuni 3800^[4], Põhja-Ameerikas kuni 2400 meetri kõrgusele^[6].

Harilik pohl on levinud üle Eesti ja kasvab peamiselt männimetsades ja kuivemates rabaservades. Kasvupinnaseks on enamasti hästi vett läbilaskvad liivased mullad või turvasmullad. Metsatüüpidest on esindatud kõige rohkem palumetsad, millele järgnevad nõmme-, loo-, raba- ja soometsad. Kõige vähem leidub pohla laanemetsas. Pohla kasvukohas võib sageli kohata ka tema lähedast sugulast – mustikat.^[3]

Harilik pohl kasvab enamasti õhukestel noortel mineraalmuldadel ja turvasmuldadel. Mullad on sageli toitainetevaesed ja vähese kaltsiumisisaldusega, kuid võivad sisaldada rohkelt kõdunevat orgaanilist materjali. Mulla pH on enamasti happeline või väga happeline. Happelise reaktsiooni teket soodustavad okaspuude mahavarisenud ja aeglaselt kõdunevad okkad. Kõige paremat kasvu näitavad pohlad pinnasel, mille pH on vahemikus 4,0–4,9. Mulla lähtekivimiks võivad olla liivakivi, gneiss, graniit, moreen jm.^[6]

Harilik pohl kasvab üsna hästi piirkondades, kus talved on külmad ja suved jahedad. Ta talub kehvasti suviseid kõrgeid õhutemperatuure.^[7] Pohla kääbuspõõsad on väga vastupidavad suurtele miinuskraadidele ja võivad kasvada lähisarktilise kliimavöötme väga karmides ilmastikutingimustes. Talvel võib harilik pohl levila põhjapoolsemates piirkondades taluda õhutemperatuure kuni −45 °C.^[10] Enamasti aitab karmile talvele vastu pidada kaitsev lumikate. Lume puudumisel saavad pohla pungad külmakahjustusi, kui negatiivsed õhutemperatuurid langevad alla −25...−32 °C.^[8] Sama vastupidav on külmadele ka Põhja-Ameerikas kasvav hariliku pohla alamliik subsp. minus. Alaska taigavööndis on aasta keskmine õhutemperatuur −6,7 °C ning sademeid esineb aastas keskmiselt 210 mm.^[6]

Harilik pohl paljuneb seemnetega ja vegetatiivselt. Peamiseks paljunemisviisiks on risoomiharudega vegetatiivne paljunemine. 4–5 aasta vanustel taimedel hakkavad risoomid kasvama uinuvatest pungadest. Maapinna alla jäävast risoomist kasvab uus taimeharu 10–50 cm kaugusel emataimest.^[3] Risoomid võivad kasvada üksikuna või paarikaupa ühe ruutmeetri suurusel pinnal. Vanemad ja suuremad pohlakolooniad võivad olla jagunenud (külmakahjustuste, põlengute ja loomade toitumise tõttu) mitmeks eraldiseisvaks tütarkolooniaks.^[6]

Soojema kliimaga levikupiirkondades õitsevad pohlad kasvuperioodi ajal kaks korda. Õitsemise ajal on optimaalne õhutemperatuur 15...20 °C.^[8] Alla 10° ja üle 25° õhutemperatuurid võivad märkimisväärselt marjasaaki vähendada.^[11] Pohla õisi tolmeldavad putukad ning nendest arenevad viljad koos seemnetega. Isetolmlemise puhul jääb pohlasaak ligi kaks korda väiksemaks kui risttolmlemise puhul.^[8] Seemned lähevad idanema vaid soodsatel tingimustel, kui nad satuvad lagedamas kohas piisava niiskusega mulda. Värskete seemnete idanevus on kuni 76,5%.^[6]

Lähisarktilise kliimavöötme karmides ilmastikuoludes võivad maapinnal roomavad pohlavarred juurduda.^[6]

Pohla esmase ja risoomist tõusnud puhma eluiga on 10–15 aastat. Maapealsete varte areng kestab 3–5 aastat ning lõpeb pärast õitsemist. Uued võrsed kasvavad varre alumise osa uinuvatest pungadest. Selline tsükkel kordub 4–5 korda. Lehtede eluiga on 2–4 aastat.^[3]

Hariliku pohla fenoloogiline areng sõltub suurel määral taime kasvukoha kliimast, mis omakorda sõltub suuresti geograafilisest laiusest. Lehtede kasv saab alguse tavaliselt mai keskel – juuni alguses. Levila lõunaosas toimub see märtsis, põhjaosas mai lõpust kuni juuni alguseni. Vegetatiivsete pungade moodustumine algab varsti pärast lehtede kasvu algust. Vanade lehtede fotosünteesi protsessi algab ligi kaks nädalat pärast pungade avanemist.^[6]

Võrsete kasv lõpeb tavaliselt juuli keskel. Õied kasvavad välja eelmisel kasvuperioodil moodustunud õiepungadest. Levila soojema kliimaga piirkondades õitsevad pohlad kasvuperioodi jooksul tavaliselt kaks korda, andes aastas kaks marjasaaki.^[6] Eestis õitsevad pohlad mai lõpus juuni alguses, vahel teist korda sügisel^[3]. Külmemas kliimas õitsevad pohlad 19–27, soojemas 9–18 päeva. Marjad valmivad umbes 78–84 (90^[11]) ööpäeva pärast õitsemise lõppu.^[6]

Fenoloogiline areng võib olla seotud lumikatte sulamisega. Alaska sisemaal ilmnevad esimesed märgid kasvuperioodi algusest kaks nädalat pärast lume sulamist ning õitsemise kõrghooaeg saabub umbes kuus nädalat pärast lumikatte kadumist. Kevadised külmad võivad taimede fenoloogilist arengut pidurdada. Juured ja risoomid kasvavad aktiivselt kahel perioodil aastas: varakevadel ja sügisel.^[6]

Metsloomad hindavad pohla taime tema igihaljuse tõttu ning pohla osatähtsus toidus on suurem just karmima kliimaga piirkondades, kus toiduvalik pole kuigi suur. Toitainete sisaldus lehtedes ja võrsetes saavutab suurima väärtuse suve lõpus. 100 grammist pohlataimedest saavad metsloomad energiat ligi 509 kcal^[6]. Taimed sisaldavad valke 5–6%, kaltsiumi, magneesiumi, naatriumi, rauda jm. Eriti oluline on pohlataimede osakaal (25% ja üle selle) põtrade ja põhjapõtrade toidus. Põdrad saavad talvel taimed kätte kuni poolemeetrise lumekihi alt. Teiste taimi tarbivate loomade hulka kuuluvad: baribalid (Ursus americanus), ameerika valgejänesed (Lepus arcticus), ameerika jänesed (Lepus americanus) jt.^[6]

Veelgi tähtsamat osa täidavad ökosüsteemis pohla marjad, millest toituvad paljud imetajad ja linnud. Üle talve lume all seisnud marju süüakse kevadest kuni järgmise saagi valmimiseni. Näiteks Alaska sisemaal moodustavad pohlad kuusepüüde toidust kuni 40%. Paljudes piirkondades on pohlad hädavajalik toiduallikas kevadel põhja poole rändavatele lindudele. Pohladest ei ütle ära ronk, faasan, lumepüü, kajakad, haned, püüd, kanalised, kirde-leeklind (Piranga olivacea), ida-sinilind (Sialia sialis), rästad jt. Puna-leethiir sööb suurtes kogustes marju sügisperioodil. Hilissügisel toitub punarebane märkimisväärsel hulgal pohladest. Väikenärilised toituvad marjadest meelsasti ka talvel, kaevates urud lume sisse. Baribali jaoks on marjad olulisel kohal eelkõige Alaskas. Ületalve lume all seisnud marju asuvad karud sööma kohe pärast lumikatte sulamist. Uuesti saavad marjad osaks karu toidumenüüst sügisel. Pohladest ei ütle ära ka jääkarud ja ida-vöötoravad.^[6]

Euraasias on hariliku pohla koht ökosüsteemis sama tähtis kui Põhja-Ameerikas. Õitsemisperioodil korjavad nektarit ja samal ajal tolmeldavad suuri pohlakolooniad paljud putukad, kellest tähtsamad on kimalased ja mesilased.^[12] Pohla taimed on toiduks põtradele, põhjapõtradele, jänestele (valgejänes, halljänes) jt.^[13] Marjad on toiduks pruunkarudele, ahmidele, huntidele, ilvestele, metsnugistele, rebastele, jänestele, metsistele, tetredele, laanepüüdele jt.^[12][13] Väga hea marjasaagi tõttu võivad linnud oma äralendu talvitusaladele edasi lükata. Rikkalikul saagiaastal lahkuvad rästaslased alles siis, kui maa kattub lumega.^[12]

Loomariigis hinnatud pohli korjavad usinalt ka inimesed. Peamised tootjariigid on Rootsi, Soome ja Venemaa. Neile järgnevad Norra, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Jaapan, Saksamaa, Kanada ja Alaska.^[14] Euroopas kogutakse metsadest aasta jooksul 10 000 – 55 000 tonni pohli,^[8] Kanadas (peamiselt Newfoundlandis) 40–500 tonni (keskmiselt ligi 100 tonni).^[14]

Eestis on väga hea kuni keskmise pohla saagikusega metsi ligikaudu 20 000 hektarit. Parimat saaki annavad raiesmikud, kus metsa alustaimestik pole pärast puude langetamist ja väljavedu eriti kahjustada saanud. Keskmisel saagiaastal on Eesti metsade pohlasaaki hinnatud 120 ja heal saagiaastal 250 tonnile.^[15]

Tänapäeval pole hariliku pohla kultiveerimine kuigi laialdaselt levinud. Peamiselt kultiveeritakse taimi marjade saamiseks, vähesel määral kasutatakse neid ka pinnakattena^[16]. Pohla hakati kultiveerima Skandinaavias 20. sajandi teises pooles.^[8] Esimene kultivar selekteeriti 1969. aastal Hollandis ilutaimedena kasvatatavate isendite hulgast. Esialgu kultiveeriti pohli vaid Euroopas; Põhja-Ameerikasse introdutseeriti esimesed kultivarid 1995. aastal.^[14] Nüüdisajal tuntakse üle 20 kultivari.^[7] Hariliku pohla kultivarid on näiteks 'Coral', 'Ida', 'Linnea', 'Sanna' ja 'Sussi'.

Pohla marju on juba sajandeid kasutanud Euraasia põhjaosas elavad rahvad. Eriti hinnatud on pohlad Rootsis, Soomes, Norras, Venemaal, Eestis jm. Pohli kasutasid ka Põhja-Ameerika põhjaosa põlisrahvad. Marju tarbitakse nii värskelt, külmutatult kui ka termiliselt töödelduna. Neist saab valmistada moosi, mahla, siirupit, morssi, kastmeid, koogitäidist jne. Samuti leiavad marjad kasutust mitmesuguste toitude (nt lihatoidud, jogurtid, jäätised) lisandina.^[11] Eestis rahvustoitude hulka kuulub traditsiooniliselt verivorst koos pohlamoosiga.^[17]

Pohla marjad sisaldavad arbutiini (4,44%), hüdrofiilseid karboksüülhappeid (2,27–3,05%), kvertsetiini (146 mg ühe kilogrammi kohta), bensoehapet (toimib loodusliku säilitusainena) jm.^[18]

Toitained^[19]

Toitaine	Väärtus 100 g kohta
Kalorsus	52,6 kcal
Vesi	86,3 g
Süsivesikud	11,5 g
Fruktoos	4,2 g
Glükoos	4,3 g
Sahharoos	0,2 g
Tärklis	0,1 g
Kiudained	3,7 g
Valgud	0,8 g
Lipiidid	1,2 g
Tuhk	0,3 g

Toiteelemendid^[19]

Toiteelement	Väärtus 100 g kohta
Kaalium (K)	89,0 mg
Kaltsium (Ca)	20,0 mg
Fosfor (P)	16,0 mg
Magneesium (Mg)	9,0 mg
Mangaan (Mn)	3,2 mg
Naatrium (Na)	2,0 mg
Raud (Fe)	0,4 mg
Vask (Cu)	0,07 mg
Tsink (Zn)	0,18 mg
Jood (I)	0,15 μg
Kroom (Cr)	1,0 μg

Vitamiinid^[19]

Vitamiin	Väärtus 100 g kohta
C	11,0 mg
A	1,75 µg
β-karoteen	21 µg
B1	0,05 mg
B2	0,04 mg
B3	0,50 mg
B5	0,12 mg
B6	0,01 mg
E	1,6 mg
Folaadid	2,0 µg

Arvatavalt aitab pohla marjade tarbimine tõsta organismi immuunsust. Neid on kasutatud rahvameditsiinis suhkurdiabeedi, hingamisteede ägeda põletiku, mao- ja seedekulglapõletiku, neeru- ja põiepõletiku, liigesepõletiku jt põletike ning valude korral. Harilik pohl ei sobi ägedate maksapõletike, neeru või põiepõletike korral.^[20]

Pohlalehtedes leidub arbutiini. Nendest valmistatud teed või keedist on rahvameditsiinis kasutatud uriinierituse soodustamiseks, neeru- ja põievaevuste korral ning reuma raviks.^[21]

Pohlalehti ja -võrseid (Vitis idaeae folium et cormus) ning marju (Vitis idaeae fructus) kasutatakse droogina, mida korjatakse taimedelt kas varakevadel või hilissügisel ja kasutatakse bakterivastase vahendina samamoodi nagu leesikat.^[1]

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Harilik pohl

Tsitaadid Vikitsitaatides: Pohl

• Harilik pohl andmebaasis eElurikkus
• Pohl. Herba
• Urmas Kokassaar, "Pohl on populaarne" Terviseleht
• Silja Luide, "Kogu tõde kuradimarjast", Eesti Päevaleht, 10. november 2012